Thursday, February 28, 2019

Viis soovitust turistile Tallinnas

Oi, mul on reisiigatsus peal. Tahaks NII väga juba seiklema minna. Olen aastatega aru saanud, et 3 kuud on kõige pikem aeg, mil suudan olla ilma reisimata. Pärast seda tekib selline igatsus, et hoia ja keela. Veedan oma aega teiste reisiblogijate jutte lugedes, enda vanu pilte vaadates, uusi plaane tehes... Praegu ongi mul siin jälle kolm reisi, mida plaanida ja muudkui uurin ja puurin erinevaid võimalusi. Nõu küsin tavaliselt inimestelt, kes ise sama kohta külastanud on. Te teete ka nii? Oleks ju loogiline küsida hoopis kohalikelt, kes seal samas elavad, kuid ma olen ikkagi arvamusel, et turistilt-turistile antud info on väärtuslikum. 
Miks nii? Toon ühe näite. Kuigi ma kasvasin Tartus, siis minule Tartu arhitektuurivaatamisväärsus - raekoda - mingit pinget ei paku. Koolitee viis läbi raekoja platsi 9 aastat ja no mis seal enam vaadata on? Suudlevaid tudengeid oskaks une pealt ka järele imiteerida. Turistide jaoks on see aga midagi, mida kindlasti näha. Kui mult küsida soovitusi, kuhu Tartus minna, siis pigem soovitaks mõnda spaad või restorani... Kah väärtuslik info, kuid ilmselt mitte see, mida turistid sooviksid. Minu autentne Eestis elamise kogemus on seda muidu teravat turistisilma nüristanud. 
Kuid nüüd, Eesti sünnipäeva ajal, mõtlesin, et proovin ikkagi mingi ägeda nimekirja kokku panna. Otsustasin, et selleks peaks olema "5 turistile sobivat kogemust Tallinnas". Tallinn ei võrdu kindlasti mitte kogu Eestiga, kuid tõsi ta on, et turiste käib Tallinnas tunduvalt rohkem kui mujal Eestis. Kui siis keegi turistist tuttav peaks soovitusi küsima, mida Tallinnas teha või näha, siis ehk oskan paremini vastata. Minu nimekiri on järgmine. 
1. Tallinna vanalinn

Jah, eestlase jaoks on see klišee, aga pole mõtet salata - Tallinna vanalinn on Eesti kõige kuulsam "turistiatraktsioon". 1,1 ruutkilomeetril võib leida 800 aasta jooksul ehitatud erinevaid ehitisi alustades kirikutest lõpetades väravatega, mis pakuvad silmailu nii külalistele kui kohalikele. Ajaloolased on väitnud, et tegemist on kõige paremini säilinud keskaegse linnaga Põhja-Euroopas. 1997. aastal lisati Tallinna vanalinn ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. 

Väga suur osa Eestit külastavatest turistidest tulevadki Tallinna ju ainult päevaks. Astuvad hommikul Tallinkilt või mõnelt muult laevalt maha ja õhtul naasevad oma merehotelli. Ega siis palju teha jõuagi - jalutamine, lõuna, paar suveniiri ja ongi aeg otsas. See aeg Tallinna vanalinnas veeta on minu meelest siiski hea mõte. Vanalinna tänavad võivad haiseda, kuid need on ilusad sellest hoolimata. Jõulude ajal saab külastada jõuluturgu, nädalavahetustel näeb raeplatsil tihtipeale etendusi või kontserte. Ma ise olen ikka vanalinnas jalutamist nautinud kui vähegi ilma on. Tavaliselt liigun kuhugi restorani või kirikusse või Mustpeade majja kontserdile, kuid paar aastat tagasi ajasime Villega näiteks niisama Pokemone taga. Mõnus! Seega jah - see esimene koht, mida Tallinnas soovitada on minu meelest vanalinn. Kes tahab, võib võtta ühe neist hulgalistest giidiga tuuridest, kes tahab, saab niisama ringi lonkida ja keskaegset arhitektuuri nautida.


2. Tallinna Teletorn


Kui turist jääb Tallinna juba kaheks päevaks, siis Teletorni soovitaksin kindlasti külastada. Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks, teletornist näeb väga kaugele - sealt näeb ära nii mere kui metsa kui kogu Tallinna. Seal kõrgel saab päris hästi aimu, milline see Tallinn ning Eesti siis päriselt on. Näeb meie ajalugu Nõukogude Liidus, sest Lasnamägi ei jää märkamata, näeb ära, kui väike on Euroopa 6. väikseim pealinn ning saab nautida rohelust, mida pakuvad meie arvukad metsad. 

