Taustsüsteemid

Ma ei ole oma elus kunagi suur üllatuste fänn olnud. Mulle meeldib planeerida ja täpselt teada, millal ja kuidas midagi juhtub. Ei vaja, et keegi või midagi mind positiivselt üllataks. Piisab, kui on huvitav. Eile aga oli just selline positiivse üllatuse päev, mida ei vahetaks küll ühegi plaani vastu. Nimelt tegime eile M-iga midagi, mis meie esialgses Excelis ei olnud - läksime sõbrale külla!

Grand Central Terminal New Yorkis

Sander on elanud Connecticutis juba 8 kuud. Connecticut on väike osariik kohe NY kõrval, väiksuselt kolmas kogu riigis. Sander elab linnakeses nimega New Haven. Enamik eestlastest pole nii osariigist kui linnast ilmselt kunagi midagi kuulnud. Küll aga teavad paljud Yale ülikooli ja see ongi põhjus, miks Sander praegu USAs on - ta teeb oma järeldoktorit Yales.

Viisime Sandrile New Yorki must-valge signatuurküpsise

Yale on muidugi nimi, mis kõigi tuupurite südamed veidi kiiremini põksuma paneb - ikkagi Ivy League kool ja maailma tipus. Ka meie M-iga ei suutnud oma nohikuvaimustust alla suruda, kui Sandrile külla sõitsime. Üks omadest nii kõrgel kohal! Milline privileeg on seda oma silmaga näha. :)

New Yorkist saab rongiga New Havenisse 2 tunniga

Sandrit tean tegelikult kaua, üle 16 aasta kindlasti. Olümpiaadilastest kasvasid sõbrad ja nüüdseks juba ka kolleegid. Oleme lausa kolmekordsed koolikaaslased! Ma olen alati imetlenud Sandri võimet fokusseerida kindlale teemale ja siis sellega süvendatult tegeleda - ikkagi üks maailma liikumapanevamaid jõudusid. See sama fookus ta nüüd Yale'i viinud ongi - kas pole mitte inspireeriv? Muide, kes ei tea, siis järeldoktor tähendab seda, kui oled ära teinud oma doktorikraadi (teaduskraadi, mitte arstikraadi, kuigi ka see on Sandril olemas) ja siis lähed veel kaugemale ning programmi raames jätkad oma uurimustööd kellegi kindla professori juhendamisel.

Sain isiklikult sellest tassist teed juua! 

Kogu seda eelteadmist arvesse võttes olid meie lootused New Havenile suured - uhked teaduslaborid, ühiselamud, piimajõed ja pudrumäed. Suur oli meie üllatus, kui saime aru, et New Haven on ikka päris geto ja piimajõgedest ning pudrumägedest on asi kaugel. :D Arusaam algas juba sellega, et Sander saatis meile juhised, kuidas kohale tulla ning juhistes oli kirjas, et oodaku me teda rongijaama sees ja mitte tänaval. No kas see tõesti saab nii hull olla? Uskumatu, aga oligi. Rongijaam ise oli ilus, kuid seda ümbritsesid prügiga ülekuhjatud tänavad ja no ikka väga kahtlased isikud ringi liikumas. Bussipeatustes võis näha selgelt narkouimas rahvast ja Sander ütles, et pimedas ei liigu ta kunagi jala, vaid alati taksoga, isegi kõrvaltänavas asuvasse poodi ei lähe ilma autota. Meie roosa mull sai kiiresti lõhutud.

Sandri töökoht - ainult pildi järgi ei arvakski, et kusagil kahtlases kandis asub...

Turvalisuseküsimus on nii terav, et tänavatele on pandud iga 20-30m taha siniseid tulukesi ning kastid, millel nupuvajutusega saab otseühenduse kohaliku politseiga. Kõige krooniks rääkis Sander, et tema kortermajast 50m kaugusel lasti eelmisel ööl inimene maha. No mis elu?

Näete sinist tulukest kastiga?

