Kokkuvõte 2023. aasta Kariibi kruiisist

Reisi aeg: 08.03.2023 - 20.03.2023, millest kruiis kestis 09.03 - 18.03 ehk 9 päeva

Reisisin: üksinda

Külastatud piirkonnad: lend Tallinn-Stockholm-Miami-Stockholm-Tallinn, kruiis viis Fort Lauderdale sadamast Grand Caymanile, Arubale, Curaçaole ja Bonairele

Transport: Royal Carribean, selle allharu Celebrity Cruises, laevaks Celebrity Equinox, sinna lennutas SAS

Kokkuvõtteks võib öelda, et sain kõik, mis tahtsin. Minu kõige suurem eesmärk oli kogeda seda tüüpi reisimist ning saada aimu selle olemusest. Sain. Tehtud! Teiseks suureks eesmärgiks oli muidugi Abrahami seminaridel osalemine, mis oli ka juba aastaid unistuseks olnud. Tehtud! Edukas reis. 

Mis selle reisi juures eriti meeldis ehk plussid: 

1. Väga lihtsalt viisil on võimalik näha mitmeid riike. Mina kahjuks oma külastatud riikide nimekirja ühtegi uut kirja ei saanud, aga mõne teistsuguse Kariibi kruiisiga on see vägagi võimalik. Kariibidel on 13 iseseisvat riiki, mida külastades uue riigi kirja saaks küll. Näiteks järgmise aasta Abrahami Kariibi kruiisiga saaksin nendest kirja 4: Dominikaan, Barbados, St. Lucia, Antigua ja Barbuda. Ma tean küll, et eks see kõik üks suur vormi täitmine ole, aga mulle meeldib sellist mängu mängida. 

2. Selline reisimine on kompaktne. Ostad pileti, mille sees on transport, ööbimine ja söök. See, kui palju lisaks tahad kulutada, on enda valik, aga põhimõtteliselt alates sellest, kui laeva peale astud kuni selleni, kui maha tuled, ei pea midagi juurde maksma, kui midagi lisaks ei soovi. 

3. Meeskond ja reisijad on sõbralikud. Turvaline tunne. Kordagi ei kartnud, et keegi midagi varastaks. 

4. Laev on nii suur, et alati leiab nurgakese, kus olla. Samuti on palju variatsioone tegevustes. Kes tahab, ujub basseinis, kes tahab, loeb raamatukogus raamatut. Kujutan ette, et nendel nn perelaevadel on lastele ka väga palju erinevaid tegevusi. 

5. Söök on hea. Vähemalt minu kogemuse järgi tõesti oli. 

6. Kariibid on nii mõnus soe piirkond. Aruba liivarannad olid megad, Grand Caymani arhitektuur ka, Curaçao sarnasus Amsterdamile lausa uskumatu, Bonaire mitmekülgsus rõõmustas ja need sinised veed jätsid südamesse igatsuse.

Mis ei meeldinud ehk miinused: 

1. See on ikkagi üsna piiratud reisimisviis. Okei, laev on suur, aga saartele ei saa jääda kauemaks kui üks päev, enamasti ei näe kõike, mida näha tahaks. Kui tahad ekskursioonile minna, siis oled üks väike mutrike suuremast grupist ja pead grupitempos liikuma. Kohati tundsin end ikkagi liiga kammitsetuna. 

2. Kui oled üksikreisija, siis pead konkreetselt kahe inimese eest maksma, et üksikkajutis olla. Kajuteid ühele inimesele ei ole, vähemalt mitte Celebrity Equinoxi peal. 

3. See kõik on väga ameerikalik. Inimesed on valjuhäälsed, meelelahutus nagu telesaadetes - pinnapealne ja totakas. Kui "wow-hetke" ei ole, siis polekski nagu midagi. Kasiinod, mustkunstnik, stand-up. Kui mul merepäevadel Abrahami seminare poleks olnud, siis poleks viitsinud seal hängida, oleks kindlasti igav olnud. Okei, põnev raamat aitaks või kui tegu oleks näiteks bridžimängukruiisiga. 

4. Temperatuuride vahe jahutatud laevas versus soojas õues on päris intensiivne. On inimesi, kes haigeks jäid. On ka neid, kes noroviiruse said, selle kohta tuli igaühele kajutisse lausa teave, et noroviirus on laevas. Pidi olema tavaline mure kruiisidel. 

