Kokkuvõte Slovakkia reisist

No nüüd on küll venitatud. Aga egas midagi, teeme ära, sest uued jutud tulevad peale ja ma olen juba päris elevil! Ja pealegist - Slovakkia oli tore ning kokkuvõte aitab loodetavasti huvilistel ise edasi uurida. Oma viimase päeva kohta polegi palju rääkida, sest kõik kulges tavapäraselt lennujaama sõitmise, auto tagastamise, Riiga lendamise ja koju jõudmisega. Nagu naksti olime Tallinnas tagasi.

Viimane vaade lennujaamast Slovakkia mägedele ja lennujaama lumeautole:

Seega - plusside ja miinuste ring tuleb siit.

Plussid:

1. Mäed. Uusi paiku külastades tahame me ikka kogeda midagi, mida kodus ei ole, eksole? Kuigi meie oma Munamäe nimi viitaks justkui veidi kõrgemale pinnavormile, siis Slovakkiaga võrreldes räägime siiski vaid künkast. Eestis mägesid ei ole. Mägede suurus ja ilu on aga midagi, mida mina igal juhul näha soovitan, isegi kui suusatamise/lauatamise/matkamisega otseselt soovi tegeleda ei ole.

Näiteks köisraudteega sõitme on ise juba väga vinge tegevus:

2. Slovakkias on odav. Kui atraktsioonid (mäepilet, spaakülastus, muud lõbustused) on enam-vähem samas hinnaklassis kui tegevused Eestis, siis toidult ja majutuselt säästab päris palju. Restorani- ja poehindadest rääkisin, ka majutuse võib ilusasti saada alla 50 euro öö. Heaks alternatiiviks samasugustele mägistele, kuid oluliselt kallimatele Austriale ja Šveitsile.

3. Slovakkia on lähedal. 40 lennuminutit Riiga ja veidi üle tunni Popradisse. Selle tõttu saab sinna isegi autoga ja pole häda midagi. Autoga sõidab Slovakkiasse päris suur hulk eestlasi, kuigi ka lennukid on populaarsed. Meiega koos lendas eelmisel nädalal kodumaale tagasi ligi 15 teist eestlast.

Miinused:

1. Pealinnast väljaspool (ja olgem ausad, osaliselt ka pealinnas) olevad ehitised on arhitektuuriliselt päris totrad - liiga vanad, et olla ilusad ja moodsad ja samas liiga uued, et olla vanad ja uhked. Teisisõnu - Tartu Annelinna tunne. Pole just kõige lemmikum.

2. Väiksemates kohtades on kohalikel ikka selle inglise keelega raskusi. Ja kuigi slovakkia keel tundub silte vaadates peaaegu sama, mis vene keel, siis kohalikud väidavad, et nemad vene keelest midagi aru ei saa ja poes peab kasutama kehakeelt.

Pealinnas on okei. Meie okei olemas:

Mida kõrva taha panna:

1. Talviseks reisiks üldiselt ainult käsipagasist ei piisa. Juba külma kliimasse minna, siis korralikult ja tennistega ikka lumes ei mölla ning sulejopeta ringi ei käi. Parem valmistuda varakult ja osta juba ette see lisapagas ära, kellel lennupileti hulka ei kuulu.

AirBalticul tavaliselt ei kuulu:

2. Kellel on omal suusa- või lumelauavarustus olemas ja kes tahab rohkem kui 2 päeva mäel olla, sellel tasub ikka oma varustus kaasa võtta, sest kokkuvõttes tuleb odavam kui kohapeal rentida. Lisaks ei pea muretsema võõraste bakterite pärast. :)

Ja ongi kõik! Taaskord ühele reisile joon alla tõmmatud. Noh, peaaegu. Tänuring ka:

1. Ville, mu kallis - aitäh teekaaslane olemast!

2. Erlike ja Jürgen - aitäh kutsumast ja majutamast ja võõrustamast ja juhendamast ja seltskonna eest ka!

3. Liia ja Ulla - aitäh meie Nööbikest hoidmast! Küll tal ikka veab, et ise ka oravavaatlusreisil saab käia.

4. Ema - aitäh kirjavigu parandamast, nagu ikka. :)

5. Ja muidugi lugejad - suur tänu kaasa elamast, hoog saab suurem!

Muidu äkki ei julgegi alla sõita, hehe. Oh, neid tobedaid nalju küll...

