Hestia Hotel Haapsalu Spa

Käisime aprilli alguses sõprade ja peredega taas ühel spaa-nädalavahetusel. 

Olin seekord "peakorraldaja" ja mõtlesin, et Haapsalu on lahe koht, ma polnud selle linna spaades kunagi käinud. Võtsime pakkumise nii endisest Lainest ehk praegusest Hestiast kui Fra Marest. Otsustasime siiski Hestia kasuks. 2 ööd Standardtoas koos hommikusöökide ja piiramatu spaakasutusega läks meile kolmele maksma 230 eurot. 

Haapsalu Hestia asub otse Väikese viigi kaldal, seega üsna lähedal Haapsalu südamele, jalutamistee kaugusel nii linnusest kui armsatest kohvikutest, promenaadist ja Kuursaalist rääkimata. Täiesti ideaalne asukoht. Tallinna kesklinnast sõidab sinna üsna täpselt poolteist tundi, Tartust aga paraku üle kolme tunni.

Vastuvõtu lounge:

 

Vastuvõtupäike: 

Nagu mainitud, siis on Hestia Hotel Haapsalu Spa tegelikult endine sanatoorium Laine. Paar aastat tagasi ostis Hestia hotellikett Laine ära ning uuendas nii spaad kui numbritubasid. Praeguseks hetkeks on enamus täitsa viisakas, aga on näha, et päris lõpuni pole asjaga veel jõutud. Süsteem on kohati kummaline, sisse pääseb mitmest uksest, kus ühe fuajees on ripakil pooleldi lahtipakitud jõusaalivarustus jms. 

Näiteks võib koridoris kohata ka sellist vaatepilti: 

Kohe alustuseks peab mainima ka, et parkimiskohtadega on kehvasti, kohe hotelli kõrval parklas on väga vähe ruumi ja kõik sinna kindlasti ära ei mahu. Parkla ise on asfalteerimata, pargitakse mulla ja killustiku peal, märjemal aastaajal kindlasti ebamugav. Kes parklasse ei mahu, peavad parkima ümberkaudsetel tänavatel. Ütleme nii, et on ruumi parendusteks. 

Jalutuskäik parkla ääres: 

Meie ööbisime klassikalises 2-inimese standardtoas. Felix oli meil kaasas, aga mingit lisavoodit me ei võtnud, sest selles magaksin nagunii mina, kui see meil olema peaks. Issi kõrvalt pole see poiss nõus mitte kuhugi minema. Tuba oli kena ja viisakas. Kõigile olid hommikumantlid (Felix küll uppus sellesse, aga ikkagi sai kuidagi selga). 

Kohe kiidan Hestia geniaalset lahendust toavõtmetele - neid ei olnudki! Saime hoopis kummist käepaelad, millega uks lahti piiksutada ning millega pääses ka spaasse ja spaakappe lukustama. No ideaalne! Need kiipkaardid kaovad alati ära ja kui sul see juba on, siis on ju vaja kotikest, kuhu seda panna jne jne. Absoluutselt ideaalne lahendus. 

Meie vannituba: 

Kohe pärast tulekut läksimegi spaaga tutvuma. Pean ütlema, et polnud väga vaimustatud. Ma küll polnud Laines käinud ning ei tea, kui suure töö nad ära tegid, kuid üldmulje oli kitsas ning pime. Interjöör oli tumedates toonides ning aknad olid vaid ühel osal kogu spaast. 

Haapsalu Hestias on 5 basseini ja 5 sauna. On üks suurem bassein suplemiseks, siis on valgustusega mullivann, siis on väga soe 42-kraadine vann, siis on lastebassein ja viimaseks külma veega bassein. 

