Meie pulmareisi lõpp ja kokkuvõte Madeira reisist

Ei taha üldse seda reisi kokku võtta ja ära lõpetada, kuigi oleme tagasi Eestis olnud juba pea nädala. Pulmareis on muidugi ka tähtsuselt suurem reis kui muud reisid, kuid isegi kui see poleks meie pulmareis olnud, oleksin ikkagi sama tundnud - Madeira on imeilus.

Eelmises postituses rääkisin laupäevast. Tagasi tulime esmaspäeval, seega sinna vahele jäi täpselt üks täispäev, mille toredasti sisustada püüdsime. Tahtsin tegelikult väga minna Ülla (ja Lonely Planeti) poolt soovitatud Porto Santosse, väiksele saarele Madeira lähedal, kus pidi ilusaid liivaseid randu, rohelisi välju ja golfiklubisid olema, kuid kuna laev sinna startis kell 7.30 hommikul ja meie jõudsime tagasi alles pärast südaööd, siis otsustasime, et liigse rahmeldamise vältimiseks läheme Porto Santosse järgmisel korral. Otsustasime pühapäeval lihtsalt Puhata ja teha õndsalt Mitte Midagit.

Alustasime nagu ikka oma villas hommikusöögi ja lebotamisega. Isegi villa sain piltidele seekord.

Meie hiiglasuur köök-elutuba, millest ei puudu muuhulgas ka ehtne kivist pitsaahi, mis seekord, tõsi küll, kasutamata jäi:

Vaade blogikirjutamise-verandalt:

Pärast suurt lebohommikut otsustasime randa suunduda. Päike oli soe, aga meri külm ja lained suured. Mina hindasin laineid suuremaks kui Havai rohelise liivaga rannas, Ville mitte ja see peegeldus ka meie otsuses ujuma minna. Jah, see tähendab, et mina ei läinud. :D

Rahvast siiski oli:

Aga no need lained... Kas märkate väikest peanuppu laine murdumiskohal?

Parim osa pühapäevast oli aga ratsaretk levadadel. Levadad on siis mööda mäekülge kaevatud veekuivenduskraavid, mille ääres Madeiral palju jalutada saab ja mida osa turistidest Madeira suurimaks plussiks loevad. Muidugi oleks võinud levadadele jalutama minna ka ilma hobusteta, aga otsustasin, et soovin siiski mega-super-ägedast pulmareisist teha ideaalse ning ratsamatka kogemuse ka sisse võtta.

Kohtumine minu suksu Verdiga:

Sobiva ratsutamiskoha leidsime internetist. Paula, hobuste omanik ja meie juht, organiseeris meile vaatamata väga lühikesele etteteatamisajale toreda matka, mis sobis ka algajatele nagu Ville seda on. Olen nimelt missioonil teha Villest piisavate oskustega ratsutaja, et me koos matkadel käia saaks.

Ville oma sõbra Apologa (oligi ühe l-iga):

Paula oli täielik professionaal oma hea inglise keele, konkreetse juhendamise ja mõnusa huumorimeelega. Ta kordas alguses Villele üle, kuidas hobust juhtida ning näitas ära, mida kindlasti teha ei tohi (a la ratsmeid ümber käte rulli keerata jne). Saime juuksemaskid ja kiivrid ja minekule end seadsime.

Ilus vaikne metsatee:

Jalutasime rahulikus tempos mäenõlvadel, mina Verdil, Ville Apollol ja Paula Tornadol. Aeg-ajalt puhus kõva tuul, mida hobused ei kartnud, aga mina kartsin kohutavalt, sest tuule ja hobustega on neid halbu hetki olnud ikka mitmeid. Verdi aga õpetas mulle julgust ja usaldust ja see oligi ehk päeva kõige suurem kingitus.