Olen hetkel siin suure dilemma ees, kuhu ikkagi sel aastal veel reisida. Praegu on kindlaid reise tulemas kaks, enam-vähem kindlaid 3 ja ehk mahub 1 veel. No eks ole näha, üritan siin sotid sirgeks mediteerida. Minu üks kindlatest reisidest leiab aset juba järgmisel kuul, seega päris varsti. Enne seda tahan aga kirjutada vähemalt ühe postituse Eesti elust. Püsige lainel!

Meenutusi sünnipäevast

Mõned märksõnad - udu, lumi, mäed, suusad, kõrgus, suurus, uudsus.

Oma sünnipäval saime apartemendist liikuma hilja. Olime ju eelmisel õhtul mõnusalt pidu pannud ning veitsa uimane oli olla. Lisaks sellele oli ka ilm uimane: udu, madalrõhkkond, kuidagi tume. Mõtlesin, et niimoodi algabki siis minu uus aasta - uduselt. Hehe, eks ikka juhtub. Tegelikult kavatsen ma sellest aastast just ühe selge ja kirgliku teha. Kuigi jah, harjutama peab. Endale omaselt ei osanud ma midagi sünnipäevategevusteks tahta. Pärast ülemõtlemist ja liialt pikka kaalutlemist otsustasime, et sõidame lihtsalt köisraudteega Tatrate kõige kõrgemasse tippu ja naudime vaadet.

Ilm ei olnud siiski meie poolel. Juba piletiputkast öeldi, et pole mõtet tippu minna, sealt ei näe tihedate pilvede tõttu midagi. Soovitasid hoopis peatuskohta enne päris tippu jõudmist ja kuna sinna sai ka tavalise 34-eurose päevapiletiga (tipupilet maksis veel 22 eurot lisaks), siis otsustasimegi, et sinna 1700 meetri kõrgusele me suundumegi.

Köisraudteega sõitmine oli maru vinge ja läbi udu sõitvad suusatajad vihisesid gondli alt läbi nagu vihmapiisad autoklaasil. Nägime esimest korda ka punaseid ja musti radu, mida meie veel niipea vallutama ei hakka. Isegi mäe otsa läksime ilma sõiduvarustuseta, sest kaalusime sel hetkel veel väikese matka tegemist. Matkamisest aga midagi välja ei tulnud, sest udu oli nii läbitungimatu, et me ei näinud mäenõlvagi.

Mustale rajale viiv tõstuk ning vast alla tulnud supersuusataja:

Läbi udu oli tunne nagu oleksime maailma lõppu sattunud. Käisime korra kohvikuski. Edasi aga otsustasime alla tagasi minna ja ikkagi suusad/laua võtta, sest midagi muud paremat meil ka pähe teha ei tulnud.

Kui päev pärast lumelauapäeva jalad üldse tunda ei andnud, siis 2 päeva pärast olid mul sääred nii valusad, et trepistki käia oli valus. Otsustasin, et seekord proovin vanade heade suuskadega alla tulla. Suusasaapad vajutasid sääremarjadele muidugi kõvemini kui lumelauasaapad, aga võtsin seda kui tasuta massaaži. :D Olin suusatades esialgu sama ettevaatlik kui lumelauaga ja esimesest mäest oleks kõndides ilmselt kiiremini alla saanud. Samas tunne oli hea ja kuna kokku tulin alla 3 korda (sinistest radadest muidugi), siis sain veidi meelde tuletada seda kunsti. Kolmanda korra ajal tundsin ennast juba päris mõnusalt, vahetasin külge iga 3 sekundi tagant ja nautisin täiega.

Ikkagi sünnipäev!

Ville jätkas lauatamist. Ta oli sellega ka kindlasti osavam kui mina oleks olnud, sõitis lausa pikki juppe täitsa otse. Kukkus küll paar korda ka ninali ja esimese sõidu lõpus isegi päris valusalt, nii et kahtles teises sõidus, kuid lõpuks siiski tuli.

