Sunday, August 4, 2019

Elu parim matk

Jah, pealkiri ei peta. Ilma naljata - Triin ja Tom viisid meid eile matkale, mis on parim, kus siiani käinud olen. Mitte ükski, absoluutselt mitte ükski teine matk pole olnud nii ilus, võimas, füüsiliselt sobiv ega ka nii hea ilma poolest. Eile oli täielik unistuste matkapäev Šveitsis.


Saime eile varem kohale kui üleeile, peamiselt selle tõttu, et sõit oli lühem - umbes 40 minutit maalilist mägedevahelist kruiisimist. Kell 12.00 olimegi kohal ja valmis seiklustest. Siis ei teadnud me Villega veel üldse, kuhu läheme ja mida näeme. Triin oli meil keelanud isegi pilte vaadata! Väga hea mõte, kusjuures. Üllatus oli täielik.

Nagu Šveitsis ikka, sõitsime mäest üles elektri abil. Seekord viis meid poolele teele funikulöör - mööda mäekülge jooksev raudtee. Stoos, mis on selle koha nimi, kuhu matkama läksime, on kuulus oma eriti-eriti sirgjooneliselt tõusva funikulööri poolest. Maailma kõige järsem sõit! Seda kabiinis olles muidugi ei tunne, sest silindrid, kus inimesed seisavad, keeravad end vastavalt gravitatsioonile. Mõnus leiutis!


Sellega ülesminek veel ei lõppenud. Kuna Stoos on talviti suusakuurort, siis on sinna ehitatud ka palju tõstukiradu. Matkajatele on tõstukid sama head, kuna ilma nendeta peaks üle 1000 meetri taas ise tõusma. Tõstukiga sõitsimegi täiesti mäeharjale. 

Kamp:


Ja vaated taevasse tõusmisest (no kui lahe see oli...):



Kohale jõudes ei suutnud ma oma silmi uskuda. Selline vaade?? Mäehari, mõlemal pool org ja siis taas mäed. Päike ja pilved, vahel meie pea kohal, siis meie ümber, kuigi viimast oli eile väga vähe. Ma olin täiesti sõnatu.


Meie tore matkaseltskond:


Ja muidugi - lehmad:


Pärast vaate nautimist hakkasime mööda matkarada edasi minema. Ega vaate nautimine seal ei lõppenud muidugi. Matkasime ja ahhetasime ja pildistasime ja matkasime ja ahhetasime ja pildistasime... Vahele rääkisime natuke filosoofilist juttu, pidasime äriplaane (:D), kadestasime Triinuga teineteise elusid ja siis jälle naersime kõvasti olukorra tobeduse peale. 


See on täiesti nagu filmist...


Matka raskuse kohta võib öelda, et enamuses ei olnud väga raske. Niimoodi mäe harjal me sammusime, vahel väikesed tõusud ja siis väikesed langused. Mõni hetk puperdas süda veidi rohkem, kuid siis tasandus pulss ära. Muide, Hedi, kui sa seda lugema juhtud, siis ole tänatud matkatehnika õpetamise eest, ma järgisin Su juhtnööre ja tõesti oli kergem! Näiteks 4 tundi kestva matka jooksul jõingi ainult 200ml või midagi sellist, tegin väikeseid samme, lukustasin põlvi. Ja jaksasin! Iga asja jaoks on ikka õige tehnika, ka matkamise. Võiks ehk isegi öelda, et eriti matkamise. 



Mida kaugemale kõndisime, seda ilusamaks läks. Päikesekreemi olime juba autos peale pannud, aga vammused ajasime mingi hetk seljast. Aeg-ajalt kandsin Tomi laenatud mütsi, et pea üle ei kuumeneks. Sellel olid veel sellised head "kõrvad", mille üle Ville naeris, sest ma nägin naljakas välja, kuid kuna tegemist oli surfimütsiga, siis kaitses ta tõesti väga hästi päikese eest. Kahjuks õlad põlesid mul ikkagi natukene ära, oleks pidanud seda SPF 50+ tihedamini peale kandma, mägedes on päike intensiivne.



Matka kõige raskem osa oli selle lõpp. Triin oli mult enne juba küsinud, et kas 400 meetrit tõusu lõpuosas on okei ja ma arvasin, et jaksan ikka. Jaksasingi! Kuigi jah, ega hingeldama võttis küll, isegi väga väikeste sammudega liikudes. Müts päästis mu ja ma olen tänulik ka matkakeppide eest, mille Triin ja Tom lõpus mulle ja Villele andsid. Mul tegelikult jalalihased hakkasid selleks ajaks üsna väsima, kepid pakkusid lisatoetust. Oleks isegi endale ostnud koju, kuid käsipagasisse neid teravaid tokke võtta ei saa ja nii otsustasime, et ei veel. Siin elades ostaks endale kohe.

Matka lõpuosa, tulime sealt mäest alla ja siis sama palju taas üles:


Üles jõudes lihtsalt istusime murul ja puhkasime. Triin ja Tom ütlesid, et nad teevad tihti pärast matka väikese 20-minutilise uinaku murul ja siis alles lähevad tagasi. Mõistan täiesti. Telefon näitas pea 15 000 sammu tegemist, mis polegi nii suur number, kuid tõustud korruseid oli 100. Kujutage ette oma väsimust, kui 50-korruselise maja otsa kõnnite ja siis tagasi ka. Puhkus murul kulus meile väga ära.