Yales elavadki inimesed kahes täiesti erinevas maailmas. On neid, kes kuuluvad maailma tippu - teadlased, arstid, juristid, professoreid igalt erialalt ja on neid, kes oma aega alkopoe ja pandimaja juures veedavad (viimane, kusjuures, pidi olema koht, millest möödagi kõndida ei tasu - liiga ebaturvaline). Yale ülikool on küll New Haveni suurim maksumaksja ja tööandja, kuid linn ise on ikka väga vaene. Teadlased ja arstid elavad New Havenist kaugemal äärelinnadest ja tulevadki linna vaid autoga, pargivad auto parkimismajja ja lähevad kohe tööle. Õhtul istuvad autosse ja sõidavad koju. Linn ise piirdubki vaid autoaknast nähtuga.

Ühiselamu. Täielikult turvatud of course. 

Usukateeder

Ka Sander ütles, et ega ta siia ilmselt kauemaks ei jää kui järeldoktor nõuab. See on täiesti arusaadav. Samas - kui inimene on valmis selliseks ohvriks elukorralduse osas, siis peab alati vaatama seda teist külge. Yale on ikkagi maailma tipus - need inimesed ja teadus, mis seal tehakse, on hoopis teisest liigast. Sandri laboris pidi olema mitmeid toredaid ja tarku inimesi, enamik väljaspoolt Ameerikat. Yale on koht, mis pead kokku kogub ja sealt need tulemused tulevad.

Au ja uhkus

Yale kõige kuulsama arsti Harvey Cushingu kollektsioon, millest enamuses on tegu formaliinis istuvate inimajudega

Selles klubis kohtusid esimest korda Hillary ja Bill Clinton

Lisaks Yalele on muidugi Ameerikakogemus ise - kui lahe see on, et Sandril on võimalik süvitsi kogeda siinset elu. Rääkisime eile väga pikalt erinevatest Ameerikas elamise külgedest. Turistina saad sellest riigist ikkagi ju vaid kerge maigu suhu, koha peal elades näed ka paljusid muid külgi. Näiteks seda, kui palju siin riigis loodust saastatakse. Kuidas lõuna söömine päris taldrikult võib olla täielik erand ja kuidas 2 pudeli koka ostmisel antakse sulle kaasa 4 kilekotti - 2 iga pudeli jaoks. Kuidas toit on üle kallatud maisisiirupiga ja inimesed on suhkrust ja muudest tugevatest maitsetest täielikult sõltuvad. Samuti tugevatest emotsioonidest...

2017. aastal valminud ühiselamu - emotsioon peab ikkagi olema ju "vana ja uhke"

Ameerika on tõesti robustne riik. Kasvõi sisekujundus. Sandri korteris oli klassikaline USA interjöör - ebamäärased halli/beeži värvi seinad, vaipkate maas ning täiesti viimistlemata "servad". Seda on raske kirjeldada, kui pole ise näinud. Eestis on näiteks lagi ikka lihvitud, siin näeb pahtlijälgi igal pool. Eestis on tavaliselt ilusad põrandaliistud, siin on värviga mökerdatud üle serva ja kõik pintslijooned on näha. Odav mööbel on tehtud metallist, mitte puitplaadist nagu Euroopas. Väikesed asjad, aga see peegeldab kogu ühiskonda - tugevate emotsioonide riik, mis jätab detailidele ja tundlikkusele vähe ruumi.

Meie lõuna New Haveni Little Italys, väga kuulus restoran, ootasime lausa järjekorras 

Inimesed pidid selle pitsa jaoks New Yorgist kohale sõitma. Imelik. Eestlastena andsime pitsadele hindeks "normaalne".