Teiseks on see minu meelest hea võimalus tutvuda Eesti taasiseseisvumisega. Teletorn oli ikkagi 1991. aasta üks võtmekohti ning praegune püsiväljapanek hõlmab jutte ka sellest osast. Lisaks saab platvormi kohal olevas kohvikus lõunat süüa ja kes julge on, siis suvel ka turvarihmadega kinnitatult teletorni ääre peal jalgu kõlgutada - ikkagi elamus omaette! Kesklinnast on see küll omajagu kaugel, aga ka see on tegelikult pluss - turistid näevad, kui odav on Eestis telefonirakenduse abil tellitud taksoga sõita! 


3. Üks hea söögikoht



Kindlasti võiks söögikoha soovitusel lähtuda enda kogemustest. Mina toon siinkohal välja oma lemmikud. Kõige uhkema söögikogemuse osaliseks olen saanud Noa restoranis peakoka saalis Villega meie ühist aastapäeva tähistades. 11-käiguline menüü oli lihtsalt uskumatu. Ja need veinid... Ma ei imesta, miks see koht aasta-aastalt Eesti parima restorani tiitli saab. Toidud olid kui kunstiteosed, teenindus laitmatu, interjöör moodne, aga hubane. Ainuke mure - jah, see on ikka päris kallis lõbu. 11-käigulise söögikorra eest tuleb maksta 89 eurot ja sobiv veinivalik on 79 veel juurde. Aga ausalt - see ongi väärt igat eurot. 
Kes aga vegantoitu eelistab (nagu mina enamuse ajast), siis võtab teid lahkel käel vastu näiteks Vegan restoran V või Vegankohvik Inspiratsioon - mõlemad väga mõnusad kohad vanalinnas, kus maitsev taimne toit saab lausa uue tähenduse. Vegan restoran V on veidi uhkem koht, kuhu tuleb kindlasti laud broneerida, kuid Inspiratsioonis on hea niisama tšillida ja sõpradega juttu ajada. 

Magustoit Vegan restoran V-s:


Mida ma veel soovitaksin, oleks Telliskivi Loomelinnakus süüa. See on juba palju rahakotisõbralikum koht. Seitsmeka eest saab päris uhke lõunapakkumise, keskmine pearoog jääb igas kohas alla kahekümne euro, pigem sinna 15 kanti. Ja restorane, mille vahelt valida, on palju. Seal on mehhikopärane La Tabla, ilus ja modernne Trühvel, mõnusalt hipsterlik F-hoone, üks ketikohvikutest Reval Cafe, india toitu saab Lendavas Taldrikus, industriaalne Kivi Paber Käärid võlub interjööriga. Lisaks leidub Telliskivis Muhu leiba, La Muu jäätist, käsitööõlut ja mida kõike veel. 



Telliskivi Loomelinnak ei ole muidugi ainult söögikoht ja seega turistile justkui "kaks kärbest ühe hoobiga". Telliskivis on väga palju kultuuri, kontserte, väikeseid disainpoekesi. Kohe juures on Balti jaama turg. Selle piirkonna külastamine on kogemus omaette. Kui Vanalinnas on meie uhke keskaegne ajalugu ja kesklinnas tänapäeva modernsus, siis Telliskivi näitab, et lisaks kõigele uhkele oleme me ka lihtsalt inimesed, kes armastavad mängida ja õlut juua ja ilusaid asju osta. Lihtne ja mõnus. Selle tunde pärast Telliskivi soovitaksingi. 



Tallinnas on tegelikult muidugi väga palju erinevaid kohti, kus söömas käia. Vahepeal mõtlesin isegi, et ehk peaks neid blogis tutvustama. Kas oleksite huvitatud, kallid lugejad? Ma küll eriline toidugurmaan ei ole, aga õhkkonnagurmaan kohe kindlasti. 

4. Spaa

Eesti on spaariik ja pole raske arvata, miks. Üle kolmandiku aastast on ilm pigem halb ja sellisele külmavaresele nagu mina ongi ainukeseks lohutuseks kodune voodi või üks nendest paljudest toredatest spaadest, mida Eestimaalt leida võib. Ja kuigi neist vaid väikene osa asub Tallinnas, siis turistile soovitaksin ühte Tallinna spaadest sellegipoolest. 