Mullivann: 

Ülejäänud basseinid olid okei, aga no see lastebassein... Seal polnud ühtegi lõbustust - ei liumäge, ei veejugasid, ei mänguasju... Kusagil pimeda nurga taga ja peidetud. Ääred olid laiad ja teravad, Oliver ja Bella kukkusid sealt kohe. Felix ei nõustunud sissegi ronima, nii ebahuvitav oli. Laste jaoks ei ole Hestia spaa absoluutselt midagi erilist. Lapsed, kes juba ujuda mõikasid, olid muidugi rõõmsad suure basseini ujumisvõimaluste üle, kuid Felix istus enamuse ajast suure basseini äärel ja proovis käega massaažijuga katsuda. Otse loomulikult tähendas see ka seda, et keegi meist pidi kõrval passima, et ta pea ees sisse ei kukuks. #elu

Saunadest olid nad sinna ehitanud kadakasauna, tavalise Soome sauna, aurusauna, muda-soolasauna (ikka koos Haapsalu ravimudaga) ja kergema 60-kraadise sauna, mille klaasakendest võis basseinis toimuvat jälgida. Minu jaoks täiesti piisav. Saunade osas ei ole tõesti midagi ütelda. Proovisime Felixit ka sinna meelitada, ei õnnestunud. 

Kadakasaun vaatega Väikesele viigile - kõige ilusam koht kogu spaas: 

Spaas sai ka süüa tellida - ikka friikaid ja jäätisekokteile ja muud sellist kraami, mis spaade juurde kuulub. Hea võimalus näljaseid lapsi turgutada. Ja khm, ennast ka. 

Haapsalu Hestial on teisel korrusel oma korralik restoran Blu Holm. Seal toimuvad kontserdid, saab pidada sünnipäevi, tähistada koolilõpetamisi või mida iganes muud, mis tähistamist vajab. Reede õhtuks oli see aga absoluutselt täis broneeritud, seega pidime leidma koha hotellist väljaspool. Valisime Kärme Küüliku - restorani, kus olen ka varem korduvalt käinud. Kiviahjupitsad, eriline õhkkond ja rahulik olemine tegi õhtust erilise. Kandiku peale kirjutatud menüü lisas i-le täpi. 

Koju jalutasime vaadates päikest loojumas peegelsileda Väikese viigi kohal. Igatsesin neid Eestimaiseid loojanguid, mis kaua kestavad. Paremad kui Kariibidel... 

Laupäeva hommikul käisime seltskonnaga poolsaare tipus olevat Marienholmi arendust vaatamas. Nii mitmedki meist on arendust rahaliselt toetanud, seega isiklik huvi oli suur. Mulle meeldis lihtsalt ilusa ilma ja ilusate inimestega (+ ühe eriti ilusa koeraga) ringi jalutada. 

Poistel oli lõbus: 

Lõunaks õnnestus meil sinna Blu Holmi minna. Täitsa viisakas koht ja viisakas söök. Hommikusöögi sõime samuti seal, kuid lõunaks tuuniti koht veel pidulikumaks. Jah, täitsa võib minna. Felix veetis osa ajast laua all nagu ikka, aga me ei erutunud sellest absoluutselt. Oleme harjunud. Söögiks tulid nagu ikka friikad ja viinerid. Sellega oleme ka harjunud. Väike vaheldus kodustele täisteratortilladele. 

Õhtul käisime sõpradega aga Hapsal Dietrichis. Kristiga võtsime mõlemad pearoaks kana ja tõdesime, et see ei olnud kohe üldse midagi, mida tahaks teist korda süüa. Poisid nautisid oma roogasid rohkem ning lõpuks parandasid hiiglaslikud torditükid ka meie tuju. 

Dietrichis on tõesti kõige suuremad torditükid, mida näinud olen. Üksinda söömiseks ilmselgelt liiga palju. Teed pakuti Liisu Arro serviisilt, imekaunis. 

Mõlemad ööd läksid meil päris kenasti. Felix küll mingi hetk keeras end H-täheks ja kurtis läbi une, et ta ei mahu ära, aga siis seadsime ta pea-jalad suuna õigeks ning magasime rahulikult edasi. Tehtav, täiesti tehtav. Ma olen õnnelik, et meil see reisimine niimoodi sujub. See on palju loomulikum kui ma kunagi arvasin, et see on. 

