Wednesday, October 2, 2019

Süstaga Võhandu jõel

Septembri alguses tähistasime taas mu ema sünnipäeva. Oleme seda varasemalt teinud Alatskivi lossis ja Alutaguse seikluspargis, muidugi mujal ka, aga need kaks korda on olnud midagi, mida siin blogis kajastanud olen. Käes on kord kolmandaks sünnipäevaseikluseks! Sel korral otsustasime süstadega Võhandu jõele sõitma minna.


Süstaga polnud ei ema ega keegi mu õdedest kordagi sõitnud, samuti mitte Ville ega Tim, mu õepoeg. Olin kuulnud jutte, kuidas süstaga läheb palju kergemini ümber kui kanuuga, millega meil kõigil kogemused olemas olid. Muretsesin päris palju! Õnneks oli tegu müüdiga - süstaga on just raskem ümber minna kui kanuuga. Seda seletas meile Matkajuhi meeskond. Matkajuht.ee on ettevõte, kust süstad renditud said. Vaatasin nende kodulehelt, et nad korraldavad igasuguseid põnevaid seiklusi, võite ise täpsemalt uurida SIIT.


Pärast juhiseid, paadijagamist ning vestide selga panemist aidati meid süstadesse. Mina sain olla Villega, Saskia oli Tihhoniga, lapsed Tim ja Toomas olid koos ning ema sõitis mu noorema õe Johannaga. Ideaalne bande!

Saskia ja Tihhon:


Kuigi peab ütlema, et meie matkahommik oli olnud veidi närviline, sest mina kartsin hiljaks jääda nagu alati, kogu üritus venis nagu alati ja päris mitmed meist olid tusased (mina kaasa arvatud), siis pärast seda, kui vee peale saime, kadusid mured hetkega. Kõigil tõusis naeratus suule! Uskumatu, kuidas vee peal liuglemine inimese olekut muudab.


Tundsin kohe, et süstaga sõitmine on mõnusam kui kanuuga. Esiteks - asend on mugavam, sest istuda saab seljatoega "toolis", jalad kas rätsepistes või sirgelt ees või kuidas iganes keegi soovib. Teiseks, süstaga sõitmisel ei pea esimene sõitja nii palju rohkem tööd tegema kui kanuuga kulgedes (mina olen alati see esimene olnud, sest kergemad istuvad ees) ning kolmandaks, süst on tõesti stabiilsem. Süstaga sõites istuvad aerutajad tegelikult vee piiril ning ei kalluta end ühele või teisele poole, liigutavad rohkem käsi. Kanuuga käib kaasas paratamatu kõikumine küljelt küljele. Vähemalt minusugustel algajatel kindlasti. :D

Õnnelik sünnipäevalaps oma "toolis":


Neljas asi, mis mulle süstaga sõitmise puhul eriti meeldib, on see, et tempot on väga lihtne reguleerida. Kiiresti sõita pole raske, samal ajal aeglaselt kulgeda on ka täitsa mõnus, jõgi kannab nagunii. Meie sõitsime enamjaolt üksteise taga rivis, mitte väga koos, et ruumi oleks, aga nii, et enamuse ajast kõik nägid enda ees sõitjat ja ka enda taga sõitjat, kasvõi kusagilt kaugelt, aga ikka nägid. Võhandu jõgi on muidugi nii käänuline, et pidevaks kontaktiks ei saagi väga kaugele minna.

Grupipilte tegime siis, kui jälle kõik kuidagi samasse kohta jõudsime:



Ilmaga meil vedas. Septembri alguses on tihti vihmaseid päevi, kuid meie nautisime päikest, sinist taevast ja rohelust. Ametlikult oli ju veel suvi! Nautisin täiel rinnal looduse lõhna, sügisevalgust ja vee vulinat. Ville oli nii lahke ja tegi enamuse tööst, mina tegin pilte ning rõõmustasin elu üle. Ville ka ei kurtnud, ütles, et mõnus treening, üldse mitte liiga raske.