Lisaks hobuste soojusele ja vaadetele muidugi:

Paula hoolitseb loomakeste eest väga hästi. Nende Instagrami lehel on kirjas näiteks nii: "Erinevalt teistest firmadest ei ole meil klient esmatähtis, vaid hoopis teisel kohal, sest esimesel on hobused." Imeline. Valjad olid kõigil ilma suulisteta, mis on hobumaailmas veel küllaltki haruldane nähtus. Tore ja sõbralik:

Meie matk koos hobuste valmispanemisega kestis umbes kaks tundi, väga sobilik aeg. Tänasime Paulat väga ja liikusime edasi, et süüa osta, viimane romantiline õhtu veeta ja et hommikuks asjad kokku pakkida. Meie aeg Madeiral saigi läbi.

Viimane vaade mägedele, merele ning Madeira saare punastele katustele:

Siin aga juba tagasiteel Lissaboni:

Meie tagasisõit ei möödunud viperusteta. Lend Madeiralt Lissaboni läks ilusasti. Kuigi Lissabonis oli meil 5 tundi aega, ei viitsinud me lennujaamast välja minna, olime väsinud ja otsustasime niisama ringi jõlkuda, blogi kirjutada ja head ja paremat süüa otsida. Järgmiseks pidime lendama Frankfurti, mis ka õnnestus, kuid mitte päris õigeaegselt. Frankfurti hilinesime tund ja 15 minutit, mis meid väga sobivalt Tallinna lennust maha jättis. Lend, millest maha jäime, oli kahjuks ka viimane sel päeval. Üritasime lennujaamatöötajaga igasugu variante mõelda, kuidas ikkagi koju saaks varem kui kell 17 järgmisel päeval, aga ei õnnestunud. Mina olin muidugi maru kurb, sest jäin ilma oma õe magistrikraadi lõpuaktusest ja tähistamisest, mida ma väga oodanud olin. Selle asemel ööbisime kusagil Frankfurti räpases hotellis, mille vaip oli nii must, et Ville ei lubanud mul isegi riideid sinna peale panna kartes igasugu putukaid.

Hotell:

Järgmisel päeval saime koju. Lufthansa oli muidugi maksnud kogu hotelli, taksode ja mõningase söögi eest, kuid arusaadavalt oleks see seiklus võinud ka olemata olla. Tegime jällegi oma tänulikkuse nimekirja ning olime tänulikud, et elus, terved ning koos olime.

Viimane selfi Tallinna lennujaamast:

Mida siis Madeira kohta kokkuvõtteks öelda võib?

1. Madeira on imeilus ja väga mitmekülgne. Lõunakaldal ja Funchalis võib nautida päikest aastaläbi, palme leidub hulganisti ning hea ja soe on ka talvel. Põhjakallas on vihmasem, aga see-eest väga roheline ning ilus oma kaljude ja koskede ja rahuga.

Keskmäed on ka üldjuhul päikselised:

2. Minu meelest sobib Madeira eelkõige aktiivsematele inimestele ja mitte rannapuhkuseks, sest ilusa liivaga randu pole praktiliselt ühtegi. Küll aga saab matkata, matkata ja veelkord matkata, lisaks delfiine ja vaalu vaatamas käia, rannakarpe korjata ja lupsu visata ning palju-palju lilli nuusutada.

Pead pilvedes:

3. Hinnatasemelt on Madeira enam-vähem Eestiga sarnane, poes on hinnad ehk tsipa kallimad, aga väljas söömas käies läks meil keskmiselt 32 eurot, umbes sama, mis Tallinnas. Villa saime nädalaks 580 euroga, mis on minu meelest hea hind. Sinna oleks mahtunud ka 2 paari. Lennupiletid sinna ja tagasi olid inimese kohta 270 eurot (soodukaga sain jälle muidugi, keskmiselt on vist 400).