5. Kui muidu saab reisida kergema pagasiga, siis tundsin, et kruiisile pidin rohkem kaasa võtma. Seal oli vaja uhkemaid riideid ja rohkem riideid (sest pesu pesemine oli hingehinnaga). Ma olin oma suure kohvri ja seljakotiga isegi tagasihoidlik. Oli üsna palju neid, kellel oli 2 suurt kohvrit inimese kohta. Ka mina kasutasin kõik oma riided ära, koju tulles olid kõik asjad nii mustad, et panin need kohe pessu. 

Kui palju raha läks? 

Lennupiletid edasi-tagasi: koos lisapagasiga 704,44 eurot
Laevapiletid koos seminaritasuga: 3610 eurot (413 sellest seminaritasu)
Majutus Miamis 2 ööd tulles ja minnes: 120 + 220 eurot ehk 340 eurot 
Etteostetud ekskursioonid saartel kokku (4 tk): 198,5 eurot
Uber kogu reisi ajal: 72 eurot
Rongi- ja bussipiletid: 40 eurot
Väljas söömine kogu reisi ajal: 219 eurot
Mopo rent päevaks: 50 euri
Sissepääsupiletid: kokku ca 50 euri
Kingitused: kokku ca 150 euri
Parim internet laeval: 120 eurot

Tipid: ca 100 eurot

Umbkaudne kogukulu: 5655 eurot 

Nüüd seda vaadastes olen isegi üllatunud ja seda positiivselt. Arvasin millegipärast, et läks üle 6000 euro. Väga hea! Üksinda reisides on kulud suuremad, kui kahekesi. Kahepeale oleks per inimene hind kindlasti väiksem tulnud, sest juba majutuse ja osa transpordist saab kaheks jagada. 

Mis teie arvate, kas on liiga suur summa, üllatavalt väike või just paras? 

Õppetunnid sellel reisil: 

1. Kui reisid üksinda, siis võta endale pihustatav päikesekreem kaasa, nii saad selja ka kaetud. :D 

2. Intensiivse suhtlusega perioodil on üksikkajut hädavajalik, absoluutselt ei kahetse seda raha, mille selle alla panin. Ei kahetse ka seda 220 eurot, mille eest endale viimaseks ööks hotellitoa võtsin. 

3. Ilma aknata kajut on okei. Pole ideaalne, aga pole ka midagi hullu. Nagunii olen terve aja kusagil päevavalguse käes. Võiks vabalt sama uuesti võtta. 

4. Üksinda reisimine sobib mulle, kuigi nüüd tunnen jälle, et tahaks rohkem perega koos olla. Ma ei tunne, et sellist reisi igal aastal vajan. Kord mõne aasta jooksul on okei. 

5. Ameerikast on nüüd mõneks ajaks isu täis, paar aastat pean puhkama enne, kui uuesti sinna minna saan. Sel sügisel vaatan kaugemale kagusse, aga tegelikult on viimasel ajal rohkem Lähis-Ida tõmbama hakanud, kuidagi kohe on selline tunne. 

6. Sularaha peab kaasas olema, et tippi maksta. Kohutavalt tüütu, aga ikkagi Ameerika. Kortsutad oma viieka kokku ja siis "delikaatselt" poetad ühele ja teisele. 

7. Hea on, kui tutvud kohapealse eluga enne kruiisile minekut, mitte pärast, sest esiteks siis ei ole nii suurt jama, kui lennud hilinevad ja teiseks, pärast kruiisi on väike väsimus sees. Edaspidi ma tuleks paar päeva varem ja läheks samal päeval koju tagasi. 

Kokkuvõttes võin öelda, et reis meeldis, aga sellist iga-aastast kruiisitajat minust tõenäoliselt ei saa. Ka Villelt küsisin, et kuidas tundus, ta ütles, et need laevapäevad oleks liiga igavad tema jaoks. Samas Kariibi muid saari tahan ikkagi näha ja väiksemate laevade loksutamine mind ka ei tõmba, seega mingi hetk tuleb uuesti minna nii või teisiti. :) Lennukiga on ka võimalik muidugi. 

