"Liiga aeglaselt", on lühike vastus. Eile kiirendasime veidi seda tulekut, sest veetsime päeva päikselises Bratislavas ja kevad oli õhus! Ma tundsin, et polnud nii palju päikest näinud Havaist alates.
Linnakesest, kus peatume, oli Bratislavasse 3-tunnine sõit. Alustasime sõitu kohe päris hommikul kella seitsme ajal, et rohkem valgust näha saaks.
Unised, aga rõõmsad:
Sõit Slovakkia pealinna sujus probleemideta, rääkisime juttu, kuulasime mussi ja vaatasime ümbritsevaid mägesid. Waze'i abil olime õiges kohas kohal nagu niuhti. Jätsime auto garaaži ja suundusime avastusretkele.
Mingit erilist plaani ümbruse uurimiseks me paika polnud pannud, võtsime rahulikult ja nautisime ilma ja meie kõigi jaoks uut linna. Vahemärkusena tuleb lisada, et mina olin enne eilset raudpolt kindel, et olen emaga Bratislavas käinud, ema aga millegi pärast eitas seda ja pakkus välja, et ehk mõtlen Prahat? Vaat ei ole see mälu enam nii hea... Mis seal ikka, kui uus, siis uus.
Midagi väga uut ma siiski Bratislavas ei kogenud. On ju enamik Kesk-Euroopa pealinnu üsna sarnased nii arhitektuuri kui olustiku poolest ja kui teha pilti ainult majadest või tänavatest, siis ei saagi tihti aru, millega siin nüüd tegemist on. No vaadake näiteks seda, kas ei võiks samasugune pilt avaneda näiteks Prahas või Viinis või hoopiski Zagrebis?
Slovakkia pealinn on omamoodi ikkagi kogu Slovakkia peegeldaja, sest ka siin võib kohata mineviku kultuuri segatuna moodsa eluga. Kaugemast minevikust nägime kauneid keskaegseid ehitisi ja lähemast sotsialismi poolt armastatud realismi. Kas pole mitte suur kontrast nende kahe pildi vahel, mis on tehtud teineteisest paarisaja meetri kaugusel?
Esiteks see ilus kaunistustega kirikutorn, võiks ju vabalt ka itaaliast pärit olla:
Siis aga hoopis selline monstrum teiselt poolt tänavat, mille ilu jääb mulle kergelt kaugeks:
Erlike ja Jürgen soovisid Bratislavas ehtsat tänavatoitu proovida, meil aga läks kõht veidi varem tühjaks ja nii astusimegi sisse ühte vanalinna restorani, kus itaalia roogi pakuti. Mina võtsin päevapakkumise: tomatisai, seene-vorstipitsa (vorstitükid noppisin välja) ja porgandikoogi. Suur oli minu imestus, kui teada sain, et kolmekäiguline päevapakkumine maksis 5.99! No ei või olla! Kesk-Euroopas? Pealinnas? Vanalinnas?? Lisaks sellele oli toit tõesti hea ja portsud nii suured, et sellest oleks jätkunud kahelegi. Lasime ülejäägid kaasa pakkida.
Päevapakkumise esimene käik, imehea kodutehtud limonaad ja päevapakkumine ise:
Jah, hindade üle küll kurta ei saa. See on üks väga positiivne aspekt siia Slovakkiasse reisimisel, tuleb tunnistada.
Nägime ära ka kuulsa Doonau jõe, mis lisaks Bratislavale läbib muuhulgas veel Viini, Budapesti ja Belgradi. Uhke värk! Me olime ka päris uhked. Kuma muidugi sai enamuse hiilgusest endale, rahvas muudkui peatus ja imetles ja küsis Erlikese ning Jürgeni käest kõiksugu koerateemalisi küsimusi. Paljud tahtsid pai teha, aga Kumale see käperdamine peale ei lähe ja vastutasuks sai paitaja hoopis tsipake lõrinat ja ühe väikese haugatuse. :D
Kuma oma armsa olekuga muidugi nautis linnas jalutamist ja võttis oma aja, et linnaõhku sisse hingata ja kogu päeva maksimaalselt nautida. Meie Villega otsutasime, et teeme samal ajal pisut pikema ringi ja külastame Doonau teisel kaldal asuvat parki. Mõeldud-tehtud!
I'm walking on sunshine, oo-oo:
Tõelist kevade lõhna tundsimegi pargis, kuigi juba linna oli võõrasemasid istutatud, mis, tõsi küll, veidi lopergused ja väsinud välja nägid. Pargis oli aga roheline muru ilusasti pead tõstnud, linnud laulsid puude otsas ja päikese käes oli mõnus ning soe. Ville palus mind pildile, aga kindad pidin kätte jätma, sest need igavesti külmad sinised käed ei pidavat pildile sobima:
Teist korda Doonaust üle tulles külastasime ka silla kohale ehitatud torni nimega UFO, mis nägi tõesti veidi lendava taldriku moodi välja. Üleval oli restoran, kuid meie keskendusime hoopis linnavaadetele terrassil ning imetlesime päikesevalguses säravat Bratislava.
Bratislava on muide üks Euroopa väiksemaid pealinnu, inimesi on ametlikult linnas 450 tuhat ja metropolis kokku 650 tuhat, aga Jürgen rääkis, et numbrid on ilmselt petlikud, sest maapiirkonnas elavatele slovakkidele on maksusoodustusi tehtud ning nii ei tahagi paljud end linna sisse kirjutada. Iseenesest maksusoodustused on päris tore mõte, ehk peaks Eestigi õppust võtma? Samas usun ise, et linnastumise vastu võitlemine toob kaasa ainult raha raiskamise ja peaksime panustama hoopis linnaelu parandamisse, ühistranspordi korraldamisse ning õhu puhtana hoidmisesse.
Koju kulgesime juba mõnusas rammestunud olekus, samme sai tehtud kõvasti, kõhud olid täis ja meel hea. Kallis Ville sõitis kogu tee tagasi ning ei kurtnud kordagi, nii hea inimene ongi. Ja üldse oli üks kordaläinud päev. Järgmine kord, kui Bratislavasse tulla, läheksin kindlasti nende ooperiteatrisse mõnda tükki vaatama, külastaksin mäe peal olevat lossi ja võtaksin UFOs ühed dringid. Nii on, mida oodata. :)
Praegu aga paneme riidesse, sest meid ootavad taaskord mäed ning täna ka juba lumelauad. Oh, päris hirmus on, hoidke meile pöialt!
No comments:
Post a Comment