4. Teenindus on suurepärane, inglise keelt räägib see rahvas hästi ja hätta ei jäänud me kordagi.

5. Ainukeseks miinuseks võib lugeda selle, et taimetoiduga on lood kehvasti. Poes ei tea müüjad, mis hummus tähendab ja avokaadosid ei müüda üldse. Väljas söömas käies on samuti taimetoiduvalik kesine. Aga igaühele oma, eksole. :)

Nagu aru saate, siis meie jäime reisiga väga rahule. Madeira oli ilus koht mesinädalateks ning meil on hea meel, et selle valiku tegime. Olen väga tänulik oma kallile Villele, minu seikluskaasale, kellega koos on elu kordades toredam. Tänan väga kõiki, kes Madeira kohta soovitusi andsid ja loomulikult Rasmust, kes meie kallist Nööpi hoidmas käis. Aitäh emale kirjavigasid kontrollimast. Aitäh ka lugejatele väheste vigadega teksti lugemast! :D Soovin teile kõigile ilusat suve jätku ja kohtume juba õige pea. ;)

Laupäevast

Ei jõudnudki eile, pühapäeval postitamiseni. Ütlen ausalt, tahtsin lihtsalt puhata. Meie elu Madeiral on küll olnud imeliselt lõdvestav pärast pulmatralli, aga midagi ei anna võrrelda sellega, kui saab terve päeva olla nii, et ühtegi kohustust ei ole. Aga kirjutan siis nüüd, kui oleme teel tagasi oma Eesti koju.

Meie laupäev möödus Madeira pealinnas Funchalis. Jõudsime sinna küll võrdlemisi hilja, sest Ville kirjutab aeglaselt (:D), aga tegelikult oligi hea, sest laupäev osutus meie pulmareisi kõige hilisemaks päevaks üldse.

Alustasime päevakangelase hotelli juurest. Kellest ma räägin? Eks ikka Madeira suurimast kuulsusest, kes jätkuvalt suuri tegusi tegemas on nagu telekast näha võib. Ronaldo muuseumi seinale oli minu meelest küll liiga ahvinäoga pilt valitud, aga see on muidugi vaid minu arvamus:

Edasi liikusime lõunale, olime ju kodus nii kaua uimerdanud, et lõunasöök kulus vägagi ära. Saime mõlemad Madeira parimat sööki siiani, mina võtsin köögiviljapaja ja Ville lambaribid. Kohvikus oli mõnus prantsusepärane õhkkond ja helge olek:

Ja mis on üks linnapäev ilma muuseumita? Tegelikult otsustasin ma üsna reisi alguses, et see reis muuseumisse ei lähe. Pea oli kuidagi infost paks ja pigem tahtsin puhata, lõõgastuda ning nautida. Eile leidsime aga, et tegelikult võiks küll neid Madeira 15.-19. sajandi rikkurite varasid vaatama minna. Seadsimegi sammud Quinta das Cruzesi muuseumi poole, kus lõbusalt poolteist tunnikest veetsime. Nägime igasugu uhket mööblit, lauahõbedat ja kujutavat kunsti erinevatest maailmanurkadest.

Live long and prosper:

Meenutasime jälle romantiliselt oma esimest reisi:

Ville tegi minust aias ilupilte:

Pärast vanaaegse rikkuse ja toreduse nägemist mõistsime, et meile meeldib kaasaegne toredus ikka kõvasti rohkem - puitparkett, suured aknad ja bassein on korduvalt mõnusamad kui suured lühtrid, Hiina portselan ning Pärsia vaibad. On siiski ka midagi, mis meeldib nii mulle kui vanaaegsetele prouadele - lilled. Kuigi muuseumi aias oli neid hulgaliselt, otsustasime siiski teemasse veelgi enam süüvida ja botaanikaaeda minna. Eriti meeldis mulle fakt, et sinna saab sõita köisraudteega. Uu jee!

Mina ja köisraudtee ja Funchali vanalinn taustal:

Köisraudtee oli maru vahva, üles sõitsime umbes 15 minutit ja kogu selle aja jälgisime sibavaid inimesi, autosid ja mõningaid kodukitsi. Funchal on väga täis ehitatud tegelikult, mis on ka mõistetav, sest kliima on hea ning meri kohe juures. Näiteks nii mõnedki kuulsused on saarele tervist parandama sõitnud. Meil oli kohe hea meel, et me linnas ööbida ei otsustanud.