Ja vaatamata kõigele on siin ikkagi nii palju toredat. Kui oled haritud ja sul on hea töökoht, siis üldiselt rahale enam mõtlema ei pea. See raha hulk, mis siit läbi voolab, on ikka meeletu. Amazonist tulevad asjad kohale kahe päevaga. Klienditeenindusel on tase, millest allapoole ei laskuta - on näiteks mõeldamatu, et poemüüja sulle "idioot" ütleb. Eestis ikka juhtub... Arsti ja teadlasena on positiivne, et pidevalt alustatakse uusi kliinilisi katseid ning ravitiimi kõik osapooled on tihedas koostöös. Artikli avaldamiseks sa kõigepealt helistad ajakirja ja ütled, et ma olen see ja see Yale ülikoolist ja nüüd kirjutan artikli - absoluutselt erinev meie Ida-Euroopast. Teadlastest lugejad mõistavad. Sander läheb peagi lastearstide konverentsile ettekannet tegema, kus osalejaid on 8000 - oleks see võimalik ilma Yaleta?

Keegi rikas perekond suunas oma raha sellesse saurusesse, et lapsi inspireerida

Majad, kus elavad enamik järeldoktoreid

Eile oli nii silmiavav päev. Ma olen väga tänulik Sandrile, et ta meile New Havenit ja Yale'i tutvustas ning oma muljeid jagas. Meie saime omalt poolt pakkuda vaheldust rääkides keeles, mille nüansid on teada. Samuti sain ise väga hea peegelduse omaenda elukorraldusele - ka mina käin välismaal tööl, elan väga sarnases korteris ja igatsen tihti koju. Tore on teada, et samasugust elu elatakse ka väljaspool Eesti-Soome suunda ning mudelid on samad. Kogu asja võlu ja valu piirjooned joonistusid taaskord väga selgelt välja.

Saate imetleda mu häid photoshopioskuseid - muutsin M-i vaimuks :D

Elu on lõpmata ilus ja suur ja huvitav ja raske ja kerge ja põnev kõik korraga. Järgmise korrani, Sander, Yale ja New Haven!

Kunst kuulub rahvale

Ma tunnen uut tunnet. New York hakkab vaikselt saama taustaks, vahendiks, mitte eesmärgiks omaette nagu ta alguses oli. Sama tunne tuli mul eelmine kord NewYorkis olles peale 6. päeval. Nüüd siis kolmandal. Ei oskagi sellest midagi arvata. Aga see on hea tunne, kodune tunne, "saan siin linnas oma asjatoimetusi ajada"-tunne. Kuigi jah, ka taustana on NY ikka väga tugev.

Lemmikpilt eilsest päevast:

Eile tegime rahulikuma hommiku. Magasime kaua, sõime, jalutasime taaskord läbi Central Pargi. Seekord olime suuna võtnud Neue galeriile - teisele majamuuseumi taolisele kohale Viiendal avenüül. Fricki kollektsioon meeldis ju väga ja Neues näidati Klimti töid. Mis seal enam mõtelda?

Neue Galerii oli väga ilus oma art noveau stiilis töödega Kesk-Euroopast ning hulganisti ehteid ja mööblit eksponeeriti ka. Mul just oli eile hommikul tunne, et sooviks midagi sellist kogeda ja näed - saingi! Need prossid ja Klimtid olid väga-väga ilusad. Audiogiid jutustas põnevaid ning liigutamapanevaid lugusid maalitutest.

Näituse krooniks oli Klimti "Naine kullas" - töö, mida siiani vaid raamatutest imetleda on saanud. Näitaksin teile omatehtud pilti, aga see kahjuks ei ole võimalik, sest saalis fotosid teha ei lubatud. Arusaamatu reegel mu jaoks... Eks siis vaadake seda - mina pildiga pildist.

Kolmekordse maja kolmandal korrusel oli väga kena näitus autoportreedest. Autoportree on üldse hästi peegeldav teos, räägib nii ajastu kui inimese kohta palju. Eriti inimese kohta. Lahe vaadata ka, kuidas 20. sajandi alguses selfisid tehti. :) Lisaks sellele oli üks tuba veel Rembrandti ja tema kaasaegsete autoportreedega. Isegi Rembrandt tegi endast elu jooksul üle 80 autoportree - vast polegi see selfitamine nii hull.