Nüüd tuleb selle oskusega edasi tööd teha ja mitte ära unustada:

Teise sõidu ajal ma Villet enam järele ei oodanud, vaid sõitsin ise alla. Tahtsin nimelt väga selle suusatajate gondli ära proovida, vaatasin neid juba enne kaugelt ja tundus maru põnev.

Sellist kogemust ootasin:

Ja sinna ma ka läksin. Selline gondel võtab kuuekesti reas seisvad inimesed korraga peale, siis läheb alla turvaraam ja siis oranž kate. Suusatajatele on see süsteem oluliselt mugavam, kuigi oli ka laudureid, kes üks jalg lahti peale tulid.

Kollane maailm:

2,5-tunnise sõidu järel olime läbi nagu läti rahad ja kodupoole me läksimegi. Ville tõi meile pitsad ja poest saime peotoitu ning sünnipäeva tähistamine võis alata. Mängisime taaskord pokkerit ning rääkisime niisama. Erlikese tehtud martsipani-vaarika kook oli imehea. Oli jällegi suurepärane õhtu.

Jäin oma uduse, talvise sünnipäevaga väga rahule. Suusad ja sõbrad ja Ville - kõik oli super. Sellest tuleb hea aasta. :)

Päev täis väikesi rõõme

...ja suuri ka! Esimene rõõm sellises riigis nagu Slovakkia on ikka mäed:

See on pilt autoaknast, kui spaasse sõitsime. Just, spaasse! Otsustasime, et pakume kehadele vaheldust ja läheme sooja kohta, kus ka valusad lihased lõõgastuda saaksid. Lihased nüüd nii supervalusad ei olnud, aga kergelt andsid tunda küll. Kusjuures rohkem valutas kummalisel kombel ülakeha, ilmselt selle pärast, et seda unustasin venitada. Kui aga Bešeńovasse jõudsime, said lihased, mida ootasid.

Bešeńova on kohalik termaalpark, mis pakub võimalust ujuda loodusliku allikaveega täidetud kuumades basseinides. Lisaks sellele on neil ka laste lõbustamiseks igasugu veeatraktsioone, torusid, niisama basseine, saunamaailm jne. Kui Erlike mulle rääkis, et selline koht siin ligidal on, siis teadsin kohe, et seda peab külastama. Siin olles tuli mul küll meelde, et ma ka eelmine kord Slovakkias käies siin Bešeńovas käisin, aga see ei vähendanud mu elevust.

Rõõmsa näoga istun termaalbasseinis, kus kraade 36-40, õhus aga hoopis 6:

Väljas olevad termaalbasseinid olidki külastuse kõige ägedamad atraktsioonid. Külm õhk värskendas ja soe vesi oli hiiglama mõnus. Ajapiirang korraga olemiseks oli 20 minutit, vähemalt siltide järgi, ma ise arvan, et muidu võtaks vererõhu liiga madalaks oma suure temperatuuriga. Selle aja jooksul peaks siis pruunikas vesi mõjuma hästi nii lihastele kui nahale. Endal oli küll tunne nagu ujuks poriloigus. :D Mõnus igatepidi!

Sisekujundus oli ilus, vaadake näiteks neid ägedaid bambustoole. Söön siin oma 80-sendist jäätist ja naudin spaaelu. Õhk oli pidevalt nii 26-29 kraadi, hea troopika. Supertore vaheldus külmale, sai täielikult lõdvestuda. Ajasime seal bambustoolidel Villega pikalt juttu ja panime järgmisi plaane paika - jälle midagi, mis mulle reisimise juures väga meeldib - näed oma Eesti elu kaugemalt ning nii tulevad uued mõtted. Juba ainuüksi selle pärast on lausa hädavajalik vähemalt kord aastas reisil käia. Minusuguse sõltlase jaoks kõige harvem iga paari kuu tagant.