Meie matka esimeses osas olid ka mõned kärestikud, kust enam-vähem kuivana läbi saime. Kõige märjemaks sai millegipärast Johanna. Siit väike nipp - kui teil on kunagi plaan süstaga sõitma minna ja seda justnimelt suvel, siis tasub kindlasti mitu paari vahetusriideid kaasa võtta. Esimese poole lõpuks läbimärg olles on väga raske normaalse tundega matka teist osa alustada. Ilmselt poleks vahet, kui väljas 25 või 30 kraadi oleks, kuid 20-kraadises septembripäikeses võib üsna külm hakata.


Olime matka meelega mitmesse ossa jaganud, kuigi ega me antud marsruudil teistmoodi poleks saanudki, nimelt tammist üle ikka ei sõida ja vahepeal pidime oma kanuud käsitsi jõe teisele kaldale viima tammist teisele poole.

Ville ja Tihhon aitasid lahkelt kõiki teisi:


Ei oleks tahtnud süstaga sellisest kohast läbi liuelda:


Enne, kui uuesti teele asusime, pidasime maha pikniku. Olime autod jätnud kavalalt erinevatesse kohtadesse ja meie oma koos toidukraamiga seisis meid oodates mõnusalt muru peal. Olime kõik nii näljased! Esimene osa oli kestnud paar tundi. Värske õhk, mõõdukas treening - pole paremaid isutekitajaid. Sõime kõike, mida kaasa olime võtnud ja tuju oli ikka täiega hea.

Kõik pugivad ja on rahul:


Sünnipäevalaps:


Kõhud täis, asusime taas Võhandu jõele. Matkajuhi antud vestid olid nii head, sain oma telefoni nende esitaskusse pista ja muudkui pilte teha. Kes telo pärast väga muretsevad, neile muidugi ei soovita, sest üks käevääratus ja vees see ongi. Õnneks pole jõgi sügav, eks selle saaks kätte küll, kuid igaüks ise teab, kui veekindel ta telefon on. Tihhonil kogenud süstasõitjana oli ikka korralik veekindel kott kaasas, kus väärtuslikumat kraami hoida nagu telefon, rahakott ja kuivad riided. Ilma telefonita ma aga vee peale minna ei soovita, sest kuigi jõgi on madal, siis kärestiku kividesse või kaldalt vette ulatuvatesse okstesse kinni jäädes võib teinekord abi väga vaja minna.


Lisaks looduse nautimisele nautisime muidugi ka seltskonda. Proovisime aeg-ajalt võidu teha ning välja selgitada, kellel koostöö kõige paremini sujub. Ema ja Johanna olid enda jaoks leiutanud mingi hea numbrite süsteemi või oli see siis "vasak-parem"-süsteem. Igatahes liikusid nad hästi organiseeritult. Poisid olid samas jälle väga kiired ning jõudu täis. Meie Villega proovisime lõigata nurki ning teha võimalikult vähe tööd, et jõudu kauemaks jätkuks. See õnnestus meil päris hästi, lõpus olime ikka teistest kaugel ees.

Poistel oli väga lõbus:


Meil kõigil oli väga lõbus:


Eriti suurt muljet avaldasid liivapaljandid. Lõuna-Eesti on ikka nii ilus... Tartus üles kasvades ja koolis käies olen ju neid Taevaskojas nii mitmeid kordi näinud, kuid nüüd ei satu sinna nii tihti ja täitsa nostalgia tuli peale. Päike, liivakivi, männid - see on Eesti paradiis.


Perega koos looduses aega veetmine on aga mu isiklik paradiis.


Valgus nagu filmis:


Meie matka teine osa osutus palju kärestikulisemaks. Tihhon oli meid selle eest küll korduvalt hoiatanud ja üritasime kärestikku sissesõitmise reegleid meeles pidada (ikka "kolmnurgast" jne), kuid märjaks saime kõik. Vesi lihtsalt pritsis sisse, mitmel korral lausa nii palju, et oli tunne, et keegi justkui ämbriga oleks vett süstadesse kallanud.