Mina ise olen Tallinnas ja ümbruskonnas külastanud Laulasmaa spaad, Viimsi spaad ja veekeskust ja vastavatud Mustamäe Elamuste Keskuse 21+ spaad. Nendest kõige parem on just see vastavatud Mustamäe Elamuste Keskuse 21+ spaa. Tõepoolest, ka pilet on üsna krõbe (nädalavahetusel ikkagi 35 eurot inimese kohta), kuid seest leidub türgi saun, tavaline aurusaun, mudasaun, soolasaun (koos erinevate lõhnadega kehakoorijatega), aroomisaun, soome saun, jaapani vann, mullivann, õuevann jne jne. Kokteilid on mõistliku hinnaga. Üks parimaid osasid on muidugi see, et lapsi ei ole - keegi ei karju, keegi ei hüppa selga, inimesed puhkavad ja mõnulevad rahus. 

Pildil Laulasmaa spaa:



Kes aga lastega on, siis Laulasmaa spaad olen mina ikka nautinud. Seal on ka lastebasseinid ja kuigi tegelikult on tegemist väiksema spaaga, siis tegevust leidub nii suurtele kui väikestele. Ainult jah, Laulasmaale peab see turistikene kuidagi kohale ka saama. Või siis tõesti minna Viimsisse torudest alla laskma, lapsed on kindlasti sillas. Laulasmaast olen teinud ka eraldi postituse, see on siin

5. Rabamatk

Olen väga suur rabamatkafänn. Olgu suvi või talv - rabad on ikka ilusad. Minu meelest on rabad ka heaks võimaluseks turistile Eestimaa loodust tutvustada - lauge maa, kidurad taimed, rabalõhn - milline elamus! Vaikus, laukad, rohelus. Tean, et näiteks Viru rabasse korraldatakse turistidele ekskursioone ning juurde räägitakse lugusid meie ajaloost ja traditsioonidest. Viimane kord, kui Viru rabas käisime, sattusime ühe grupiga samal ajal rajale ja täitsa põnev oli endalgi kuulata. Ideaalne viis kuidas pool päevakest Eestimaal veeta. 


Kuid siiski, Tallinna kõige ligipääsetavam raba on Pääsküla raba. Pääskülast leiab nii vaatetorni, matkarajad kui vaikuse. Minu meelest on Pääskülas isegi rohkem vaikust kui Viru rabas, sest viimase ääres jookseb siiski Tallinn-Narva maantee ja taustaks kostuvast veoautode mürinast (vaiksest, aga siiski) ei pääse ükski külastaja. 



Pääskülla pääseb lausa ühistranspordi või taksoga ning seal matkamiseks võiks varuda umbes 2 tundi. Testisime just sõpradega paar nädalat tagasi ära - ka talvel on seal imeilus. Soovitan kõigile. Tallinna lähedal olevatest rabamatkaradadest olen pikemalt kirjutanud siin



Ma arvan, et kui turist näeb Tallinna vanalinna, vaatab meie lamedat metsarohelist riiki veidi kõrgemalt Teletornist, sööb maitsvat toitu, naudib spaad ja rabade vaikust, siis võib juba täitsa rahul olla ning öelda, et ta on päriselt Eestis käinud. Kui oleks rohkem aega, siis loomulikult, Tallinnast välja on ainuke lahendus - saared, metsad, Tartu, Pärnu, Narva ja väikelinnad. Kui see aga ei õnnestu, siis saagu seda Eesti maitset Tallinnastki. Kas nõustute?

Thursday, January 10, 2019

Minu reisimise TO GO

Need Havai reisi olid nii mõneski mõttes sarnased - mõlemad tekitasid tunde, et olen kodus. Olen kodus Eestis ja olen kodus Havail. Kodutunne oli nii hea, et tõesti pärast sellist reisimist ei oskagi millestki uuest unistada. Enam ei tundunud huvitav ei Aasia ega Austraalia, ei Aafrika safarid ega Machu Picchu varemed. Tahtsin ainult kodus olla - kas siis Eestis või Havail.

Nüüd kui kuu aega tagasitulekust möödas on, on uued sihid seatud. Uute sihtide seadmisega tekkis mul aga hoopis uus tunne - kogu maailm on valla! Õigemini see ei olegi ju midagi uut, samasugust tunnet olen tundnud varem ka, kuid Havai reisid kuidagi varjutasid selle minu jaoks mingiks ajaks. Nüüd aga on see taasavastatud uus energia vallutanud mind tervenisti ning põnevustundega südames kirjutan siia järgmist nimekirja - mida ma maailmas kindlasti näha ja teha tahaksin?

