Kuulsused

Celebrity Equinox, mille pardal olen, on üks laevafirma Celebrity Cruises suurtest megalaevadest, mida firma "põhimeeskonnas" on 15 tükki, üks uhkem kui teine. Ettevõtte peakontor on siin Floridas, aga laevad sõidavad kõik Malta lipu all. Ei teagi, mille tõttu, eks ilmselt maksuvärk nagu ikka. Maltale kindlasti hea sissetulekuallikas - mida muud neil on seal kivikeste otsas elades... Nägin sügisel ju oma silmagagi. 

Ärkasin eile nagu naksti jälle kell 4. Passisin veidi oma toas, aga mitte kauaks. Liiga põnev ju! Mõtlesin, et naudin rahu ja vaikust tekil istudes. Ei tulnud pähegi, et väljas võiks veel öö olla. Aga just seda see oli! Nautisin siis kuuvalgust ja küsisin ühtedelt vanameestelt, et kas nad on ka jet-lagged, aga nad ei olnud, lihtsalt meeldis vara tõusta. 

Kes kruiisireisile tuleb, ostab laevapileti, mis tegelikult on üsna all inclusive - võid oma aja sellel reisil mööda saata nii, et ei kuluta sentigi rohkem kui esialgne investeering. Ehk siis piletihinnas on nii majutus kui söök kui igasugune meelelahutusprogramm. Baaspaketis sisalduv hommiku- ja lõunasöök tulevad kõik buffeest, mis on üsna sarnane näiteks Tallinki süsteemile. Ka mina läksin pärast hommikust kuuvalgust buffeerestorani midagi hamba alla saama. Ikka veel pooleldi Eesti ajas elav keha soovis siiski lõunasööki. 

Buffees oli väga vähe rahvast nagu arvata võite. Mõned üksikud "farmerid" või teises ajatsoonis elavad reisijad vaid. Siin laevas on tegelikult 2800 külalist, palju rohkem, kui arvasin. Töötajaid on 1200. Ma liigun mööda Kariibi merd ühe Eesti väikelinnaga, näiteks Narva-Jõesuuga, kus elanikke 4770. Jah, see parveke on ikka hiigelsuur. 

Buffee on lahti 24/7, söö, mis kell tahad. Toitu vahetavad nad vastavalt sellele, et kas on hommik või lõuna või õhtu või niisama snäkiaeg, aga kogu aeg midagi on saadaval. Kõik töötajad, kusjuures, on kusagilt vaestest piirkondadest. Nad ütlevad uhkusega, et teeninduspersonal on 92 eri rahvusest ja nimesiltidel on see ka kirjas, kust piirkonnast keegi on. Tavalised piirkonnad siltidel on Indoneesia, Filipiinid, eri Aafrika riigid. Valgenahalist töötajat pole ma veel kohanud siin. Ei, nüüd tuli meelde - registratuuris (aka "Customer Relations") on 2 korda olnud. 

Ma vaatasin hiljuti ühte filmi "The triangle of saddness", mille tegevus toimus suuresti kruiisilaeval ja nüüd on mul nii raske paralleele mitte tõmmata, kõik ajab muigama. See oli üks väga hea draama-komöödia ja mulle komöödiad tavaliselt üldse ei meeldi. 

Mina aga vaatasin hommikul buffees ringi ning nägin kohe 2 naist, kellest sain hetkega aru, et ka nemad on tulnud Abrahami kuulama. Läksin ütlesin tere ja avaldasin soovi nendega ühes lauas istuda. Ma kord juba olen selline ja Ameerika on hea koht, kus olla nagu ma ise, sest see on loomulik asi, mida teha. 

Nautisime kolmekesi päikesetõusu. Naiste nimed olid Lucinda ja Stacey, mõlemad elasid Floridas (nagu paljud kruiisitajad, kusjuures). Mõlemad olid endised alkohoolikud, kes ikka veel 12 Sammu Programmis kaasa tegid, kuigi ise juba üle 20 aasta kained. Lucinda oli kusjuures 63 ja Stacey 55. No ei näinud kusagilt nii vanad välja. Staceyl oli vähem kortse kui mul, ausalt. Täiesti sile valge näonahk ja süste polnud teinud. Ulme. Nad mõlemad elasid üksinda ja olid ka kruiisile üksinda tulnud. Lapsed suured, meestest lahku läinud. Kusjuures kuulates neid lugusid, siis seda tüüpi mustrit on palju - üksik naine, vallaline, tavaliselt 40+. Selles suhtes tunnen end kergelt erandina. Olen kindlasti üks noorematest, väheseid, kellel on kodus väike laps ja veel haruldasem - abikaasa. 

Küll aga ei ole ma üksi tõdemuses, et laeva internet sakib sajaga. Ostsin endale kõige parema paketi lisaks, mis maksis 100 eurot, aga ikka oli väga kehva. Pärast esimest hommikusööki daamidega otsisin rahulikku kohta, kus blogi kirjutada ja pilte üles laadida. See võttis kõik tunde (!!), seega ühel hetkel läksin juba teist hommikusööki sööma. Seekord päikesepaistel. 