Vaated olid muidugi priimad ka lõpus. Need sinised järved... Õigemini nägime ühe järve erinevaid soppe, järveks oli Lucerne. Purjekad liuglesid vaikselt mööda rohesinist vett, tuul sasis juukseid ja eemalt kostus lehmakellade helinat. Me ei olnud üksi, jagasime seda hetke päris mitmetega, sest vabal päeval inimesed armastavad ikka matkata, kuid see ei seganud meid. Triin ja Tom ütlesidki, et kui saaks veel paremini, siis võiks rahvast vähem olla. Ma leidsin, et pärast Jaapanit on kõik okei.


Selleks ajaks olid meil kõhud väga tühjad. Olime küll matkal snäkke söönud (Snikersid, müslibatoonid, hapud kommid ja munad - jah, Triin ja Tom armastavad matkal kodust kaasa võetud keedetud mune süüa), kuid kellaaeg oli juba pärastlõuna ning vähemalt minul andis kõht endast juba korinaga märku. Tom oli tubli ja võttis salati, me teised sõime pastat. Suur töö oli ometi tehtud! Triin tutvustas meile makaronirooga, millele õunamoosi peale pannakse - kohalik tavatoit. Väga imelik kombinatsioon, aga omamoodi hea ka. Harjumatu, kuid kui siin elaks, siis ilmselt harjuks ära. Pärast kugistasin järgijäänud moosi koos magustoidu-jäätisega alla.

Matkade algus- ja lõpupunktis on šveitslastele väga tihti kohvikud/restoranid:


Siis oligi aeg alla tulla. Olime põlenud, väsinud, kuid õnnelikud. Mõtlesin ikka, et no on õnnistatud inimesed need šveitslased (ja Triin ja Tom) - mäed siin samas, üks matkarada ilusam kui teine. Mis arvate, kui tihti te käiksite matkamas, kui selliseid võimalusi jalaga segada oleks? Triin ja Tom rääkisid, et ega šveitslased iga nädalavahetus küll ei käi. Eks kõik hea muutub ükskord tavaliseks, kui see pidevalt kestab... Samas on matkamine ikka selline meditatsioon. Kogu olemus läheb avaramaks, uusi mõtteid tuleb nagu seeni pärast vihma, elu saab suurema tähenduse. See lihtsalt on see mägede võlu. Arstid võiksid vabalt "mägede teraapiat" välja kirjutada.


Koju jõudes olime ikka täiesti kutud. Meil oli veel mõtteid teha ühte koma teist, kuid mina vajusin voodisse paari tunniga kell pool kümme õhtul. Ville käis veel teistega nende lahedat elektriratast proovimas, mis tõesti superäge välja näeb, ja oli tagasi tulles nii rõõmus ja elevil, et unest polnud juttugi, samal ajal soikusin mina juba poolunes. Triin oli ka väsinud. Lõpuks läksidki Tom ja Ville kahekesi baari paari õlut võtma ning juttu ajama ning meie jäime koju.

Ville ülilaheda Meijs-rattaga (võite lähemalt uurida nende kodulehelt):


Mina aga nägin und. Mägedest, loomulikult.

8 comments:

Kristi said...

Üliilusad vaated! Kas selles järves saab ujuda ka?

Saara said...

Aitäh! Ma olen maailma aeglaseim vastaja. :D

Kindlasti saab! Šveitsis on kõik järved nii puhtad, aga samas ka päris külmad. Meie ei käinud kahjuks mujal kui Zürichis...

Helen said...

Wow! Natukene nagu ebareaalne, et sellisesse kohta saab kõndida.
Ja kas tõesti käisitegi vaid 50min seda rada? Tundub oluliselt pikem piltidel :)

Saara said...

Ei, kokku kõndisime umbes 4 tundi. 40 minutit sõitsime sinna Zürichist autoga... Aga tegelikult saaks kõvasti kiiremini, me lihtsalt võtsime aega. Ja need mäed ja vaated on nii ilusad, ei tahtnudki väga kiirustada. :)

Udu said...

Mis rada see oli täpsemalt? Kas internetist juhised on leitavad nagu meie RMK radadele?

Saara said...

Kirjutan siia FB vastuse ka, kui kellelgi huvi:

Hei! Aitäh kirjutamast 🙂 Instagarmis vaatan, et olen pannud Klingenstock ja teiste pildid samast kohast. Seekord jah nende kohanimedega kahjuks ebatäpne, sõbrad viisid ja tõid ja korraldasid... Aga wiki ka:
https://en.m.wikipedia.org/wiki/Klingenstock

Loodan, et leiate!

Anonymous said...

Hei!
Müstilised mäed
Olen oma südame kaotanud Alpidesse
Mul jäi reis Šveitsi see aasta ära aga tahan kindlasti minna
Tervitades
Maret Rummo

Saara said...

Tervitan vastu, Maret ja hoian pöidlaid, et Šveitsi reis tuleks juba varsti! :)