Igatahes, aitäh kõigile taaskord lugemast ja laikimast ja kommenteerimast! See tõi mulle palju rõõmu. :) 

Järgmiste seiklusteni! 

Saara 

Miami

Miami on kogu oma eeslinnadega USA suuruselt 9. metropol. Loen seda siin praegu ja mõtlen, et üllatav küll, tundub, nagu võiks olla suurem. Kokku on metropolis ikkagi üle 6 miljoni inimese, kuigi Miamis endas ainult 400 000. Annab ka aimu, kui laiaks see metropolitan venininud on. 

Ärkasin pühapäeval oma Fort Lauderdale hotellis (tahaks kangesti tegelikult motellis kirjutada) ja läksin hankisin midagi hamba alla. 200-eurone hotellituba ei sisaldanud muidugi hommikusööki. 

Aga pole hullu, ostsin ühe soolase ja ühe magusa saia, jõin mahla peale ja tuju oli imehea: 

Mul oli selleks hetkeks kojulennuni aega 12 tundi. Kindlasti ei tahtnud ma seda aega niisama lennujaamas maha istuda. Millal ma järgmine kord siia piirkonda tulen? Ehk ei tulegi kunagi? Tuleb ikka viimast võtta ja seega otsustasin, et suundun Fort Lauderdalest lõunasse, otse Miami südamesse ja seda muidugi ühistranspordiga! Kui viimane peaks alt vedama, siis kusagilt ikka internetiga kohviku leian ja selle takso tellitud saan. 

Buss tuli varem, nagu ikka: 

Aknast vaatasin välja suu ammuli - suur osa Fort Lauderdale on sisuliselt saarekesed vee peal ja siis majakesed nende saarte peal, aga oleks nad siis mingid "majakesed", need ju ehtsad villad. Iga villa ees on oma jaht, mõni jahtidest isegi suurem kui maja ise. 

Fort Lauderdalest sain Miamisse megailusa uue rongiga. See oli nagu luksusklass - puhas, korras, korrektne. Ma kohe mõttes kiitsin Floridat, hakkavad ka siin asjad arenema. Saagu selliseid raudteid ja ronge palju! 

Kui Fort Lauderdale oli sellise äärelinna-vaibiga (vähemalt see rannaäärne osa, kus mina jalutasin), siis Miami kesklinn oli täis pilvelõhkujaid. Tänavad räpakad. Palav. Mul oli kohe ebameeldiv tunne, olgugi, et siin-seal kasvasid eestlaste paradiisisümbolid palmipuud. 

Selle päeva suureks probleemiks oli mu suur kohver. Ei jaksanud sellega mööda Miamit ringi kapata, tahtsin ta kuhugi kotihoidlasse paigutada. Mida aga ei leidnud, oli kotihoidla. Esimeses, kuhu läksin, polnud ruumi. Teine oli kinni. Kolmandat otsisin meha kaua, endal riided higised ja käed väsinud, aga lõpuks leidsin. See oli tavaline kotipood, kus kohvreid müüdi ja kuhu oma kohvri lihtsalt hoiule sain jätta. No... okei. Pidin seal samas veel onlines broneeringu tegema. Okei. No mida iganes, peaasi, et selle kuhugi jätta saaks, selleks hetkeks olin juba tund aega rassinud ja hakkasin kahtlema, et kas selle Miami nägemine on ikka seda vaeva väärt. Kohe, kui kohvri ära olin andnud, hakkas õnneks kergem ning kui taksoga järgmise vaatamisväärsuse juurde jõudsin, otsustasin, et on tõesti vaeva väärt. 

Päeva vaatamisväärsuseks olid Vizcaya muuseum ja aiad. Pärast kogu seda Ameerikat, neid burgereid, valjuhäälsust, pealiskaudsust ja tarbimiskultuuri kohe pidin midagi kontrastsed kogema ja Vizcaya oli selleks täiuslik. Täiesti-täiesti täiuslik. 

Vizcaya maja on 20. sajandi alguse ehitis, mille lasi kokku panna tolla aja üks rikkamaid mehi James Deering, kes nagu uusrikkad ikka, tahtis olla kultuurne ja haritud ja omada suurt Euroopa-stiilis villat otse Miami äärelinnas. Deeringute perekond oli oma raha teeninud põllumajandustehnika müügist ning seda oli neil tõesti väga-väga palju. 