Enne viimast kärestikku, nooled on abiks süsta- ja kanuusõitjatele, et nad teaks sobivamat kallast valida:


Pärast seda kaunist majakest otsustasime, et lõpetame selle päeva. Oleksime võinud ka veel kolmanda osa sõita, kuid olime juba niiiiiii märjad. Ema ja Johanna olid endale mingisugused kühvlid teinud kommitopsidest, millega nad vett välja said, kuid meil selliseid ei olnud ja tulime kokkulepitud kohas kaldale ära. Olime esimesed ning teised jälgisid meie eeskuju - ka neil ei olnud just kõige kuivem olla. 

Just niimoodi nägi välja meie süst pärast uhket matka: 


Mõni kogenum süstasõitja ehk küsiks, et miks me põllesid ei kasutanud. Põlled kuuluvad süstasõitmise varustusse küll, kuid suviti on siiski liiga palavad, et neid kasutada. Ma arvan ka pärast matka, et poleks vaja olnud, oligi lõbusam. :D Mina käisin süstast välja ronides veel täiega käna, libisesin sinna mutta pikali nagu väike notsu. Naersime Villega täiega! Oli see ikka üks lõbus päev.

Üks lõbus pilt läbimärjast Saarast alukate väel maantee ääres riideid vahetamas. Maas känkaras on mu läbimärjad retuusid. Pole isegi mitte piinlik:


Ütlen ausalt, see on siiani mu lemmik ema sünnipäeva tähistamine olnud. Teeks uuesti iga kell. Okei, ainult suvel, aga siiski! :D Samamoodi mõtlesin, et peaks tegelikult ka välismaal sama proovima. Näiteks Havail pakuti mitmeid kordi süstasõitu, aga siis ma ei osanud sellest midagi arvata. Nüüd tahaks küll väga minna.

Soovitan 100% kõigile - ilus loodus, mõnus kulgemine ja palju nalja!

Monday, September 2, 2019

Laupäev Londonis ja kokkuvõte

Laupäeval ärkasime väsinutena, olime ju nii neljapäeva kui reede kõvasti ringi tatsanud ja kahe päeva peale tuli samme 40-50 tuhande vahele. Asja ei teinud paremaks ka see, et juba samal päeval pidime koju tagasi tulema. Ma veidi kahetsesin, et nii lühikeseks ajaks olime tulnud. Ega meil ei oleks vist plaanidega midagi muud ka kokku sobinud, aga ikkagi. London on nii vinge ja tegemist jätkuks nädalateks. Pealegi oli meie AirBnB üliiilus nagu eelmistest postitustest nägite.

Kõik käimata tänavad:


Aga õnneks ei läinud meie lend mitte varahommikul. Kuigi olime plaaninud Westminster Abbey külastuse reedele, ei jäänud meil peale Buckinghami aega seda uudistama minna, seega valisime laupäeva. Ei saa ju Londonist ära minna enne, kui Põhja-Euroopa kõige uhkem gooti stiilis kirik nähtud on! :D 

Öeldakse, et väline ilu ei ole nii tähtis, kui sisemine, kuid Westminster Abbey puhul on väline ilu ikka ka väga suur:


Kohale jõudes tabas meid lisaks positiivsele vaatele ka negatiivne üllatus - nad ei lubanud mind kohvriga sisse. No tegelikult arusaadav ka, vabalt võiksin seal pommi kanda või midagi... Lähim pakihoid oli Victoria jaamas, kuhu 16 minutit jalutada tuli. Mis seal ikka, ütlesin Maarjale, et ta ei pea aega raiskama, las läheb naudib ja viisin ise kohvrikese ära. Tagasiteel võtsin lohutuseks 2 ülimagusat saiakest ja coca-cola zero ning mõtlesin, et ju see pidi siis nii minema. 