Taaskord salaja tehtud pilt

Edasi otsustasime peene viienda avenüü selja taha jätta ja rongiga veidi hipilikumasse õhkkonda sööma minna. Soho lähedal asus pitsakoht nimega Emily ja sinna suundusimegi. See hipilik New York on ka täitsa lahe. Inimesed kannavad tenniseid, suitsetavad kanepit ja elavad värvilistes majakestes.

Pitsa Emilys oli tõesti suurepärane. Võtsime vegetaarvariandi ricottaga. Kõht sai täis ja tuju oli hea. Taustaks lasti Queeni ja Boney M-i ja igasugu muud tujutõstvat mussi. Tõeline boheemide paradiis.

Magustoidu jaoks põikasime läbi muffinipoest, kus muffineid nii palju, et valik oli raske. Lõpuks võttis M brüleekreemi maitsega ja mina kaneelimaitsega, õigemini oligi tegu kaneelirulliga, mis muffinikujuliseks vajutatud. Väga hea magussöök!

Jah, ega me hipipesas väga kaua tšillida ei saanud, sest meil oli ees õhtused tegevused, mille jaoks tahtsime ilusasti riidesse panna, seega käisime kodus riideid vahetamas. Hiljem saime aru, et oleks võinud ka täitsa olemata olla, aga see selleks. Esmalt läksime siiski Museum of Modern Arti ehk New Yorgi moodsa kunsti muuseumi, mida kohalikud kutsuvad Momaks.

Poliost halvatuks jäänud naine Andrew Wyethi maalil nimega "Christina's World"

Momas on reedeti nimelt tasuta külastuse päev ja mõtlesime, et kasutame juhust. Ütlen kohe, et teistele ma sellist asja ei soovitaks. See muuseum oli inimesti puupüsti täis, juba riiete äraandmiseks oli kümnemeetrine järjekord. Kui ma kunagi peaksin Momasse uuesti sattuma, siis kindlasti läheksin tavaajal, et saaks audiogiidiga rahulikult pilte uurida. Seekord ei jaganud nad isegi audiogiide, sest rahvast oli liiga palju. Kogu situatsiooni heaks iseloomustuseks on ehk van Goghi "Tähistaevas":

Kuna raske oli ühele teosele sügavamalt keskenduda, jalutasin enamik saale rahuliku tempoga lihtsalt läbi. Millegi pärast peatusin pikemalt jälle selle Pollocki juures. Ma kindlasti ei saa öelda, et ma saaksin ta teostest aru, kuid midagi neis on, miks ma neid nii pikalt vaatan. Mingi tunne... Läheb koduse uurimistöö nimekirja.

Lisaks oli toredaks jätkuks hommikule üks teine Klimti teos, see lihtsalt liigutas. Liigutas rohkem kui kogu Picasso või Joan Miro või Matisse. Tean, et Klimt on praegu nii moes ja kogu see asi on ka klišeemaiguga, kuid need naised ta töödel, nad on nii õrnad, nagu lilled. Jah, praegu siin niimoodi mõeldes tundubki mulle, et kõik ta teosed on nagu inimhingedega lilled. Põnev ja ilus korraga.

Moma kollektsioon on tegelikult väga võimas ja nauditav. Muuseum on suur valge kast, kuid just õigeks taustaks hulgalistele töödele.

Väike Monet?

Uus avastus - Lee Friedlander 

Momas end inimestest ja kunstist täislaetuna jalutasime läbi pimeneva New Yorgi järgmisele kunstikogunemisele. Polnudki enne pimedat kesklinna näinud - oli väga filmilik.

Meie sihtkohaks oli Carnegie Hall - suur kontserdisaal Central Parki lõunaosa juures. Carnegie Hall on väga kuulus ja prestiižne koht, parimad muusikud on esinenud seal juba alates 1891. aastast. Kolme saali peale kokku on lausa 3671 kohta.