Lastemaailmas oli igasugu turnikaid, suur "lainebassein", mis ka pildil, aga kus laineid ei ole. Keegi programmijuht korraldas mikrofoni rääkides lastele mänge ja taustaks käis ainult slaavi päritolu inimestele talutav muusika. Lapsed olid rõõmsad muidugi, meie rõõm seisnes suure telgi imetlemisel ja uue tunde kogemisel.

Tahtsin tingimata, et Ville ka torust alla lasta prooviks, kuigi ta väga vaimustunud ei olnud. Nimelt, Ville oli enne eilset ainult ühe korra varem torust alla lasknud ja siis tuli talt tagumiku pealt veidi nahka maha, Kalevi spaas, kusjuures. Olin täitsa imestunud, et kuidas ainult ühe korra? Mina olen lapsena neid torusid väisanud ikka päris palju, Tartus oli Aura ja Soomes Serena ja Lätis Jurmala... Meie väikene vanusevahe on siin ilmselt põhiteguriks, kui Ville torust laskmise põhieas oli, siis lihtsalt torusid veel ei olnud.

Aga näed, minu survestamise peale lasi ikka alla küll ja veel torust nimega "ekstreemne":

Aga nahka tuli tagumiku pealt ikkagi maha, seega oleksin võinud ka survestamata jätta... Ville ise kommenteeris, et alguses oli maru aeglane, aga siis ühtäkki ei saanud enam midagi aru, vesi näos ja kiirus põhjas. Nagu pildilt näete, siis päris uhke plärts tuli selle kiirustamise peale.

Olime Bešenovas kokku 3 tundi, ega kauem ei jaksakski. Istusime veel soojas vees, käisime väljas "Cosmopolitan Bar"-is, kus oli basseini keskel kokteililauad ja lett, millest tellida. Võtsime alkovabad ülimagusad joogid ning nautisime neid "väikseid" rõõme.

Aga selle tugeva kuumuse ja lõdvestumise peale läheb kõht tühjaks, ilmselt teate isegi, seega järgmiseks võtsime suuna sushi poole:

Sushi oli väga hea! Nautisin 100%. Sushi on ikka üks elu rõõmudest olnud ja aeg-ajalt tuleb mul lihtsalt nii vastupandamatu isu sushi järele, et "pean seda sööma, muidu suren". Tore, et siin väikeses umbes 10-tuhandese elanikuga linnakeses ka see sushivõimalus olemas on. Plusspunktid!

Edasi nägi päevakava ette, et läheme jälle Erlikesega shoppama. Pulmakleiti, loomulikult. Oh, kuidas see tegevus mulle tegelikult ei meeldi - riided maha, riided selga, riided maha, riided selga... Nagu ekstra trenn kohe. Aga Erlikesega on ikka toredam ja pulmakleidi proovimine oli ka super, sest müüjaks oli 15-aastase töökogemusega naine, kes kohe esimese pilguga öelda oskas, milline nendest sadadest kleitidest mulle sobib. Ütlen ainult nii palju, et tal oli õigus. Selle suure mure kaelast saamine oli mu eilse päeva üheks suurimaks rõõmuks. Jesssssssss! Ma olen ikka ülirahul kogu asjaga.

Ja siis oli aeg mõnusalt õhtut veeta. Õhtusöögiks tellisime burksi, mis juba varasemalt proovitud ja heakskiidetud oli. Minu burger oli mozzarella ja avokaado ja veel paljude asjadega ja tõesti maitses imeliselt. Seda näete ka mu rahulolevast näost:

Sõbrad kutsusime külla kella seitsme paiku ja edasi mängisime tunde erinevaid lauamänge alustades pokkerist lõpetades monopoliga. Seekord sai vist liigagi hästi mängitud, lausa piinlik oli, et võidud ära krabasin... Õnneks sõbrad mängisid minuga ikka edasi.

Kella üheteist ajal hakkasid nad aga mingisugust saladuslikku juttu ajama ning õige pea toodi välja kook ja küünlad ja lilled. :) :) Sünnipäev!!! Ma olen nii õnnelik, et mul on nii head sõbrad ja nii kallis Ville. Eile oli täiesti täiuslik viimane 28-aastasena veedetud päev ja täna alustan juba uuesti 29-aastasena. Oh elu, elukest, kõik on nii ilus.