Westminster Abbey oli tagasitulles sama uhke:


Teine negatiivne üllatus ootas mind kirikus sees - pilti ei tohtinud teha. Oh, jah... Mis seal ikka. Kuidas ma küll oleks tahtnud teile näidata neid kauneid lagesid, vitraaže, vanade kuningate ja kuningannade haudasid, tähtsate inimeste hauakive (kirikusse on maetud kõvasti kuulsuseid nagu Shakespeare, Darwin, Stephen Hawking, Henry Purcell jne jne jne), kroonimistooli, mille peal on kroonitud pea kõik Suurbritannia riigipead juba ligi 1000 aastat. Aga no kui ei tohi, siis ei tohi. Jään lootma, et muud pildid inspireerivad lugejaid piisavalt, et ise vaatama minna. 

Paar võtet sisehoovist, kus sai pilte teha:




Jah, see kuulus kirik oli absoluutselt imeline. Eriti meeldis mulle kroonimissaal, mille nimeks Lady Chapel. Nii helget gootikat pole veel näinud! Näiteks Milano Toomkirik oli ehk katuselt ja väljast uhkemgi, kuid seest väga sünge. Maarja ütles, et Jumalaema Kirik Pariisis täpselt niisamuti. Westminster Abbeys oli hoopis teine tunne. Veel ei ületa ta Sagrada Familia kirikut Barcelonas, kuid gooti stiilis kirikutest on kindlasti parim, mida näinud olen.

Edasi oli meil veel tsipake aega. Mõtlesin, et hüppaks ikkagi National Galleryst ka läbi, jalutasimegi Maarjaga sinna. Jõudsime kohale aga piisavalt hilja, et mul juba veidikene kahtlaseks läks, kas ikka oma kotivõtuga õigeks ajaks lennujaama jõuan. Oli teine ju veel kusagil Victoria Stationis. Nojah, jätsin Maarja kunsti vaatama, ise läksin kotti tooma. Paraku oli tegemist ka selles osas valearvestusega, sest alles jaamas sain aru, et tegelikult sealtsamast jaamast lähemegi me otse lennujaama. Oh, seda rumalust. Otsustasin, et ei hakka tagasi National Gallery juurde minema ja istusin oma kotiga kohvikusse.

Vegan sushi ja Sanpellegrino limps olid väga heaks lohutuseks:


Samal ajal nägi Maarja oma lemmikute töid National Gallerys. Soovitasin kohe 20. sajandi alguse kunstnike juurde jalutada, sest teadsin, et need Maarjale enim meeldivad.

Oh, National Gallery, küll ma ka su juurde üks päev tagasi tulen, eelmisest korrast võite lugeda siit.


Maarja tehtud pilt ühest kuulsast teosest. Käsi püsti, kes teab? (Ma tegelikult eeldan, et teate. Eelmisel päeval, kui da Vinci näitust vaatamas käisime, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas üks paarike omavahel arutas, et kas seinale riputatud "Püha Õhtusöömaaeg" on originaal või mitte... Tagasihoidlikkus ei saanud must võitu ja pidin ikka ütlema, et originaali saate näha Milanos.)

Okei, kes ei tea, siis tegemist on van Gogh õlimaaliga "Päevalilled", mis tõesti originaal on.


Peatselt tuli ka Maarja muuseumist tulema. Väike vaade kuulsale Trafalgar Squarele. Maarja rääkis pärast, et seal oli parasjagu toimunud mingi alasti naiste jõukatsumine, neid oli seal olnud ikka kümnetes. Hehe, Londonis võib kõike näha.


Kohtusime Maarjaga taas Victoria jaamas, saime suuremate sekeldusteta lennujaama ja jäime oma lendu ootama. Aleksei ütles, et hakake kesklinnast liikuma umbes 2 tundi enne lennu väljumist, pidi piisav olema. Me hakkasime igaks juhuks 3 tundi varem minema, meil ju varasemaltki kogemusi hiljaks jäämisega. :D

Adjöö kõik kuulsad kohad, mida seekord vaatama ei jõudnud, näiteks nagu parlamendihoone:


Alekseil oli siiski õigus. Gatwicki lennujaam on ülitõhus ja ootasime seal täpselt tund aega enne, kui väravainfo tuli. Järgmine kord siis teame...