"Kõike," oleks lühike vastus. Proovin siiski 10 kõige suuremat soovi välja valida. Ütlen kohe, et järjekord pole oluline, nii detailseks ma minna ei oskakski.

1. Uus-Meremaa. Ma tahan näha neid mägesid ja rohelust ja kliima vaheldumist ja haruldasi linde-loomi. Tahan jalutada kõige puhtamatel tänavatel. Tahan külastada "Kääbiku" muuseumi, kuigi ma pole just eriline LOTRi fänn (st meeldib, aga mitte väga palju). Tahan vaadata lambaid muru söömas, taustaks lumevalged mäed. Tahan näha kiivisid ringi jalutamas. Tahan imetleda maooride rahvatantsu. Tahan Erikaga pubis õlled teha ja vanu aegu meenutada. Tahan Villega roadtrippida nagu meile ikka teha meeldib. Tahan matkata-matkata-matkata.


2. Hiina. Mingil kummalisel kombel olen ennast viimased paar aastat ikka ja jälle Hiina peale mõtlemast leidnud. Hiina on küll ilmatuma suur, kuid on mõned asjad, millele ma mõtlen rohkem. Näiteks sellele, et tahan näha hiigelsuuri linnu täis inimesi, kes minu jaoks kõik samasugused välja näevad. Tahan tutvuda kultuuriga, mis on 5000 aastat vana. Tahan külastada muuseume, näha terrakota-sõdalasi, näha Suurt Hiina Müüri. Tahan näha mägesid ja maastikke, eriti Zhangjiajie National Forest Parki. Tahan kaubelda turul väikese hiina daamiga. Tahan süüa hiina toitu Hiinas.


3. Mehhiko. Ühel aastal oleksime me peaaegu Villega Mehhikosse läinud, olime valmis vaadanud marsruudi ja sooduspiletid, ainult, et sooduspiletid lõppesid otsa enne kui me nendeni jõudsime. Marsruut ja plaan on aga ikka veel alles ning südames ka. Nimelt - meid ootavad ilusad-ilusad rannad, iidsed püramiidid džunglis, suurepärane toit, hispaaniakeelne väga väljendusrikas muusika, kaunid rahvariided, sõbralikud inimesed. Ville saaks surfata ja mina tunda tunnet, mis peegeldub Carlos Castaneda raamatutes, mis kindlasti mu jaoks üheks lemmiksarjaks on.


4. Jaapan. Jaapanit olen tahtnud külastada tõesti juba väga ammu. Mul on lausa vaja näha Tokyot ja Kyotot ja inimesi-inimesi-inimesi. Tahan näha uut modernset tipptehnoloogilist inimeste konglomeraati ja samal ajal külastada kõiki neid ilusaid templeid. Tahan näha tänaval kõndivaid animeriietes tüdrukuid ning ka traditsioonilisi rõivaid kandvaid naisi. Tahan juua teed ja süüa õhtusööki rätsepistes või põlvitades madala laua tagant. Tahan külastada Hiroshimat. Tahan jalutada bambusmetsas ning teha Nara pargis hirvedele pai. Tahan laulda karaoket. Tahan süüa sushit. Jah, Jaapanit ootan ma väga!


5. Usbekistan. Alates sellest, kui nägin pilte Samarkandist, ei suuda ma seda mõtet enam oma peast välja saada. Kui ilusad võivad need sini-kullased mustrid olla? Lõpmatult ilusad ja seda pean küll oma silmaga näha saama. Lisaks tõmbab mind kohutavalt tugevalt asjaolu, et ma Kesk-Aasiast nii vähe tean. Hiinast ja Mehhikost ja Uus-Meremaast on ikka filme nähtud ja mingigi ettekujutus on olemas, aga Kesk-Aasia on palju kaugem, kuigi füüsiliselt lähemal. Vahel loen Susanna blogi ja harin end Lähis-Ida ning Euraasia mandri kohta laiemalt, kuid ausalt öeldes olen ma ikka üsna teadmatu ja seda viga tuleb parandada.