Paul Chalfin, maja arhitekt, tahtis, et maja näeks välja "päris" ehk siis nagu sadu aastaid vana Itaalia villa. Ometi tahtsid nii Deering kui Chalfin, et see oleks ka moodne ja peegeldaks elu Floridas. Niimoodi sündiski see äärmiselt kummaline monstrumehitis, milles ei puudunud ei antiikmööbel ega tolleaegne kõrgtehnoloogia näiteks nagu elekter ja liftid ja isemängiv orel. 

Isemängiva oreliga vastuvõtutuba: 

Kogu see ehitis on hiigelsuur ning eelkõige mõeldud külaliste vastuvõtuks ning lõbustamiseks. James Deeringul ei olnud abikaasat ega järeltulijaid (tõenäoliselt oli ta gei nagu ta arhitektki), aga rahvast oli ümberringi palju - kõik tolle aja rikkad ja kuulsad nagu kubernerid ning suurärimehed käisid selles lossis külas. Samuti elas seal umbes 30 majatöötajat - kokad, koristajad, aednikud jne. No ikka tõeline kuningapalee. 

Kõige hämmastavam selle Vizcaya maja juures on aga fakt, et tegelikult on kõik toad ehitatud erinevas stiilis. Üks tuba on rokokoos, teine klassitsismis, kolmas 20. sajandi alguse kaasaegses stiilis. Hästi erinev mix luksusest. Veidi isegi nagu kitš, kuigi samas jälle üldse mitte. 

Kogu piirkonnas oli avatud wifi võrk ja niimoodi kuulasin allalaetud äpist omaenda kõrvakatega seda majatuuri. Isegi audiogiid oli kummaline. Vahepeal mängis taustaks Debussy, siis Vivaldi, siis Chopin jne. Selline suur "tahan olla parimatest parim, ükskõik, mis hinnaga" tunne tuli. Selline uusrikka inimese sündroomi tunne. 

Samas jälle oli maja tõeliselt vinge. See oli lausa nauditav! Jah, okei, nad olid ostnud hiiglasliku raha eest kraami kokku, millest osa olid selgelt võltsingud, aga "rumalad ameeriklased" ei saanud aru ja maksid kraami eest hingehinda, kuid interjööri sobis ja iga tuba eraldi oli stiilipuhas. Miks peakski piirduma ainult ühe stiiliga? Ja mis sest, et katusekivide vanaaegset väljanägemist saavutati sellega, et mitte ei ehitatud uusi, vaid toodi kohale lammutatud majadest vanu, et õiget muljet jätta? Las inimene tegutseb, sellise kollaaži tegemine on ka kunst. 

Kuulasin ära iga viimase kui loo sellelt audiogiidilt. Mul oli tõesti vist koduigatsus peal, sest nautisin seda euroopalikku õhkkonda täie raha eest (st 29 dollari eest, mille pileti eest maksin). See oli lihtsalt nii suur vastand Miami südalinna pilvelõhkujatele, et lihtsalt mõnulesin. 

Eriti meeldisid mulle detailid. Nendest on näha seda südamega tehtud sisekujundustööd. 

Aed oli sama ilus kui Vizcaya muuseum seestpoolt. Ka seal üritati Euroopa stiili järgida, samas kasutati kohalikke taimi ning mangroovide vahel sai kunagi paadiga ringi sõita. Oleks ikka väga tahtnud näha, milline see aed oli 100 aastat tagasi. Millised olid inimesed... 

Üks asi, mis mulle siin Floridas siiski väga meeldib, on see soojus, see niiskus. Jah, suvel ma ilmselt hingeldaks päevad ja ööd, aga praegu on mõnus. Kui palju rohelust, kui palju lopsakust! Salvestasin selle kõik endasse, et Eesti suveni vastu pidada. 

Tagasi kesklinna sõitsin osaliselt tasuta trolliga (see ühistransport tundub, et polegi nii paha) ja osaliselt jalutasin. Tagasi pilvelõhkujate juurde. Miami jääbki mulle meelde kolma märksõnaga: palmid, pilvelõhkujad ja helesinine klaas. Täpselt nagu filmides. 