Aga me olime õnnelikud sellegi poolest. Reis oli ju vägagi korda läinud - ilmaga meil vedas, seltskonnaga veel rohkem, külaliskorter oli enam kui hea ja jutuajamised sügavad. No mida sa sellelt elult veel tahad?

Kaks õnnelikku tohtrit tagasilennul:


Jah, Londonis oleks veel hiiglama palju, mida teha. Järgmine kord tahaksin külastada Victoria ja Alberti muuseumi, ehk käia ka St. Pauli Katedraali tornis ja Natural History Museumis dinosauruseskeletti vaatamas. Windsori ja Kensingtoni losse oleks kindlasti lahe näha... Ja muidugi kõik, mis linnast väljas asub! Inglismaa on ikkagi ju vägagi avastamist väärt koht. Juba lennukiaknast on tore vaadata:


Mida siis kokkuvõtteks öelda? Kokkuvõtteks ütlengi, et London on tore koht, kus käia, pärast Jaapanit ja Šveitsi ei tundu ka enam nii kallis. :D Kõiki asju korraga näha pole võimalik, aga just sellised 4-päevased reisid on toredad, sest nii jõuab palju näha ja teha ja nii pea, kui ära väsid, tuled juba koju tagasi. Kes varasemaid kokkuvõtteid ja plusse-miinuseid lugeda tahab, siis neid näete siit ja siit.


Aitäh kõigile kaasaelajatele! Aitäh Maarjale, kellega ikka tore reisil käia on ja kellega loodan, et saame traditsioone veel pikalt-pikalt jätkata. Aitäh Villele koduse toetuse eest! Aitäh emale kirjavigade parandamise eest! Aitäh kõikidele laikijatele ja kommenteerijatele.

Nüüd olen taas jõudnud punkti, kus mul ei ole ühtegi välisreisi piletit valmis. Mul on kirjakastis eraldi märgistus tulevaste reiside jaoks ja seal ei ole ühtegi kirjakest. :( Sel talvel me suurt talvist reisi ei tee, aga kindlasti kirjutan kodustest seiklustest ja kes teab, ehk saab Eestist-Soomest kaugemale juba kevadel.

Seniks aga - ilusat sügise algust ning kõigile lugejatele palju põnevaid seiklusi teisele poole arvutiekraani! Kallid!

Saturday, August 31, 2019

Väga kuninglik reede

Eile oli lihtsalt eriti muljeterohke päev, lausa kuninglikult muljeterohkem kohe. :) Okei, hommikusöök ehk nii kuninglik ei olnud, kuid ilus sellegi poolest. Tegin meile Maarjaga müslikausid ja katsin laua, täpselt nagu kunagi ülikooliajal, kui koos elasime. Hehe, lahe tunne!


Üks minu suuri unistusi seoses Londoniga on ikka olnud näha Buckinghami paleed seestpoolt. Kes ei tea, siis tegemist on hoonega, milles elab Suurbritannia kuninganna Elizabeth II isiklikult. Selleks, et tema kodu näha saaks, on aga Londonisse vajalik tulla õigel ajal - juulis, augustis või septembris, sest siis on kuninganna kodunt ära suvepuhkusel ja turiste lubatakse ka uudistama. Eelmised korrad pole õnnestunud, olen olnud Londonis kas liiga vara või liiga hilja, aga nüüd sattusime õigele ajale. Jess!

Tegemist on väga populaarse kohaga:



Et Buckinghami paleesse pääseda, peab piletid varem internetist ära ostma. Meie võtsime kõige suurema paketi, mis sisaldas sissepääsu Kuninganna Galeriisse, paleesse endasse ja Kunglikesse Tallidesse.

Alustasime Kuninganna Galeriist. Briti õukonnal on nimelt väga palju kunsti ja kuigi püsiväljapanek asub lossis endas, on Galeriis tihti ajutised väljapanekud. Seekord saime näha Leonardo Da Vinci originaaljoonistusi, sketše, mille järgi ta oma kuulsaimad tööd on teinud. Sel aastal möödus Leonardo Da Vinci surmast 500 aastat ja miks mitte need teosed kuninglikest varakambritest välja tuua.