Hommikusöögid olid head, selle eest kiidan kogu Hestia meeskonda. Kuna olid lihavõtted, siis pakkusid nad ka värvitud mune ja pashat. Muidugi olid olemas nii pannkoogid, võileivamaterjal (hapusaiaga! hummusega!), peekon, muud saiakesed, müsli ja no kõik muu, mida hommikuti vaja läheb. Igati rahul. 

Hommikusöök vaatega: 

Lapsed mängisid veel veidi mängutoas ja siis hakkasimegi Tallinna poole tagasi minema. Tehtud! 

Kokkuvõtteks ütlen, et Hestia Hotel Haapsalu Spa sobib pigem paaridele, kui perepuhkuseks. Jah, viimane on ka tehtav, aga seal on ikkagi selgeid miinuseid nagu näiteks spaaosa. Muide, ka riietusruumid pole peresõbralikud, st naised ja mehed on eraldi. Mul oli lihtne, sest poisid olid meesteosas ja mina sain rahus omaette olla, kuid üldiselt on see ikkagi miinuseks. Plussideks imekaunis asukoht, päikeseloojangud, normaalsed toad ja hea hommikusöök. 

Õhtune lounge-baar oli ka tore, saime juttu ajada ja lauamänge mängida. 

Järgmiste kordadeni! Mais raporteerin välismaalt. :) 

4 rabamatkarada Tallinna lähedal vol 2

Kuna esimene rabamatkaradade postitus on osutunud oodatust kõvasti populaarsemaks, lausa kõige loetumaks postituseks minu blogis, siis on aeg teha järgmine postitus. Suvi on küll juba möödas, kuid ega sügiselgi on rabas päris tore. Ja isegi talvel - eelmises postituses on Pääsküla rabast ilusaid talviseid pilte ka...  4 rabamatkarajast Tallinna lähedal (VOL 1) saate lugeda SIIT. 

Meie oleme sel aastal ka palju rabades käinud. Esiteks - see on ideaalne päevase kohtingu sihtkoht, kuhu mehega kahekesi minna, ja teiseks on see lihtsalt ülimalt nauditav kogemus oma rabalõhna, mõnusa laudtee ja tihtipeale ka supluskohaga. Oleme korduvalt käinud Viru rabas, Pääsküla rabas ja korra ka Paunkülas, aga need olid eelmise postituse rabad. Mida uut meil siis ka pakkuda on?

1. Marimetsa raba matkarada

Marimetsa raba matkarada asub Läänemaal ja Tallinna kesklinnast sõidab sinna veidi üle tunni. Siin välja toodud rabamatkaradadest on Marimetsa kõige pikem rada - 9 kilomeetrit. Seega tuleb arvestada, et kui tahta teha ka väikene piknik või ujumispeatus, siis läheb 2 tundi kindlasti ära. Parem oleks isegi 3 tundi, siis pole vaja kiirustada. Pool rajast on metsas ja lagendikul ja pool laudteel. Ma olin esimest korda matkale minnes isegi päris kohkunud, et nii pikalt metsas peab kõndima... Kas see laudtee üldse tuleb? Samas mets oli ka ilus. 

Nagu esimese pildi pealt näha, siis laudtee kujutas endast pikka-pikka sirgjoonelist kulgemist. Vahelduse mõttes isegi täitsa tore! Nägime muutuvat maastikku ja tühja-tühja rabavälja. Jalutasime ja jutustasime ja veidi oli tunne nagu oleks maailma lõpus.  Kusagilt kaugustest paistis 7-meetrine vaatetorn, mis meie sihtpunktiks sai. Torniga see rada lõppebki. Torn ja mõned järvekesed - ideaalne peatus- ja ujumiskoht. 

Oleksin tahtnud seal kauem olla. Ise küll ujuma ei läinud, sest minu jaoks oli liiga külm, aga Ville ujus rõõmuga ning mina nautisin need hetked maastikku, rohelust ja vaikust. Terve matkatee peale kohtusime ainult ühe seltskonnaga. Aga jah, meie kohtingud rabas leiavadki aset tööpäeval päevasel ajal, seega pole ka ime. 