Mis aga puudutab botaanikaaeda, siis seda me külastada ei saanudki, kuna olime hilja peale jäänud. Küll aga vaatasime ringi troopilises aias, kus pargipingil nii mõnigi tähtis vestlus maha peetud ning teisele pruutpaarile õnne soovitud sai.

No kas pole mitte ilus:

Need lilled on Madeiral väga populaarsed. Ema, sa kindlasti tead nime ka?

Ja siis oligi aeg järgmise söögiaja käes. Guugeldasin ja leidsin koha, mis taimetoitu pakub. Tegemist oli veidi moodsama burgeriputkaga, kus sain i-me-li-selt head seenepihviga burgerit. Aaaaah... Kui sellist toidureisi teha saab, siis olen valmis.

Ja siis oli meie vaba aeg. Jalutasime pargis ja mere ääres, nautisime head ilma, sooja õhku, rohelist muru ja päikesepaistet. Ka linnarahvas tundis end mõnusalt. Tõsiselt hea puhkus ja tore romantiline aeg mu kalli abikaasaga.

Miks me linna nii kauaks jäime, oli fakt, et õhtul etendati ilutulestikušõud, millest kindlasti osa tahtsime saada. Pimedani oli aga veel aega ja nii me potsatasimegi cr7 hotelli restorani, et ingveriõlut juua, kooki süüa ja loomulikult - telekast jalgpalli vaadata. Nägime ära Nigeeria-Horvaatia mängu esimese poolaja ja edasi jälgis Ville seisu telefoni vahendusel. (Khm, minu õnneks...)

Selleks ajaks oli osa kontserdist käimas, mängivad Madeira rahvamuusikud:

Õige pea võtsime kohad sisse, et õhtust etendust näha. Tegemist oli "Atlandi festivaliga", mis toimub igal aastal juunikuu laupäevadel ja mis tegelikult on võistlus, parim etendus valitakse rahvahääletuse teel, kogumiskastid pannakse üle linna laiali ja puha.

Rahvast oli hulgim:

Etendus ise mulle mingit väga erilist muljet ei jätnud (me Villega pole suured ilutulestikufännid), kuid romantikat selles kahtlemata oli. Seekord mängis oma lugusid ja lasi ilutulestikku Aafrika manner, muusika oli enamasti Lõvikuninga multast. Mina, vana pisardaja, hakkasin Elton Johni hääle peale küll nutma...

Can't you feel the love tonight?

Ilutulestik oli tegelikult väga armas lõpp sellele linnapäevale. Koduteel mängisime jälle ema kingitud kaardimängu ning magama saime seekord ikka eriti hilja. Aga mis sest, oleme ju ometigi puhkusel...

Külalispostitus Ville poolt: meie eilne päev

Reedene päev algas rahulikult hommikuse uimerdamisega meie laavakivist villas. Saara kirjutas postitust ja mina tegin hommikusööki. Ilm meie akna taga oli jälle kord hall ja vihma tibutas. Seetõttu otsustasime, et veedame päeva päikselisemal lääneküljel. Mõeldud tehtud, alustasime teekonda Cabo Girao suunas - rannakaljud, mis kõrguvad 580 meetrit merepinnast. Teel sinna hajusid meie pea kohalt ka pilved ja päike alustas meie aeglast küpsetamist faktor 50 kastmes. Vaade kaljuplatvormilt oli imeline, kuid Saara jaoks paras katsumus, kuna põrand paistis läbi. Saara eelistab olla maapinnale lähemal, kui 500m.

Kaljud ja nendelt avanev hingematvad vaated on Madeira üks peamine võlu minu jaoks. Kuigi Cabo Girao platvorm on veidi rahvarohkem, kui mina eelistaksin, siis oli see siiski väga nauditav.

Kuna ilm oli palav ja päikseline otsustasime edasi liikuda alla lastud autokatusega, mida senised pilvised ja vihmased päevad polnud lubanud nautida. Võtsime suuna Funchali lääneosas asuvale musta laavakiviliiva rannale, et saaksin teha oma esimese supluse Atlandi laintes.