Teate, mul pole sõnu selle kõige kirjeldamiseks. See oli imehea näitus! Need joonistused olid puhas kuld, audiogiid väga põhjalik ja huvitav ning kogu näitusest õhkas Leonardo geniaalsust. No kuidas üks mees saab olla nii mitmekülgne... Kunstnik, leiutaja, Mõtleja. Samuti hea näide mehest, kes sündis vallaslapsena väikeses Da Vincis ning lõpus töötas Prantsusmaa kuninga insenerina. Kõik on võimalik, ka lihtsatele inimestele nagu sina ja mina.


Meile Maarjaga pakkusid muidugi eriliselt suurt huvi anatoomilised joonistused. Audigiidilt kuulsime kommentaare Inglismaa tipparstidelt - kui õiged olid ideed joonistuste taga, kui hästi tegi järeldusi üks keskaegne mees, kes polnud saanud ühtegi tundi ei füsioloogia ega mikrobioloogia alal. Tõesti, pärast eilset mõtlen ma Leonardo Da Vincist hoopis uue austusega. Imehea näitus.


Kella kaheteistkümneks oli meil aeg külastada State Roome - meie võimalus minna paleed vaatama. Oh, kuidas ma tahaks teile näidata selle palee sisemust, aga kahjuks see ei ole võimalik, sest pilti teha ei tohtinud ja kuigi ma varasemalt olen salaja pildistanud asju, mida ei tohi, siis otsustasin, et ei tee seda enam. Kui ei tohi, siis ei tohi. Olen pigem viisakas ja proovin teile sõnadega edasi anda tunnet, mida need ruumid mulle jätsid. 

Buckinghami palee on kõige ilusam loss, kus kunagi käinud olen. Maarja arvas sama. Maarja ütles isegi, et tema meelest oli Buckingham ilusam kui Versailles. Sisse minnes nägime perfektselt puhtaid vaipu, kuldseinu, kümnete meetrite kõrguseid peegleid ja kümneid ning kümneid lühtreid. Saime vaadata Victoria trooni, kunstigaleriid Vermeeride, Rubensite, Tizianidega. Saime jalutada ballisaalis ja söögisaalis ja näha digitaalset elusuuruses tantsupidu. Nägime kuninganna Victoria märkmeid tema lastest, vanaaegseid kellasid, lauanõusid, kappe ja tugitoole, mis on tänapäevani kasutuses. Käisime läbi ruumide, kus töötab igapäevaselt Elizabeth II ja teised õukonnaliikmed. See oli suur au ja ma hindan väga, et nad meid sinna sisse vaatama lubasid. 


Taaskord, audiogiidid olid perfektselt koostatud, õppisime uut ning meenutasime vana. Me olime Maarjaga nii õnnelikud! Tõesti, Buckinghami nägemine on olnud selle reisi tipphetk.

Ehk saame isegi kunagi kuulsale aiapeole ja kanname uhkeid kübaraid ning kleite. Praegu aga oleme tavalised turistid, kes just palees käia said:


Kolmas osa piletist oli The Royal Mewsi külastamiseks. Tegime ka selle ära. Mulle on lapsest peale hobused ja ratsutamine meeldinud ning antud külastus oli kirsiks tordil. Enamik hobustest oli küll suvepuhkusel Windsori lossis, kuid kahte halli nägime oma silmaga. Muide, hallid hobused rakendatakse vankri ette ainult kuningannale ning kõrbid on teiste inimeste jaoks. Ainukesed erandid on olnud pulmadel, Elizabeth II on andnud kolmele oma lapselapsele samuti halle hobuseid kasutada.

Mina ühega tõldadest. Neid oli ka väga palju.


Kogu näituse kõige uhkem tõld oli kuninganna kroonimistõld. Puhtast kullast ja kuuldavasti väga ebamugav kasutada. See on nii raske, et selle vedamiseks läheb kaheksa hobust. Viimane kord kasutati seda kuninganna 50. troonilolekuaasta tähistamiseks ja selleks, et tõlda tallist välja saada, peab hoone ühe seina maha lammutama ning siis selle sealt traktoriga välja vedama. Traditsioonidel on oma raskus.