Marimetsa matkarada soovitan kõigile, kes armastavad mõnusalt pikka matka preemiaga lõpus. Ja kellel on aega umbes 5 tundi, et korralik matk teha (2h kokku edasi-tagasi sõitu Tallinnast ja 3h rabas). Meile igatahes meeldis väga ja kavatseme sinna kindlasti tagasi minna. 

2. Loosalu-Paluküla rabamatkarada

Loosalu-Paluküla matkaraba asjub aga hoopis Raplamaal, Kõnnumaa maastikukaitsealal. Raplamaal oleme Villega tegelikult vähe käinud ja seega oli Loosallu sõitmine päris uus ja huvitav kogemus. Tallinna kesklinnast saab matkaraja alguspunkti üsna täpselt ühe tunniga. Rabalaudteed on kokku 4 kilomeetrit, seega edasi-tagasi 8 kilomeetrit. Me päris lõppu ei läinudki, kuigi sealt saaks juttude põhjal edasi ka niisama matkateed mööda matkates, seega kogu matkarada on edas-tagasi lausa 15,4 km. 

Kui Marimetsa raba laudtee oli sirgjooneline ja raba üsna lage, siis Loosalu rabas on omajagu mände, järvekesi ning nende vahelist looklevat laudteed. Hästi ilus raba on ja jällegi hästi vaikne. Automüra sinna ei kostu (erinevalt Marimetsast, kus ikkagi veidi autosid kuulda oli). 

Loosalu rabas asub ka Eesti suurim rabajärv - Loosalu järv. Oli tõesti üsna suur ja Ville käis taaskord ujumas. Loosalu rabas oli küll veidi rohkem rahvast ja isegi "paadisilda" pidime ühe teise paariga jagama, kuid see meid ei häirinud, sest eestlased on ju nii vaikne rahvas, kõik hoiavad omaette. Samas, kui poleks hoidnud, ka see oleks okei olnud. Nii kaua kui eesti rabades pole suuri masse, tasub sinna ikka minna. 

Mis nii viga elada? :) 

Jah, Loosalu-Paluküla matkaraja ainsaks miinuseks jäi, et me ei saanud seda lõpuni läbi käia. Ehk siis järgmisel suvel? Või hoopis mõnel sügispäeval, kui päikest antakse. 

3. Kodru rabamatkarada

Kodru raba oli meie jaoks täielik üllatus. Olin sinna minna tahtnud juba mitu kuud, kuid arvasin, et eks see üks väike rabajupp seal ole ning et ilmselt möödub enamik matkateed mööda põlluäärt tatsates. See polnud üldsegi nii! Kodru rabamatkarada alustasime meie põhimõtteliselt Tammsaare Vargamäe muuseumist. Okei, sinnani oli umbes 100 meetrit parkimisplatsist, aga tegelikult need esimesed 200m laudtee alguseni kõndisime mööda Vargamäe põldu. Tore üllatus! Kodru rappa sõitmiseks läheb Tallinna kesklinnast samuti umbes tunnike ja raba ise asub Järvamaal.

Esimene osa laudteest nautisime metsa:

Edasi aga kostitati meid tõelise korraliku rabamatkaga - Kodru raba on üsna suur, seal kasvab nii mände kui kanarbikku, leidub järvekesi ja metsatukkasid. Uskumatult kaunis koht!

Samuti on Kodru rabas vaatetorn. See küll ei ole nii uhke kui Viru või Marimetsa raba uhked tornid, on teine lausa õige kiitsakas ning tilluke, kuid torniks saab seda nimetada sellegipoolest. Värisevate käte ja jalgadega vinnasin end sinna isegi üles. Ville ei viitsinud, ütles, et ta ei näe seda ilu selles paar meetrit kõrgemas vaates... :D 

Kodru rabalaudteel kõndisime lõppu välja ja tagasi ka. See on kokku 8 kilomeetrit, 4 ühes suunas ja 4 teises. Seega tõesti ideaalse pikkusega rabamatk ideaalses ja mitmekülgses rabas. No vaadake näiteks sellist Marsimaastikku:

4. Mädajärve rabamatkarada

Mädajärvel käisime kõige viimati ja sel korral lausa kolmekesi. Kui muidu pole me last eriti kaasa saanud võtta, sest vankrirattad lihtsalt ei mahu nende kitsaste laudteede peale ja kõhukotis olemise osas ta väga entusiastlik ei ole, siis nüüd proovisime ära päris matkakoti, kust ta ka kaugemale ringi vaadata näeb ja sellega tegimegi tiiru ümber Mädajärve. 