Olen elus

Ma arvan, et see on eilse päeva kohta kõige tähtsam kokkuvõte. Ja lisaks sellele, et olen elus, on elus ka Ville ja meil pole ühtegi luud katki. Kodarluu distaalse kolmandiku murd oli eilse päeva alguses mul isegi kõige suurem hirm, sest usun, et vigastustest on see ilmselt kõige sagedasem. Aga ei. Isegi mitte kodarluu ei saanud viga. Võite isegi arvata, et olen asjade käiguga päris rahul.

Kes veel aru pole saanud, siis eile oli meil päev, kus käisime mäe peal lumelauaga sõitmas. Taustainfoks nii palju, et lumelauda pole ei mina ega Ville kunagi varem proovinud. Mina olen oma elus mitu korda suuskadega alla tulnud ja tunnen end nendega enam-vähem okeilt, mingeid hirmkitsaid pöördeid teha ei julge, aga surmaähvardusel saaks vast hakkama. Lumelaud on aga hoopis teine teema. Enne eilset mind tegelikult hirmutas see, et mõlemad jalad kinni on erinevalt suuskadest ja justkui saaks vähem juhtida seda alust. Sain aru, et päris nii see ei ole.

Meie personaalseks juhendajaks oli Jürgen kogu päeva. No milline luksus... Lisaks sellele, et ta ise hästi sõita oskab, on tal ka ametlikud juhendaja paberid olemas, mis ta natuke aega tagasi selle sama Jasna mäe peal tegi läbides intensiivse nädalase koolituse. Ütlen kohe, et ilma Jürgenita poleks ma seda lauda ilmselt kunagi alla pannud ja kindlasti oma suuskadega edasi pusinud, aga kui meil juba selline võimalus oli, siis ei tohi ju seda käest lasta. Päev algaski sellega, et pärast varustuse renti ja selgaajamist (nende saabaste jalga tõmbamine kulutab ilmselt üksi juba mingi 100 kcal...) tutvustas ta meile põhitõdesid: selgitas, millest laud üldse koosneb, kuidas see paindub, kuidas teda alla panna, kuidas liikuda. Lastemäe kõrval proovisime minikallakust alla tulla. Sel hetkel tundsin, et no jeerum, asi läheb ikka liiga keeruliseks.

Aga ometi ronisime gondlisse, mis meid üles viis:

Rada, millele läksime, oli üks sinistest radadest. Sinine rada on kõige lihtsam, edasi tuleb punane ja siis must. Erinevalt Eestist on siin vahe sees ka radade pikkusel. Kui eelmisel aastal Kiviõlis saime ühe allasõiduga sõita u 500m, siis siin meie lihtne lühike sinine rada oli lausa 2,5 km pikk! Näis lausa uskumatu, et ma selle teekonna lumelaual veedan.

Selfi enne saatuslikule rajale vastu astumist:

Ja siis polnudki midagi muud teha, kui alla hakata tulema. Ma tänan teid, inimesed, kes te selle "sahka sõitmise" välja mõtlesite! Tulin enamuse teest sahas: laud horisontaalselt mäe küljega ja vaikselt "vajutasin gaasi". Jürgen ikka soovitas rohkem proovida nina otse saada ja siis tagasi horisontaali minna ja laugematel kohtadel sain ka seda teha veidi, aga no hirm oli täitsa tunnetatav. Ühtegi korda valusalt ei kukkunud õnneks, pigem potsatasin maha siis, kui seisma jäin, sest ei suutnud ühe laua kandi peal ilma liikumiseta tasakaalu hoida. Olin kindlasti kõige aeglasem mäest alla tulija, aga see on üks asi, mis mind absoluutselt ei morjendanud. Alla saades olin õnnelik ja näljane ja nii me sööma läksime.