Ilmselt kõige suurem ja uhkem tõld maailmas:


Hallid hobused kuninganna jaoks:


Tallid olid muidu ka lahedad vaadata. Nägime hobuste bokse, kus võiks ilmselt isegi magada, sest need olid nii puhtaks küüritud. Iga boksi peal oli nimi ja antud hobuse tipphetk tema karjääris, näiteks "Vedas kaarikut prints Williami pulmas". Kuninglikel hobustel on üldse üsna hea elu - igaüks saab massaaži kolm korda päevas ja neil on oma isiklik hambaarst. Eks töö on ka stressirohke, seda tuleb tunnistada - hobused peavad välja kannatama nii lõputud rongkäigud kui turistide välguga fotoaparaadid.

Pilt maneežist, kus kuninglikud lapsed ratsutama õpivad. Minu lapsepõlveunistus. :) Osaliselt olen selle küll täitnud, oskan enda meelest päris rahuldavalt hobustega ratsutada ja olen oma elus isegi paar rosetti võitnud takistussõidus.


Pärast suurt ja väsitavat päeva tundsime, et vajame väga kehakinnitust. Teadsime, et õhtusöök tuleb korralik ja leppisime kergema einega. Ühes restoranis pakuti kell pool neli pärastlõunal veel brunchigi! Kulus meile väga ära.

Maarja Belgia vahvlid ja minu banaanikook:


Edasi otsustasime, et aeg on rohelust nautida. Võtsime suuna Buckinghami palee ees olevale St. Jamesi pargile. Mustad taksod ja Suurbritannia lipud tegid õhkkonna väga filmilikuks:


St. Jamesi park on imeilus ning järves ujub palju erinevaid linde. Nägime musti luiki. Ei teagi, kas varem olen selliseid näinud...


London on üsna "linnane" linn tegelikult, kuid rohelust on ka. Kui New Yorkis on üks suur Central Park, siis siin on palju väiksemaid ja seega kogu üldmulje on ehk pisut rohelisemgi. Inimesed jalutasid koertega, istusid murul, toitsid linde. Imeilus reedene pärastlõuna.


Ja muidugi, lilled igal pool - tänavatel, pubide akendel, parkides. See ongi London:


Täiesti tavaline vaade Londoni tänavatele:


British Museumi juures olev piirkond, jällegi see high end tunne:


Kell 18.00 saime pooleks tunniks kokku Riina ja Mattiasega - minu tuttavatega, kes just tagasi Londonisse kolisid. Ülitore ja -soe kohtumine! Poole tunni jooksul ei jõua küll palju muljetada, kuid natuke ikka. Imetlen neid väga nende valikute eest, väga inspireerivad inimesed!

Kell 19.00 oli meil aga dinner juba vanade tuttavatega - Aleksei, Kati ning Piretiga, kellega ma Londonis ka varasemalt kokku olen puutunud. Piretiga, meie kolleegiga, hängisime aastal 2014 ja Aleksei ja Kati korteris olen esimesel Londoni reisi ajal isegi ööbinud. :) Ootasin seda õhtut juba hommikul! 

Aleksei oli broneerinud laua restorani Sohos. Väga lahe koht, kuigi menüü dešifreerimine osutus välajkutseks. :D Te saate aru?


Küll meil oli tore õhtu. Nii tore on kuulda Londoni kohta inimestelt, kes siin päriselt elavad. Aleksei ja Kati on siin olnud juba 10 aastat, Piret 7 kuud. Nad näevad seda linna hoopis teise pilguga kui meie, see on nii põnev! Olen äärmiselt tänulik kõikide jutuajamiste eest, mis eile aset leidsid. Andsid reisile kohe uue sära.


Jalutasime õhtu lõpetuseks mööda Thamesi. Elu on ilus, elu on nii ilus.