Mädajärve rabamatkarada on iseenesest Tallinnale eriti lähedal, kesklinnast sõites näitab Google Maps, et läheb ainult 23 minutit - kõige lähemal asuv matkarada peale Pääsküla! Küll aga peab arvestama, et laudteeni jõudmiseks tuleb läbi sammuda üsna pikk tee kraavikallastel. See on vaadete mõttes veidi igav, aga uudsuse mõttes oli meile jälle tore vaheldus. 

Mädajärve rabamatkarada parkimisplatsilt sinna ja tagasi on üsna lühike ka, reipal sammul arvan, et tunniga saab hakkama. Seega sobib ka väiksemate lastega läbimiseks. Kui kraavikalda-teelõik otsa saab, tuleb väike osa metsas ning siis jätkub tee ringina ümber Mädajärve. Laudtee on täitsa viisakas korras ja see on igati tore sammumine. 

Kahel pool järve on väikesed piknikukohad, kus veidi selga ja jalgu puhata. Kui laps suurem on, siis läheme kindlasti sinna piknikule. :) 

Need olid meie 4 selleaastast rabamatka-avastust. Ega kui välismaale ei saa, siis peab kuidagi muudmoodi seda reisi- ja seiklushimu rahuldama, eksole? 

Veidi väsinud lapsevanemad seiklushimu rahuldamas:

Kuidas teil, olete nendes neljas rabas käinud või on tegu täiesti tundmatute kohtadega? 

Varakevadine nädalavahetus Haapsalus

Minu armsal sõbrannal Kaidil on armas väike õde, kes elab lõpmata armsas Haapsalus. Kuna Kaidi õde oli parasjagu ära, siis mõtlesime Kaidiga nädalavahetuseks seda armast majakest valvama minna :) Kaasa tulid ka armas Mona ja üliarmas Tambet ning nii me end reisile seadsime.

Esialgu olime plaaninud, et tuleme mõnusat varakevadist ilma nautima. Reisi algus ehmatas meid küll täitsa ära, sest ilm oli kõike muud kui ilus: oli külm, pilvine ja lisaks kõigele puhus tuul. Kaidiga koos olles olen õppinud aga seda kõigega hakkama saavat optimismi, mis igas raskes olukorras toeks on ja nii ei lasknudki me end asjaoludest häirida, vaid panime usinalt maja soojenema ning mõne aja pärast läksime Haapsalu peale jalutama.

Mona ja Tambet ja Kaidi, taustaks klassikaline Haapsalu tänav:

Kuhu siis Haapsalus ikka mujale jalutama minna kui rannapromenaadile, eksole? Mis sest, et jahe ja tuuline, sellist vaikset merist jalutuskäiku Tallinnast ei leia. Autod ei sõida ja meri kohiseb mõnusalt.

Jalutame Mona ja Tambetiga Kuursaali poole. Isegi liiga varasel kevadel on Kuursaal ikka ilus, mis ilus:

Tegime väikese tiiru, ega kauem ei jõudnudki. Pärast katsumusi ja tubli-olemist läksime hoopis Müüriääre kohvikusse sööma. Toit oli hea ja seltskond veel parem. Saime sooja kontidesse:

Laupäeval ärkasime imelises hommikuvalguses. See oli ilm, mida oodanud olime. Terve päev kujunes täpselt selliseks nagu see võiks iga päev olla. Hommikusöögiks sõime Teele kohviku saiakesi. Kes Haapsalus on olnud, siis see teab, et niimoodi ongi kõige parem ühte hommikut alustada. Edasi tegime ilusa valgusega väga palju ilusaid pilte ning siis läksime jalutama.