Sain oma kohvri ilusasti sealt kohvripoest tagasi ning seekord võtsin takso, et lennujaama sõita. Olin kõndimisest väsinud. Hea olin, et takso võtsin, taksoks oli Tesla ja taksojuht oli nunnu Peruust pärit naine, kes jagas mulle teadmisi sellest, et Miami lennujaam on Ameerika kõige suurem rahvusvaheline lennujaam. Põnev! Soovisin talle ilusat päeva ja endale seda, et tagasikulgemine sujuvalt läheks. 

See läkski. Lennujaamas rääkisin itaallastega ja soomlastega ning üritasin leida veidi puhtamat kohta, kus olla. Nagu üks soomlane ütles: "Amerikalaiset ovat tämmösiä possuja..." Hahaha, see siis oli kommentaariks selles osas, kui must igal pool on ja otsetõlkes, et ameeriklased on notsud. Nad vist tõesti on. Pudi vaipkattel - see ongi Ameerika. 

11-tunnisest lennust magasin diasepaami abil juppidega ca 5 tundi, väga rahuldav tulemus. Stockholmis oli juba nii kodune, et praktiliselt hingasin Eesti õhku. Tutvusin kahe vanema Eesti paariga, kes koos reisisid ja vahetasime igasuguseid reisimuljeid. Ma armastan teiste reisijatega rääkimist, eriti, kui saab jagada reisiseiklusi kogu maailmast. Tallinna lennujaamas aga ootasid mind üks väike ja üks mitte nii väike poiss, kelle kallistused südame päris soojaks tegid. 

Nüüd puhkan paar päeva, löön numbrid kokku ja siis teen kokkuvõtte kogu reisist, nagu mul ikka kombeks on. :) 

Kõige õudsam päev sellel reisil

Laupäev oli tõepoolest üks õudne päev. Tagantjärele tarkusena oleks muidugi pidanud rohkem oma sisetunnet kuulama, aga nagu Abraham ütleb, siis teinekord on hea proovida mingi tegevusega pihta hakata ja siis otsustada, kas jätkata või mitte. Pidi umbes 5 minutit minema, et aru saada. Maksimaalselt 5, enamikul vähemgi. Ma selle 5 minutiga sain aru küll, aga siis polnud enam võimalik asja ümber keerata.

Hommikune ilu sadamas: 

Ja siis teine pool sellest ilust. Nagu elus ikka - tass on pooltäis või pooltühi, mina nimetan seda kokku ikkagi üheks suureks ilusaks hommikuks, mis sest, et teine pool sadamast niimoodi välja nägi: 

Aga mis siis laupäeval juhtus? Kes ei tea, siis tegin siin paar aastat tagasi läbi coachingu koolituse ühe USA coachingukooli juures. Olen sellest ajast peale paari kursakaaslasega ühendust hoidnud ja üks neist on Lillian - umbes 40-aastane ameerika naine, kes praegu Floridas elab. Ja kuidas ma saan siis teha nii, et talle külla ei lähe? Mul oli tunne küll, et ega ma väga ei taha. Kuidagi lihtsalt tundus, et pole hea mõte. Samas tundus ebaviisakas ära öelda, ei usu, et meil kunagi tuleb veel elus võimalus kohtuda ja me oleme rääkinud sellest nende paari aasta jooksul korduvalt, et saame kokku, kui üks meist Floridasse või teine Eestisse tuleb. Kahtlane tunne oli küll, aga ikkagi läksin. 

Hommikusöök Lillianiga: 

Tavaline ümbruskond Florida rikaste inimeste elurajoonis - järves elavad alligaatorid, muide: 

Laeval olin ümbritsetud Hicksikatest ja no milline kontrast, kui sellest mullist välja sain... Ükski Hicksikas ei kaevelnud ega kurtnud ega süüdistanud oma lapsepõlve/riiki/ilma igasugustes hädades. Täieliku vastutuse võtmine omaenda elu eest oli midagi, millega olin teiste inimeste osas sellel reisil ära harjunud. Ah, mis kontrast. 