Rand oli võrdlemisi vaikne, hoolimata randade vähesusest Madeiral. Kuigi meil polnud rätikut kaasas, otsustasime siiski ujuma minna. Rätikust enam hakkasime puudust tundma maha jäänud plätudest, astudes esimesed sammud tulikuumal rannaliival. Tõmbasime liiva trotsides tennised tagasi jalga ja jõudsime siiski veeni. Vesi oli mõnusalt jahutav ja põhi enamasti liivane, kuigi sogane. Nautisin oma esimest Atlandi ookeani suplust väga ning suutsin ka Saarat veenda, et see on väga värskendav. Kahjuks aga ei suutnud rand meile eriti muljet avaldada oma musta liiva ega millegi muuga, mille põhjuseks ehk osaliselt Havail kogetud märkimisväärselt ilusamad rannad.

Peale ujumist hakkasime juba nälga tundma ja panin ette jätkata lääne suunas, et leida mõni söögikoht Ribeira Bravas. Kuna nüüd suundusime kiirteele "via rapida", hakkasin meie langetatud katusega mini tagaistmelt asju pakkima, mis oli Saarale üllatuseks. Mainin ka lugejatele, et kui peaksite kunagi pehme katusega auto rendist saama, siis peaks arvestama, et avatud salongis kaasneb sellega märkimisväärne õhuvool, eriti tagaistmel, ning riided ja muud kergesti lenduvad asjad peaks ära pakkima.

Ribeira Brava on väike jõesuudmes asuv kuurortlinn, kus saime rannaäärses lihtsas restoranis head praetud kala mulle ja vegetaarpaja Saarale. Kõrvalasuv rand oli märkimisväärselt rahvarohkem, kui meie poolt valitud supluskoht. Selle põhjuseks oli ilmselt Maroko importliiv, paremad rannakohvikud ja ilusam ümbrus.

Pärast kosutavat einet jalutasime natuke ka linnakeses ringi. Saara leidis veidi nänni kodustele ja vaatlesime ka hästi hoitud kinnisvara 15. sajandist, kus sai 20 sendi eest ajutiselt süüdata valgusdioodi.

Jätkasime teekonda läände, et maiustada veidi Manifattura di Gelato nimelises kohas Calhetas, kus valmistatakse koha peal jäätist, nagu nimest ka arvata võite. Jalutasime sadamas ja rannas ja nautisime gelatot.

Haarasime poest ka veidi kraami õhtuks ja jätkasime oma päevateed läände. Peale Calhetat hõreneb asustus märgatavalt, kuid päikseline rannik jätkub kuni Ponta do Pargoni. Teel tegime veel mitmid peatusi, et nautida kauneid vaateid ja lasin vahepeal ka Saaral proovida meie Mini juhtimist kitsastel mägiteedel.

Lähenedes Ponta do Pargole, mille majakas asub Madeira läänepoolseimas tipus, avanes meie ees vaade pilveseinale, mis roomas Madeira põhjaküljelt ookeanile moodustades pika müüri. Majaka juurest avanes aga imeline panoraamvaade ookeanile. Kuigi see on hea koht loojangu vaatamiseks, otsustasime siiski edasi sõita, kuna seal oli ka päris tuuline ja aega loojanguni veel üle tunni.

Peale läänetippu jätkus meie tee põhjakaldal, kus olime pidevalt udu sees, kuid samas ümbritses meid lopsakas rohelus. Asustus on seal veel hõredam ja väikestes linnades näeb ka mitmeid mahajäetud hooneid. Päikeseloojanguks laskusime kaljuteelt Porto Monizisse, kus on rannakaljudel väiksed basseinid. Nautisime päeva viimaseid päiksekiiri, mis pilvede vahelt end hetkeks veelkord näitasid.

Sealt edasi oli vaid veerand tundi, et jõuda tagasi oma Seixali ajutisse koju, et nautida €1,89 maksnud roosat veini ja jätta päevaga hüvasti imelise filmi "Top Gun" saatel.