Kohe, kui New Yorki piletid ostetud said, teadsin, et tahan kindlasti teatrit/kontserdit/balletti külastada. Balletti tahtsin tegelikult kõige rohkem näha, kuid kahjuks New York City Ballet on praegu kevadpuhkusel. Klassikalise muusika kontsert on õnneks sama hea. Vaatasime M-ga pikalt erinevaid võimalusi ja lõpuks otsustasime Mitsuko Uchida kasuks. Mitsuko on maailmakuulus pianist, keda klaverisõbrad kindlasti teavad. Praeguseks juba 70-aastane. Mitsuko on võitnud väga palju auhindu, kaks Grammyt, on audoktor erinevates ülikoolides. Meile mängis ta eile Mozarti klaverikontserte numbritega 19 ja 20. Lisaks orkester, kellega ta mängis - Mahleri Kammerorkester - esitas meile veel Bergi "Lüürilisest süidist" kolm osa. Klassikalise muusika fänni paradiis.

Kontsert oli tõepoolest imeilus. Klaver on Mitsuko käes nagu sulavõi - ideaalne toon, dünaamika, lihtsalt perfektne. Eriti meeldis mulle 20. klaverikontsert - nii võimas ja nii puhas. Mul tulevad praegugi külmavärinad peale, kui sellele mõtlen.

Samas jälle - kontserdielamus ise andis soovida. Muusika oli täiuslik, kuid kogu korraldus? Euroopa teeb Ameerikale selles osas küll silmad ette. Esiteks, inimesed tulid Carnegie Halli välisriietes. Need üksikud, kes mantli alla tahtsid jätta, neilt võeti 2 dollarit eseme pealt raha. Riietehoidja ütles kohe, et peate pärast kontserti kohe alla tulema riietele järele, muidu viin ma need turvamehe juurde (?). Lisaks sellele - mis riietega inimesed üldse kontserdil käivad? Ma saan aru, et olime seal neljandal rõdul ja mitte staaride seas all põrandal või loožis, kuid siiski - tossud ja korvpallilühkarid? Väga kummaline vaatepilt. Kogu asjast puudus selline rahulik ilus süvenemine muusikasse, mis Euroopas ikka normiks on. Ja sellest oli kahju. Aga no pole hullu, Mitsuko ise oli nii suur, et korvas kõik muu (seda siis ikka kaudses tähenduses, tegelikult on ta väga väike jaapani naine).

Pärast kontserti olime ilust ja erinevustest nii vapustatud, et sõitsime vale rongiga kõvasti kaugemale, kui olime plaaninud. Harlem oli meie vastu siiski sõbralik ja pimedatel tänavatel midagi ei juhtunud. Hea on, sest tänaseks on meil suured plaanid. Stay tuned!

Vähem on rohkem?

Kui ma eelmine kord New Yorkis käisin, siis olin üsna vaene - mida ühelt tudengilt rohkemat tahtagi? Seega jalutasin niisama ringi, vaatlesin õhkkonda, inimesi. Seekord teadsin, et tahan külastada kohti, mis eelmine kord raha/kogenematuse tõttu külastamata jäid - muuseumid, kontserdid, näitused. Üks suuremaid soove oli näha muuseumi nimega The Metropolitan Museum of Art, mida newyorklased ise kutsuvad lühidalt Met-iks. Mõeldud-tehtud. Olime plaaninud M-iga veeta Metis terve hommikupooliku.