Lilliani üks elutubadest:

Lilliani insenerist mehe töötuba, väga sarnane Ville töötubadele, ainult, et Ville ei suudaks kunagi vaipkattega töötoas elada:

Ärge saage valesti aru - Lillian on väga tore ja ta abikaasa ja kaks autistist last ka. Lihtsalt see suhtumine maailma, see on nii teine. Kohe, kui ma ta autosse istusin ja tema poole sõitma hakkasime (ta elas umbes 30 minuti kaugusel sadamast), tundus mulle, et mul polegi temaga midagi rääkida. Ta oli veidi närvis vist, ehk olin ise hirmuäratav, ma ei tea. Ta kurtis kogu tee selle üle, kuidas rikkad inimesed talle ja ta mehele kotti pähe tahavad tõmmata. Küsisin, et kas ta ise ei pea ennast rikkaks? Ta ütles, et nad on lower upper class, aga ta räägib teistsugusest rikkusest. Need, kes kaebavad neid kohtusse lihtsalt selle pärast, et nad saavad. Ah... Mõtlesin, et mida Abraham ütleks, et ma võiks teha. Reach for the better feeling thought. Mis oleks parema tundega mõte? Keskendusin ümbritsevale ilule. 

Orhideed, mis Lillianil kodus ei kasvanud, ja mille ta lihtsalt maja ette puu otsa viis ja mis nüüd õitsevad ja rõõmustavad: 

Lillian näitas naabrite omasid ka, need on eriti võimsad: 

Lillian elab rajoonis, kuhu koha saamiseks tuli kõvasti pabereid täita. Nad tegid nii karmi eelkontrolli, et helistasid isegi sõpradele ja küsisid, et millised inimesed Lillian ja ta pere on. Nad maksavad kõrget renti, aga see-eest on maja ilus ja suur, ümbruskond turvaline. Kogukonnal on oma basseinimaja, kuhu saab ujuma minna, lisaks jõusaal. 

Pärast mõnda aega kodus läksimegi basseinimajja: 

Neil oli kodus ikka nii palju asju. Kuigi Lillian ei ole päris tavaline ameeriklane, sest ta mõtleb teistmoodi, on lihtsalt sellise teise olekuga, siis mingid asjad ikka ei muutu. Jõhkralt asju, jõhkralt ruumi... Vannitube on kogu majas vist 5. Seda siis nelja inimese peale... Neil on 3 koera ja 2 küülikut, kellega mängisime. Kui rääkisin neile enda meelest naljakat lugu kollaste käpaküüntega koerast, siis nad ütlesid, et ahjaa, me oleme ka värvinud, see on nii lõbus! Ah, no ma ei tea, mulle tundub ikka täiega kahtlane. Ehk olen ise liiga konservatiivne. Proovisin ja proovisin, et tulnud seda sünergia tunnet. Väikese Vivicaga mängisime natuke ta nukkudega ja tegime jänkudele pai. 

Hiljem pikutasime basseini juures tunnikese, käisin korra vees. Mõtlesin, et kuidas paremaks saada seda enesetunnet. Ma polnud tegelikult ööbimist broneerinud, aga olin eelmisel õhtul küsinud Lynda käest, et kas oleks võimalik tema juures ööbida juhul, kui Lilliani juures ei saa. Ma polnud Lillianiga ka kokku leppinud, aga arvasin, et kuna ta ise pole kutsunud, siis ma ei hakka ka küsima. Lillian pärast mainis, et ma oleks võinud ka sinna jääda, aga ütlesin ise kohe alguses, et ma lähen ööseks Lynda juurde ja loodan, et see on okei. 

Basseinimaja seestpoolt, teisel korrusel on jõusaal: 

Mingi hetk tundsin aga, et ma olen nii väsinud, et tahaksin ainult üksinda olla. Mõtlesin natuke seda mõtet ja tundsin, et see on ainuke viis ennast paremini tunda. Ja mida kiiremini, seda parem. Otsisin seal samas basseinimaja ees pikutades endale bookingust hotellitoa ja palusin, et kas Lillian saaks mind ära visata. Arvasin, et see on max poole tunni kaugusel. Jälle minu valearvestus - see oli tunni kaugusel! Vabandasin, kui google mapsi sisse panin ning seda üllatust nägin ja ütlesin, et lähen taksoga, aga Lillian ütles, et ta viib mind ikka ära. Hoidis mulle ca 100 eurot kokku, vahemaad on lihtsalt nii suured. 

Lugesin minuteid. Ma ei teagi, mis mul viga oli sel päeval. Kõik oli nii nagu ikka olnud on, aga ma lihtsalt ei suutnud. Selleks ajaks oli mul ka migreen peale hakanud tulema. 