Pulmakink

Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen eilse päeva eest. See on olnud absoluutselt parim päev siiani ning ilmselt ka kogu reisielu parimate päevate hulgas. Panen siis alustuseks kohe ühe iseloomustava teaseri:

Alustasime päeva nagu ikka: mina sõin müslit, Ville peekonit ja muna ja võtsime asja rahulikult oma pilvisel põhjakaldal. Edasi aga võtsime suuna lõunasse ning keskmägedesse. Sinna saamisel oli ka omajagu sekeldusi, näiteks kuulsime juba mõnda aega, et auto piiksub aeg-ajalt, kuid ei suutnud tuvastada, millest ta märku peaks andma. Poole mäe peal sai Ville aru, et bensiin hakkab otsa saama. :D Mäed on siin aga väga järsud, tihti peab 1. või 2. käiku kasutama ja kütust kulub üles minnes omajagu. Me ei julgenud edasi minna, läksime uuesti alla ja tankisime paagi täis. Ülesse jõudes avanes meile selline vaade:

Koha nimi on Eira do Serrado ja kõrgust merepinnast üle kilomeetri. Meie Lonely Planeti raamatu järgi on tegu Madeira kõige parema matkamisteega ja see viib mäelt alla Nunnaorgu. Esmalt tutvusime siiski vaateplatvormiga, mis oli ülikorralikult ehitatud ja kus tuli kergelt peale Gorges du Verdoni tunne.

Samalaadne pilt sai tehtud ka sellel reisil:

Vaated olid tõepoolest uhked. Mäed ja külakesed ja rohelus ja päike... Piiritajad lendasid ümberringi. Lihtsalt Suur koht. Tore oli taaskord pilvede kõrgusel olla:

Edasi otsustasime, et matkame sealt samast alla orgu küla juurde. Oh, meie nelipealihased... Siiski oleme mõlemad üsna rahuldavas füüsilises vormis ning õnneks on südamejõudu mõlemal suhteliselt võrdselt, seega liigume mugavalt üksteise tempos.

Mäe peal tuli jälle nõiutud tunne, muide. Mingid teemad tulid üles, mida kirglikult lahendasime (mitte tülitsedes, aga huvitatult vesteldes) ning alla jõudes oli tunne nagu oleks just suure töö ära teinud. :D Võtsime tähistamiseks coca-cola zero ja friikaid ning tuunikalavõiku ja sõitsime bussiga tagasi üles, et siis autoga teiselt poolt alla sõita.

Kuigi matk oli super ja vaated ise tegid meie jaoks päeva esimese poole, siis sellega see toredus ei lõppenud. Edasi läksime Calhata randa, et delfiini- ja vaalavaatlusretkele minna. Sander, kui seda lugema juhtud, siis Suur Aitäh soovituse eest, Lobosonda on tõesti armas matkakorraldaja ja me olime nii õnnelikud, et nendega minna saime. Miks nad siis nii head on? Esiteks, tuurikorraldus on väga professionaalselt tehtud. Teiseks, neil on hea statistika kodulehel, nimekiri veeloomadest, keda kunas näha saab ning kolmandaks veavad kogu asja merebioloogid, kelle särkidele on kirjutatud "Merel oleme meie külalised."

Külalised Lobosonda paadis nimega Ribeira Brava:

Enne tuurile minekut keeras mul kõhus nagu ikka. Ma ju niiiiiii väga tahan delfiine ja vaalu näha, juba lapsest peale on veeimetajad mind võlunud. Samas jättis Mombasa ikkagi kogemuse pettumisest ja ka seekord üritasin keskenduda faktile, et tore on nii või teisiti, sest paadisõit on nauditav, ilm ilus ja vaated Madeirale super.

Kui olime üle poole tunni sõitnud, siis hakkaski tunduma, et jep, ilmselt nii see siis läheb ja me oleme osa sellest 0,8%, kes ühtegi looma ei näe. Korraks vilksatas küll merikilpkonna (Caretta caretta) näha ja giid jagas meile parema puudumisel hulgaliselt infot merikilpkonnadest.