6. Austraalia. No kes saaks ära öelda koaaladele ja kängurutele ja Uluru "kivile"? Kes saaks ära öelda lapsepõlve turvatundele "Kodus ja võõrsil" näol? Kes saaks ära öelda surfamisele ja kõikide nende sõpradega kohtumisele, kes parasjagu Austraalias on? (Okei, väga palju enam ei ole, aga mõni ikka - Liivika ja Roel näiteks) Kes saaks ära öelda kirjutamast oma lemmikblogijale ja küsimast võimalust teha perepilte? Oh, Austraaliakene... Rääkisin siin ükspäev ühe 30 aastat vanema kolleegiga, kes muidu väga eestimeelne on, kuid Melbourne'i kohta ütles, et kui talle antaks võimalus, siis koliks Kohe. Pean selle tunde järgi kontrollima. Austraalia on üks koht, mille kohta ma olen päris kindel, et seda kindlasti lähima 5 aasta jooksul külastatud saab. Okei, võib-olla ka kümne. :D


7. Brasiilia. Kui mul keskkoolis raskemad ajad peale tulid, siis millegi pärast vaatasin ma lohutuseks ikka Brasiilia pilte. Tegin neist isegi desktopi kollektsiooni, vaheldusid teised iga 30 sekundi tagant. Unistasin sellest, kuidas tuukanit kohtan ja kuidas rannas jalutan ja kuidas sambakarnevalil mitte sambat tantsida osates ikka kaasa tantsin, kuidas mängin kitarri ja jalutan džunglis ja naudin uut kultuuri. Jobim mängis keskkoolis vahetpidamata kõlaritest oma armsat muusikat ning peab tunnistama, et kuulan seda praegugi tihtilugu (selle peale avasin Spotify ja vajutasin play). Oh, milline kodutunne. Brasiilia, tulen su juurde.


8. Tai. Mul on vaja käia Bangkoki templites ja ära näha kogu kuld ning lamavad ja mittelamavad Buddhad. Loomulikult igatsen ma odava Aasia tänavatoidu järele, puuviljade lõhn ning maitse on seal hoopis teistsugused. Tahan veelkord kogeda paadireise nagu Langkawil sõites mängiste kaljude vahel keset türkiissinist vett. Pean külastama Valget Templit ja sööma palju litšisid. Tahan teada, kas mulle meeldib Tai sama palju kui Kaarlile ja Kaidile, kas naudin Bangkoki sama palju kui Toomas. Tahan teada, millest teised sõbrad ja tuttavad räägivad, kui Taid kiidavad!


9. Kanaari saared. Kõige lähedasem sihtkoht Eestile, mida kindlasti külastada on vaja. :D Ma tegelikult pean seal käima selle pärast, et näha, kas see on sobiv koht, kuhu talvekodu luua. Tenerifel elab näiteks väga palju eestlasi ja nii mõnigi tuttav veedab seal talved. Isegi Mallukas elas kuu aega Tenerifel! Piltide pealt tundub samuti, et on mägesid, on päikest, on ilusat ookeani. Kuid olgem ausad, ega õiget maiku ikka suhu ei saa enne, kui pole ise käinud. Ma tegelikult kaalusin sinna ka pulmareisile minna, kuid Madeira jõudis ette. Mul on isegi üks AirBnB välja vaadatud, kuhu ma niiiii väga minna tahaks, tõesti, salvestasin isegi pildid arvutisse. Mitte ükski teine AirBnB pole mind nii tõmmanud nagu see kaljumaja seal. Sinna mahub 6-8 inimest... Kambalisi? 


10. USA. Jah, USAst on mul kõige rohkem postitusi siin blogis, kuid ma ei saa midagi parata, peab veel minema. Nii palju on veel käimata! Tegemist on ikkagi hiigelsuure riigiga. Mu unistus on teha vähemalt kaks roadtrippi: üks idarannikult läänerannikule ja teine mööda läänerannikut põhja-lõunasuunal. Tahan imetleda San Fransisco künkalisi tänavaid, lõpuks ometi näha Antiloobi kanjonit, teha pilti Valgest Majast, ööbida Lõunaosariigi traditsioonilises puidust majas ja sõita suurte roheliste puude all lahtise katusega autoga. Tahan külastada kõiki muuseume New Yorkis, mida ma eelmine kord teha ei jõudnud, tahan ööbida ühes õiges teeäärses motellis. Tahan näha, kas "keskel" polegi muud kui põllud. Tahan külastada Florida kosmosekeskust - seda ma tahan veel nii-nii väga! Oh, neid USA reise saaks vist lõputult teha...


Kuidas tundub? Pigem jah või pigem ei? Kuhu teie kindlasti minna tahaksite?

*Seekord on kõik pildid võetud Googlest