Üritasin jälle ilule keskenduda: 

Lõpuks jõudsime Fort Lauderdale juurde hotelli. Kallistasin Lillianit, tänasin teda päeva eest ja jätsime hüvasti. Mina läksin oma 200-eurosesse tuppa sisse registreerima. Nende lobby oli väga väike ja umbne ja mul oli paha olla, aga minut minutilt hakkasin end juba paremini tundma. Saatsin Lyndale sõnumi, et vabandust, ma ikka ei tule, kuigi olin temaga isegi kellaaja juba kokku leppinud, millal sinna lähen. 

Keskendusin veelkord ilule:

Läksin oma räbalasse ülemakstud hotellituppa ja lihtsalt lebasin. Taastusin. Kogusin jõudu. Need 8 tundi olid rasked, me lihtsalt ei sünkinud. Nii mu elu vist muutubki - ma ei suuda enam teha asju, mida ma ei suuda enam teha. Jah, see 200 eurot on suur raha, aga ma olin valmis maksma selle eest, et enam ühegi inimese (khm, ameeriklasega) rääkima ei peaks. Mul oli kogu sellest kultuurist kõrini. 

See, millise kõva häälega nad räägivad, see kuumus taustaks, võlts maik, vähe lähedust, ebareaalselt suur fookus rahal ka siis, kui oled miljonär. Mul lihtsalt viskas nii üle. Mõtlesin, et no niipea ma siia küll tagasi ei tule. 

Isegi mitte palmide pärast, neid on ka mujal: 

Eks selle aja peale oli ka kõht tühi ja tunnistasin endale, et tühja kõhuga tundubki kogu maailm nii paha. Läksin mereäärsesse kohvikusse sööma ja sõin mingit kalalihaga hamburgerit, mis tegelikult päris hea oli. Koka aitas ka. Eriti palju aitasid aga Hicksi meditatsioonid, mille eelmisel õhtul Donna soovitusel alla olin laadinud. Energiatase tõusis ja tõusis. 

Enne hotelli tagasipöördumist jalutasin natuke sellel tüüpilisel Miami-Fort Lauderdale rannal, kus kohe ranna ääres suured pilvelõhkujad kõrguvad. Inimesed nautisid laupäeva, mängisid oma koertega, kallistasid oma lapsi, mille vaatamine mul ka tuju paremaks tegi. Pilvelõhkujad särasid päikeseloojangul päris kenasti. 

Käisin poest läbi, et stressitoitu tuua: limps, kommid jms. Niimoodi kuldse päikese käes jalutades polnudki paha. Juba hakkasin mõtlema, et kuidas ma elaksin siis, kui end üldse rahakulutamises ei piiraks. Kuhu võtaksin toa, mida sellises olukorras teeksin. Mis te teeks?

Nunnud rõngas sabaga sisalikud sibasid siia ja sinna: 

Võtsin oma kommid ja limpsi, arvuti ja telefoni ning asusin basseini ääres lamamistoolis oma viimastest merepäevadest postitust kirjutama. Minut-minutilt, tund-tunnilt sain oma tavalise oleku tagasi. Tavalise, lõdvestunud, rõõmsa. Päike loojus ja nägin linnatulesid põlema süttimas. See oli hea tunne. 

Jah, see oli hea kontrastne kogemus ja suutsin lõpuks asja teistpidi keerata. Ma ei usu, et ma oleks Lynda juures piisavalt maandatud suutnud olla, et lõpuks päevaga rahule jääda. Õppetund mulle: tee, mis sa pead, et end hästi tunda. Kui ei tunne, siis lihtsalt eemaldu ja ära mõtle liialt viisakusele. Kui keegi mulle ütleks poole vestluse pealt, et tead, ma tunnen ennast liiga kehvasti praegu, pean natuke omaette olema, siis see oleks mulle täiesti okei. Mõtlen siin läbi inimesi, kes mulle nii ütelda võiksid ja ei näe ühtegi, kelle osas ma teistmoodi tunnen. Olgu selleks siis Ville, Felix, muu perekond, sõbrad... Normaalne asi, mida teha. 

Lubagu ma siis tulevikus ka endal normaalne olla.