Edasi märkas Ville kaugemal mingit uutmoodi tegevust ja panime paadiga kohe sinnapoole ajama. Õnnetuseks olid vaalad lahkunud ja juhid arvasid, et tegemist oli ühtede hästi häbelike vaaladega nimega nudivaalad (Mesoplodon densirostris), kes vee all suudavad olla ka tunni, seega liikusime edasi. Meie rõõmuks nägime peagi aga teisi vaalasid. Vaalasid!!! No kui õnnelik ma olin, kui selliseid elukaid näha sai:

Tegemist oli siis lühiuim pilootvaaladega (Globicephala macronychus). Need vaalaskalad elutsevad Madeira ümber aastaringi ja neid on seal palju, kuigi rahvale näitavad nad end ikkagi harva kui vaadata Lobosonda statistikat. Meie nägime eile mitmeid parvesid, juht Fatima arvas, et ligi 30 isendit. Nad ujusid rahulikult, puristasid vett välja, üks hakkas ka sabaga peksma, ilmselt ärritusest, siis läksime kaugemale. Aga oh... Esimest korda elus vaala näha, see on suur tunne.

Oleksin rahul olnud, kui rohkem poleks näinud, aga ometigi... Olime juba mõnda aega ringi tuianud, kuid kedagi ei olnud ega tulnud. Siis aga kuulis kapten, et eemal on äkki küürvaal, mis on siin vetes maru haruldane nähtus. Fatima, Jan ja kapten olid Väga elevil ja küsisid kõigilt, kas on okei, kui paadisõit veidi kauem kestab. Mis meil, jumala eest, saaks selle vastu olla? Panime tuhatnelja "küürvaala" poole ajama. Kohale jõudes polnud küürvaalast siiski halli aimugi. Kuid selle eest oli kohal 4 teist liiki. 4!!!

Alustame kašelotist ehk võidisvaalast (Physeter macrocephalus). Nägime kahte isendit, ilmselt emased. Vot neet kašelotid on küll suured, emased kasvavad kuni 10 meetrit ja isased üle 20. Oli äraütlemata armas neid nunnukesi seal liuglemas näha. Puristasid vett kõrgele õhku ja rõõmustasid merikajakaid, kes nende ümber liuglesid lootes väiksemaid kalu leida. Püha müristus, olen oma elus kašelotti näinud...

Teine vaalaliik, keda seal nägime oli heeringvaal ehk finnvaal (Balaenoptera edeni). Samuti suured, samuti uhked, imelised-imelised elukad. Nende seljauim on hoopis teise kujuga, näete? See liik armastab ainult soojasid meresid, kus vesi üle 20 kraadi on ja neid näeb Madeira ümber suvekuudel. Ujusid seal koos delfiinidega, ilmselt jahtisid koos toitu.

Oot, delfiinidega? Jaa!! Me nägime eile niiiiiiiiii palju delfiine, mis südame põksuma panid. Mul tulevad peaaegu pisarad silmadesse, kui sellele mõtlen. Delfiinid ujusid meie juurde, mängisid laeva ümber, sõitsid laevaninas (panin Instagrammi video ka) ja nautisid kohtumist sama palju kui meie. Ahhhh..... Tunne on, nagu ookean oleks meile kingituse teinud. Aitäh selle eest, kallis Ookean!

Ja no vaadake neid... Siin armsad täpilised valjasdelfiinid (Stenella frontalis):

Siin teine liik, tavadelfiin (Delphinus delphis) - mis neis küll tavalist on??

Kas on veel midagi ilusamat?

Me olime Ville ja teiste reisijatega nii õnnelikud ja tuju oli laes. Merereis kestis 2,5 tunni asemel 4 tundi ja kõik nautisid. No vaadake neid õnnelikke nägusid:

Ilus päev, tõesti ilus. Sõime rannarestoranis õhtust ja mina jäin klaasist veinist nii purju, et magasin autos minutiga. See on unistuste elu, sõbrad.