Kokkuvõte Slovakkia reisist

No nüüd on küll venitatud. Aga egas midagi, teeme ära, sest uued jutud tulevad peale ja ma olen juba päris elevil! Ja pealegist - Slovakkia oli tore ning kokkuvõte aitab loodetavasti huvilistel ise edasi uurida. Oma viimase päeva kohta polegi palju rääkida, sest kõik kulges tavapäraselt lennujaama sõitmise, auto tagastamise, Riiga lendamise ja koju jõudmisega. Nagu naksti olime Tallinnas tagasi.

Viimane vaade lennujaamast Slovakkia mägedele ja lennujaama lumeautole:

Seega - plusside ja miinuste ring tuleb siit.

Plussid:

1. Mäed. Uusi paiku külastades tahame me ikka kogeda midagi, mida kodus ei ole, eksole? Kuigi meie oma Munamäe nimi viitaks justkui veidi kõrgemale pinnavormile, siis Slovakkiaga võrreldes räägime siiski vaid künkast. Eestis mägesid ei ole. Mägede suurus ja ilu on aga midagi, mida mina igal juhul näha soovitan, isegi kui suusatamise/lauatamise/matkamisega otseselt soovi tegeleda ei ole.

Näiteks köisraudteega sõitme on ise juba väga vinge tegevus:

2. Slovakkias on odav. Kui atraktsioonid (mäepilet, spaakülastus, muud lõbustused) on enam-vähem samas hinnaklassis kui tegevused Eestis, siis toidult ja majutuselt säästab päris palju. Restorani- ja poehindadest rääkisin, ka majutuse võib ilusasti saada alla 50 euro öö. Heaks alternatiiviks samasugustele mägistele, kuid oluliselt kallimatele Austriale ja Šveitsile.

3. Slovakkia on lähedal. 40 lennuminutit Riiga ja veidi üle tunni Popradisse. Selle tõttu saab sinna isegi autoga ja pole häda midagi. Autoga sõidab Slovakkiasse päris suur hulk eestlasi, kuigi ka lennukid on populaarsed. Meiega koos lendas eelmisel nädalal kodumaale tagasi ligi 15 teist eestlast.

Miinused:

1. Pealinnast väljaspool (ja olgem ausad, osaliselt ka pealinnas) olevad ehitised on arhitektuuriliselt päris totrad - liiga vanad, et olla ilusad ja moodsad ja samas liiga uued, et olla vanad ja uhked. Teisisõnu - Tartu Annelinna tunne. Pole just kõige lemmikum.

2. Väiksemates kohtades on kohalikel ikka selle inglise keelega raskusi. Ja kuigi slovakkia keel tundub silte vaadates peaaegu sama, mis vene keel, siis kohalikud väidavad, et nemad vene keelest midagi aru ei saa ja poes peab kasutama kehakeelt.

Pealinnas on okei. Meie okei olemas:

Mida kõrva taha panna:

1. Talviseks reisiks üldiselt ainult käsipagasist ei piisa. Juba külma kliimasse minna, siis korralikult ja tennistega ikka lumes ei mölla ning sulejopeta ringi ei käi. Parem valmistuda varakult ja osta juba ette see lisapagas ära, kellel lennupileti hulka ei kuulu.

AirBalticul tavaliselt ei kuulu:

2. Kellel on omal suusa- või lumelauavarustus olemas ja kes tahab rohkem kui 2 päeva mäel olla, sellel tasub ikka oma varustus kaasa võtta, sest kokkuvõttes tuleb odavam kui kohapeal rentida. Lisaks ei pea muretsema võõraste bakterite pärast. :)

Ja ongi kõik! Taaskord ühele reisile joon alla tõmmatud. Noh, peaaegu. Tänuring ka:

1. Ville, mu kallis - aitäh teekaaslane olemast!

2. Erlike ja Jürgen - aitäh kutsumast ja majutamast ja võõrustamast ja juhendamast ja seltskonna eest ka!

3. Liia ja Ulla - aitäh meie Nööbikest hoidmast! Küll tal ikka veab, et ise ka oravavaatlusreisil saab käia.

4. Ema - aitäh kirjavigu parandamast, nagu ikka. :)

5. Ja muidugi lugejad - suur tänu kaasa elamast, hoog saab suurem!

Muidu äkki ei julgegi alla sõita, hehe. Oh, neid tobedaid nalju küll...

Olen hetkel siin suure dilemma ees, kuhu ikkagi sel aastal veel reisida. Praegu on kindlaid reise tulemas kaks, enam-vähem kindlaid 3 ja ehk mahub 1 veel. No eks ole näha, üritan siin sotid sirgeks mediteerida. Minu üks kindlatest reisidest leiab aset juba järgmisel kuul, seega päris varsti. Enne seda tahan aga kirjutada vähemalt ühe postituse Eesti elust. Püsige lainel!

Kuidas tuleb kevad

"Liiga aeglaselt", on lühike vastus. Eile kiirendasime veidi seda tulekut, sest veetsime päeva päikselises Bratislavas ja kevad oli õhus! Ma tundsin, et polnud nii palju päikest näinud Havaist alates.

Linnakesest, kus peatume, oli Bratislavasse 3-tunnine sõit. Alustasime sõitu kohe päris hommikul kella seitsme ajal, et rohkem valgust näha saaks.

Unised, aga rõõmsad:

Sõit Slovakkia pealinna sujus probleemideta, rääkisime juttu, kuulasime mussi ja vaatasime ümbritsevaid mägesid. Waze'i abil olime õiges kohas kohal nagu niuhti. Jätsime auto garaaži ja suundusime avastusretkele.