Õues oli tunda kevadet:

Paralepa randa viis ilus sillake:

Mona püüdis pildile lendava luige:

Haapsalu on sõnaraamatu definitsioon "armsast linnast". Need väikesed puumajad, armsad tänavakesed ja rahu. Ma vahel mõtlen, et Haapsalus võiks oma pensionipõlves lausa elada, kui just mitte päris metsa minna. Mul ongi tunne, et Haapsalu ametlikust kümnetuhandest elanikust ongi enamik vanaemad, kes lastele Bullerby lapsi loevad ja suvel köögis moosi keedavad.

No vaadake kasvõi seda akent:

Haapsalu on minu jaoks väga tähtis ka teisel põhjusel. Selle lähedal asub nimelt Tuuru, küla, kus ma veetsin kindlasti viimaste aastate ühed meeldejäävamad suved. Pärast Haapsalu peal jalutamist sinna suundusimegi.

Järgnevate piltide pealkiri võiks olla "Kes teab, see teab." Kõiki tundeid on korraga raske väljendada, aga võin öelda, et see on segu milleski soojast, toredast, põnevast ja kallist.

Kes teab, see teab:

Selles kenas MTÜ majakeses hetkel ei ela ühtegi inimest, aga meie lemmikhaldjas Sirley hoolitseb kõigi loomade eest. Sirley tuli näitas meile ka kogu linnulaata:

Jalutasime ümber maja pikalt, mina tutvustasin sõpradele kõiki kasse ja rääkisin põnevaid lugusid ajast, kus koos teiste noortega elasime korraga sama katuse all kahekümnekesi.

Picasso ja aken. Klassika:

Kevad, lõpuks ometi:

Vana maja kõrval asub aga Altmõisa Külalistemaja. Viimasest kirjutan ükspäev lausa eraldi postituse, aga lühidalt võin öelda, et see on kindlasti külastamist väärt. Kindlasti!

Meie saime tänu Ly, Eha ja Kiina vastutulelikkusele külalistemajas õhtust süüa. Aitäh selle eest! Toit oli imeline nagu alati. Ma pole külalistemajas kunagi halba toitu saanud ja ometi olen ma nende sööke söönud või mekkinud ilmselt mingi sada korda ikka.

Samal ajal kui Vaikuselaagrist osavõtjad allkorrusel sõid, näitasin ma teistele väga vaikselt ülakorruse saali. Terve see maja on üks suur imeline kunstiteos. Jumal on teinud kunstiteose ka maja ümbrusse:

Laupäeva jään veel mõnda aega mäletama kui ilusat kingitust sombusesse kevadesse. Pühapäev muidugi tasakaalustas asja ja pakkus meie uuesti suurepäraseid vaateid pilvede taustal:

Haapsalu piiskopilinnus on 16. sajandist pärit hiigelehitis, mis on kindlasti Haapsalu krooniks. Kuna me kõik (peale Tambeti) olime seal nii mõnigi kord käinud, siis suundusime otsejoones eriti vingele varemete vahele tehtud mänguväljakule, et Tambetil ka lõbus oleks. Tegelikult me ise mängisime seal ilmselt rohkemgi :D

Pühapäeva hommikul sai tehtud ka teine tiir sellel kaunil promenaadil. Me poleks elusees uskunud, et me nii palju kalamehi näeme. Rannajoon oli inimesi täis, üks mees (ja ta polnud ilmselt ainuke) oli seal olnud juba kella viiest alates, see tähendab 6 tundi!

Palusin kalaga poseerida:

Meie väikese retke lõpetasime taas ilusas Müüriääre kohvikus.

Mona tegi mulle ja Kaidile ilusad patsid:

Sõime varast lõunat ja muidugi kooki. Haapsalu ja koogid käivad käsikäes.

Pildile õnnestus püüda aga võiku ja Tambet :)

Tallinnasse sõitsime tagasi pärast lõunat, ise õnnelikud ja rahul. Sellised väikesed käigud on lihtsad teha ja annavad elule värvi, isegi kui loodus seda veel ei paku :)