Jalutasime sinna läbi Central Parki. Küll on ilus see pargikene. Okei, ehk ei peaks seda monstrumparki hellitava nimega kutsuma, sest see ei ole midagi väikest. Eile näiteks ühel hetkel oleks võinud arvata, et oleme sattunud kuhugi metsarajale - kõrval jõekesed, pardid, puu otsas istus suur kullitaoline lind, ühtegi maja näha ei olnud. Vaikne tärkav kevad. Inimesi leidub, aga mitte massiliselt. Enamasti jalutatakse oma koeri, keda siin tõesti palju tundub olevat, käiakse jooksmas, mis samuti ilmselt selle linna ameeriklaste lemmikpordiks on, või siis töllerdatakse turisti kombel totaka naeratusega ringi nagu meie M-iga ja muidugi - tehakse palju pilte.

Kui Meti juurde jõudsime, siis nägime ära, kui suur see muuseum tegelikult on - ei saanud aru, kust see maja algas ja kust lõppes. Met paikneb osaliselt Central Parki sees, kauni viienda avenüü ääres. Päike paistis Meti peale nagu jeesuslapsele nendel ikoonidel, mida Metis leidub ilmselt sadu. Muuseumis pidi üldse olema 3 miljonit eksponaati. Kui iga eestlane oleks 1 eksponaat, siis oleks meid ikka liiga vähe, et Met täita, peaks lätlased kampa võtma.

Kõik juhendid ütlevad, et pole mõtet proovida kogu Meti näha - see on võimatu. Vähem on rohkem. Parem valida mingi kindel ajajärk või majaosa ja siis seal oma tunnid veeta. Kuldne soovitus küll, aga no kes raatsib siis niimoodi esimesel korral enamiku nägemata jätta? Mina küll mitte! See maja tekitab tõesti segadust, sest isegi kui mõtled, et vaatad natuke siit ja natuke sealt, siis miljoni ruutjala (nagu meile öeldi) pealt seda alguskohta on ikkagi väga raske valida.

Otsustasime M-ga, et läheme tunniajasele "highlights"-tuurile, mis muusemi tähtsamaid eksponaate näitab. See oli hea mõte, sest meid juhatati läbi galeriide, kus kuraator rääkis kokku kuuest erinevast eksponaadist. Kusjuures erinevad kuraatorid valisid ise erinevad teosed, millest rääkida. Jah, kas see oli vaid piisk meres, kuid tundsin, et less is more peab paika - need teosed jäävad rohkem meelde kui tuhanded, mida hiljem nägin.

Meie kuraator oli ehtne New Yorki daam - väike, stiilne, särtsakas. Ma poole aja sellest ekskursioonist vaatasingi rohkem teda kui teoseid vist. :D Üleval pildil olev teos oli iseenesest väga võimas - seinamaal 14. sajandi Hiinast, mis kujutas ühte Buddhadest ning tema kaasteelisi. Hämmastav, et selline teos on suudetud Meti transportida.

Üldse avaldas Met mulle õhkkonnana väga muljet - ilusad valged saalid, vahel hämaram valgus, oleneb teostest. Ajastutruud väljapanekud, audiogiid oli väga hea. Pärast seda, kui mõnda aega sihitult ringi sebisin, otsustasin ikkagi Euroopa impressionistide ja muu 19. sajandi lõpu ning 20. alguse kunstnike töid uurida. Teosed, mida olin näinud ainult piltidelt, kerkisid silme ette uuesti ja uuesti. Metis on väga-väga võimas kollektsioon. Eile avaldas tervikuna suurimat muljet Degas oma maalide ja skulptuuridega. 

Ringi jalutades sain natuke näha ka moodsamaid teoseid - Picassot, Kandinskyt, Pollockit. Viimased olid eksponeeritud suurtes moodsates saalides, mõjusid väga-väga võimsatena. Hoopis teine tunne kui nende kuldservadega iluduste vaatamine Euroopa sektsioonis, kuid samal ajal sarnane ka - suur-suur olek. Nagu New York isegi. 

Skulptuure üritasid nad eksponeerida loomulikus valguses nagu need algselt imetlemiseks mõeldud olidki. 