Radade ääres on näljastele sööjatele mitmeid putkasid, kus midagi hamba alla saab. Meie võtsime traditsioonilist slovakkia toitu: kartulipannkooke hapukoorega, Jürgen ka kapsasuppi lihaga ja meie veel ühed mitte nii traditsioonilised pannkoogid. Oleksin võinud einest pilti teha, aga sõime nii kiiresti, et unustasin. :D Lumelauatamine on raske töö ja teeb kõhu tühjaks! Ülemine pilt on minust seal samas hoopis varustust selga ajamas. Olen muide väga tänulik Erlikesele, kes põlvekaitsmeid ja kiivrit ja prille laenas, need kulusid vägagi ära.

Pärast söömist aga tagasi mäele:

Teist korda tulin alla juba ilma "lapsehoidjata". :D Tegelikult poisid sõitsid lihtsalt kiiremini eespool ja Jürgen näitas Villele juba uusi asju, mida harjutada. Mina oma jänespüksinduses kulgesin niisama vaikselt "gaasi vajutades" ja siis jälle seisma jäädes. Vahepeal puhkasin oma väsinud jalgu (parem põlv andis millegi pärast tunda). Vaade oli väga ilus. Mõtlesin seal endamisi, et kui tähtis on ikka lapsena need asjad selgeks saada, kui nii suurt hirmu ei ole. Väikesed viieaastased kimasid must mööda nagu vanad kunnid kunagi. Olen tänulik, et mul oli võimalus teismelisena suusatamist proovida, see on mu elu rikastanud ja julgust suurendanud. Aitäh, ema ja R!

Kokku sõitsingi maha umbes 5 kilomeetrit. Leian, et see on päris hea saavutus esimese korra kohta. Võib lausa öelda, et olen enda üle uhke. Jürgen jõudis samal ajal juba ka kolmandat korda alla tulla ja Villega koos läksid nad veel korra. Mina otsustasin, et ei hakka oma paremat jalga liigselt piinama ja lahkun hea tundega mäelt. Ville ja Jürgen tulid tublidena uuesti alla ning nautisid täiega. Ville oli korra kuidagi kaelale haiget teinud, aga mitte märkimisväärselt ja nii lõpetas ka tema päeva elusa ja tervena. Success!

Siin aga istume me juba ühes kohalikus restoranis ja sööme õhtust. Mina võtsin kanasalati ilma kanata, mis oli absoluutselt taevalik, sest sisaldas sooje köögivilju, värskeid köögivilju, seeni, küüslaaugusaia ja imemaitsvat kastet. Veiniklaas maksis 1 euro. Villel oli mingi traditsioonilisem söök kartulipudru ja mingi lihaga, vist ka kana? Ei mäletagi. Igatahes jäi ka tema rahule. Premeerisime ennast veel traditsioonilise magustoiduga, milleks on fritüüritud saiakesed moonitäidisega. Jälle ülimaitsvad! Eilne päev läks ka toidu mõttes täiesti korda.

Kui nüüd üldse paar sõna toidust rääkida, siis poodides on valik suuresti sarnane Eestile, samasuguseid vilju ja piimatooteid ja liha võib kohata ka Eestis. Brändid on teised, vorm sama. Küll aga imestan selle üle, et neil ikka veel need suured viilutamata saiad müügil on, selliseid pätsikesi mäletan vaid lapsepõlvest:

Mina muidugi vaatasin valvsa pilguga ka taimetoitu. Leidsin oma heameeleks terve külmkapi igasugust taimset värki: hummust, tofupastat, mingeid sojatooteid. Ainuke erinevus on pakendamisel. Huvitav kogemus iseenesest, aga kasutada on neid viinerpakendeid selgelt ebamugavam:

Eile kogesin seda, mille pärast inimesed suusareisidele tulevad ja nüüd võin öelda, et mõistan neid rohkem. Varasemalt ei "isutanud" need suusareisid väga palju, sest ma ei saanud aru, miks peaks keegi vabatahtlikult veel külmemasse kohta minema, kus pole ei kultuuri ega midagi. :D Tegelikult on suusatamine ja lumelauatamine nagu meditatsioon - oled üksi mägedega, vahel ka päiksega, värske õhk, palju väljas. Õhtuti saab sõpradega jutustada või siis, kellele meeldib, pidu panna. Saan nüüd sellest kõigest palju paremini aru ja olen üsna kindel, et see ei jää mu viimaseks suusareisiks.