Mingit erilist plaani ümbruse uurimiseks me paika polnud pannud, võtsime rahulikult ja nautisime ilma ja meie kõigi jaoks uut linna. Vahemärkusena tuleb lisada, et mina olin enne eilset raudpolt kindel, et olen emaga Bratislavas käinud, ema aga millegi pärast eitas seda ja pakkus välja, et ehk mõtlen Prahat? Vaat ei ole see mälu enam nii hea... Mis seal ikka, kui uus, siis uus.

Midagi väga uut ma siiski Bratislavas ei kogenud. On ju enamik Kesk-Euroopa pealinnu üsna sarnased nii arhitektuuri kui olustiku poolest ja kui teha pilti ainult majadest või tänavatest, siis ei saagi tihti aru, millega siin nüüd tegemist on. No vaadake näiteks seda, kas ei võiks samasugune pilt avaneda näiteks Prahas või Viinis või hoopiski Zagrebis?

Slovakkia pealinn on omamoodi ikkagi kogu Slovakkia peegeldaja, sest ka siin võib kohata mineviku kultuuri segatuna moodsa eluga. Kaugemast minevikust nägime kauneid keskaegseid ehitisi ja lähemast sotsialismi poolt armastatud realismi. Kas pole mitte suur kontrast nende kahe pildi vahel, mis on tehtud teineteisest paarisaja meetri kaugusel?

Esiteks see ilus kaunistustega kirikutorn, võiks ju vabalt ka itaaliast pärit olla:

Siis aga hoopis selline monstrum teiselt poolt tänavat, mille ilu jääb mulle kergelt kaugeks:

Erlike ja Jürgen soovisid Bratislavas ehtsat tänavatoitu proovida, meil aga läks kõht veidi varem tühjaks ja nii astusimegi sisse ühte vanalinna restorani, kus itaalia roogi pakuti. Mina võtsin päevapakkumise: tomatisai, seene-vorstipitsa (vorstitükid noppisin välja) ja porgandikoogi. Suur oli minu imestus, kui teada sain, et kolmekäiguline päevapakkumine maksis 5.99! No ei või olla! Kesk-Euroopas? Pealinnas? Vanalinnas?? Lisaks sellele oli toit tõesti hea ja portsud nii suured, et sellest oleks jätkunud kahelegi. Lasime ülejäägid kaasa pakkida.

Päevapakkumise esimene käik, imehea kodutehtud limonaad ja päevapakkumine ise:

Jah, hindade üle küll kurta ei saa. See on üks väga positiivne aspekt siia Slovakkiasse reisimisel, tuleb tunnistada.

Nägime ära ka kuulsa Doonau jõe, mis lisaks Bratislavale läbib muuhulgas veel Viini, Budapesti ja Belgradi. Uhke värk! Me olime ka päris uhked. Kuma muidugi sai enamuse hiilgusest endale, rahvas muudkui peatus ja imetles ja küsis Erlikese ning Jürgeni käest kõiksugu koerateemalisi küsimusi. Paljud tahtsid pai teha, aga Kumale see käperdamine peale ei lähe ja vastutasuks sai paitaja hoopis tsipake lõrinat ja ühe väikese haugatuse. :D

Kuma oma armsa olekuga muidugi nautis linnas jalutamist ja võttis oma aja, et linnaõhku sisse hingata ja kogu päeva maksimaalselt nautida. Meie Villega otsutasime, et teeme samal ajal pisut pikema ringi ja külastame Doonau teisel kaldal asuvat parki. Mõeldud-tehtud!

I'm walking on sunshine, oo-oo:

Tõelist kevade lõhna tundsimegi pargis, kuigi juba linna oli võõrasemasid istutatud, mis, tõsi küll, veidi lopergused ja väsinud välja nägid. Pargis oli aga roheline muru ilusasti pead tõstnud, linnud laulsid puude otsas ja päikese käes oli mõnus ning soe. Ville palus mind pildile, aga kindad pidin kätte jätma, sest need igavesti külmad sinised käed ei pidavat pildile sobima:

Teist korda Doonaust üle tulles külastasime ka silla kohale ehitatud torni nimega UFO, mis nägi tõesti veidi lendava taldriku moodi välja. Üleval oli restoran, kuid meie keskendusime hoopis linnavaadetele terrassil ning imetlesime päikesevalguses säravat Bratislava.

Bratislava on muide üks Euroopa väiksemaid pealinnu, inimesi on ametlikult linnas 450 tuhat ja metropolis kokku 650 tuhat, aga Jürgen rääkis, et numbrid on ilmselt petlikud, sest maapiirkonnas elavatele slovakkidele on maksusoodustusi tehtud ning nii ei tahagi paljud end linna sisse kirjutada. Iseenesest maksusoodustused on päris tore mõte, ehk peaks Eestigi õppust võtma? Samas usun ise, et linnastumise vastu võitlemine toob kaasa ainult raha raiskamise ja peaksime panustama hoopis linnaelu parandamisse, ühistranspordi korraldamisse ning õhu puhtana hoidmisesse.

Koju kulgesime juba mõnusas rammestunud olekus, samme sai tehtud kõvasti, kõhud olid täis ja meel hea. Kallis Ville sõitis kogu tee tagasi ning ei kurtnud kordagi, nii hea inimene ongi. Ja üldse oli üks kordaläinud päev. Järgmine kord, kui Bratislavasse tulla, läheksin kindlasti nende ooperiteatrisse mõnda tükki vaatama, külastaksin mäe peal olevat lossi ja võtaksin UFOs ühed dringid. Nii on, mida oodata. :)

Praegu aga paneme riidesse, sest meid ootavad taaskord mäed ning täna ka juba lumelauad. Oh, päris hirmus on, hoidke meile pöialt!