Minu eilse Meti külastuse kõige sügavamaks hetkeks oli ikkagi Vermeeri nägemine. Mulle väga meeldis, mida kuulsin audiogiidilt: "Pelgalt Vermeeri teoste vaatamine langetab vererõhku. ... Vermeeri mõistmiseks ei ole vaja teada kunstiajalugu või tunnetada singulaarsust - piisab lihtsalt, kui vaatajal on elu kogemise kogemus ja see on meil kõigil. " Istusin seal ja tundsin, et tulingi sinna 3 miljoni eksponaadi sekka ainult seda pilti vaatama. 

Olime Metis M-ga 3 ja pool tundi. Muusemikülastuse lõpuks olime juba ära teinud üle 13 tuhande sammu. Istusime korra treppidele maha ja puhkasime jalgu. Viies avenüü on väga ilus. 

Loomulikult oli meil selleks ajaks kõht tühi. Valisime ühe Lonely Planeti soovitatud veganrestorani ja sammusime söögikoha poole. Võtsime mõlemad vegan caesar-salatit koos tempehiga, mida palju kiideti ning jäime oma toitudega rahule. Magustoiduks tulid smuutid. Oleme ikka tervislikud ja tublid. :) 

Eelmine kord jäi mul New Yorgis külastamata ka kohti, mille olemasolust ma lihtsalt ei teadnudki. Reisimise kogemus tuleb ikka aastatega, see on küll selge. Sel korral tegime M-ga lausa excely tabeli, kuhu kirjutasime iga päeva kohta päevaplaani - mida teha hommikul, mida lõunal ja mida õhtul. 

Eilse päeva lõunaks oli originaalis plaanitud Times Square-il Broadway sooduspiletite jahtimine, aga kuna meil läks Metis nii kaua aega, siis otsustasime ette võtta hoopis 9/11 mälestusmärgi ja Brooklyini silla. Tagasi "allapoole" linna pilvelõhkujate keskele me end seadsime. 

Te mäletate veel seda päeva 2001. aastal? Ma ise mäletan hästi. Olin just koolist koju tulnud, vaatasin Kanal 2 pealt mingeid tobedaid saateid, kui teleka allservas hakkasid jooksma teated juhtunust. Nägime Villega hiljuti ära filmi "Vice". Milline oleks maailm, kui asjad oleksid läinud teisiti? Oleks on muidugi paha poiss, aga vahel on soov rahu järele nii suur, et ka oleks kõlbab. 

Brooklyni silda nägin juba teist korda elus - oli ikka sama äge! Rahvast palju, vihased ratturid tuututasid totakatele selfitaridele nende teel, vaated võimsad ja sild kõikuv. Tegime M-iga ka igasugu pilte ja nautisime niisama. Peas mängis Ben Howardi "Only Love". 

Ma muidugi kartsin omajagu kõrgust, mulle ei meeldinud üldse, et see sild kõigutas. Kunagi, kui sild 1883. aastal avati, ei julgenud ka kohalikud sellel kõndida. Alles seejärel, kui üks vaene elevant üle silla talutati, julges linnarahvas sellele astuda. Tänapäeval sarnast mure ei paista küll kellelgi teisel olevat. Ainult minu jänespüksist mõistus võpatab nende värinate peale. 

M-l oli välja vaadatud koht, mis pidi New Yorgi üks pildistatum olema, just Manhattani silla all. Manhattani sild on Brooklyini lähedal ja pildistamiskoht ka seal samas, seega sammusime oma tublide jalakestega edasi järgmise sillani. Tegime palju pilte, nii totakaid kui korralikke. Meil oli väga lõbus. 

Puhke-, saiakese-, wifi- ja pissipaus Brooklyni kohvikus:

Edasi jalutasime veel. Vaatasime loojuvat päikest ja seda, kuidas Manhattanil tulukesed süttisid. Kaugelt paistis Vabadussammas oma tõrvikuga, mis samuti ühel hetkel süttis. Mida muud sel hingekesel tahta? Ime-ime-imeilus õhtu ja üldse täiuslik päev. Täna jälle!