Ma ärkasin eile jälle kell 4, kusjuures. Mul on kogu aeg nii suur põnevus sees, et lihtsalt ei suuda pärast ärkamist end uuesti magama sundida. Esimene seminar pidi toimuma kell 13, seega mul oli lausa 9 tundi enne päeva põhiprogrammiga alustamist. Suures osas läks see blogikirjutamisele, aga pärast raskeid kirjaneitsitunde sain asjaga ühelepoole ning otsustasin, et tuleb ujuma minna. Valisin piirkonna nimega Sanaarium - ainult täiskasvanutele mõeldud spaatüüpi "hoone". See 18+ oli küll tegelikult ebavajalik, sest ega siin noori ju väga pole, lastest rääkimata. Celebrity Equinox ei ole lihtsalt perelaev, see on saanud mingis kategoorias 3. koha paaridele mõeldud reisidel ja enamasti on siin siiski vanurid, olgu nad paaris või mitte. Klišee, onju? 

 

Aga seal ma siis pikutasin. Üritasin veidi asju ajada, aga no see internet on lihtsalt... õudne. Täielikud esimese maailma probleemid. Otsustasin lõdvestuseks vanuritega mullivanni istuda. Kõik vanurid olid kusjuures Hicksikad, mitu tüki jälginud Estherit ja Jerryt ja Abrahami juba üheksakümnendatest saadik (ma ise astusin pardale 2009-2010 vahemikus). Üks härra Torontost oli filminud üles nende esimese kruiisi, see toimus Alaskal. Teised olid näinud Jerryt elusana, mitu korda saanud võimaluse ka ise Abrahamiga rääkida. Vanurid küll, aga vanus on siiski vaid number ning inimestena ülihuvitavad. Ma ise olen neile ka veidi huvitav, sest esiteks olen nii 30 aastat noorem ja mis veel erilisem - olen Euroopast. Enamik seminaril osalejatest on ameeriklased või siis äärmisel juhul Kanadast. 

Pärast sessiooni ajalooga vaatasin veidi avatud tekil ringi. Erinevalt sellest mahedast klaverimuusikast, mis sanaariumis mängis, oli tekil pidu - popmuusika undas ning rahvas nautis. Jälle hea vaheldus. Basseinide ääres saab pidevalt endale friikaid, hot-doge ja burgereid võtta, mis kohapeal valmistatakse ning seda ma ka tegin, sest tahtsin enne seminari algust söönuks saada, et siis seal ei peaks sellele enam mõtlema. Päris okei burger ja friikad olid. Ameeriklaste limonaadi jõin peale, see on siis konkreetselt sidrunijook, mitte mingi Limpa vms. Kõik hinnas nagu ikka. Eluga võib päris rahul olla. 

Seminariks panin end korralikult riidesse, käisin enne isegi pesus. Ikkagi esimene kord Estherit päriselus näha! Ma olen selline fanngirl, ma tean, aga nii see lihtsalt on. Kui oleks maailmas 1 kuulsus, kellega saaksin lõunale minna, valiksin alati tema (ja noh, Abrahami). Aaaaaaaah,  so excited!!!!!

Seminar kestis kokku ligi 4 tundi - kolm tunniajalist sessiooni ja vaheajad vahel. Abraham rääkis absoluutselt kõikidel teemadel, millest hiljaaegu mõelnud olen. Kõik vestlused olid olulised, edasiviivad. Kõik oli täpselt selline nagu ma ette kujutanud olin - Abraham teeb väikese sissejuhatuse ning siis valib publikust kellegi, kes soovib lavale tulla ja oma küsimuse küsida. Esther ja Abraham olid täpselt sama naljakad, ma ikka mingi hetk naersin kõht kõveras (ja ausalt, ma pole mingi suur huumorisõber tegelikult, pigem enamasti liigagi tõsine inimene) - naljad olid lihtsalt nii on point. 

Esimese sessiooni lõpetasin tegelikult nuttes. See oli kergendusnutt, koormast lahti saamise nutt ja see tuli täiesti lambist. Üks vanem härra istus selle "kuuma tooli" peal ja küsis Abrahamilt, et ta ei karda surma, aga kardab seda, et jääb kauaks kuhugi elu ja surma vahele pidama, on näiteks kaua haige või kannatab muudmoodi. Nad rääkisid sellest mõnda aega ja kui üks hetk Abraham ütles "Happy-healthy-happy-healty-happy-healthy-DEAD", siis midagi mus murdus. Ma ei oska muud öelda kui - kes teab, see teab. Läksin nuttes pausile, jõin vett ning tagasitulles oli juba lihtsam. 

Arvasin alguses, et seminarid on liiga lühikesed, aga need ei olnud. 3 tundi intensiivset kuulamist ja vibratsiooni tõstmist (esoteerika-Saara kah kohal) on raske töö. Nii nauditav, aga lõpuks olin päris väsinud. See kruiis muudab mu elu, selles olen kindel. Ja ainult paremuse poole! 

Et meelt lahutada (sõna otseses müttes), jalutasin veidi laevas ringi. Equinoxi kõige kõrgem korrus on tegelikult 16, aga nii palju korruseid ei ole, sest kõige esimene on 2. korrus ning 13. korrust ei ole. Ebausk, haha. :D Ma tean ka ettevõtjaid, kes kunagi ei saada arvet, mille numbriks 13, alati tuleb pärast 12 hoopis number 14. Ei teagi, mida selle peale kosta. Me oleme inimkonnana ikka huvitav segu väga erinevatest ideedest. 

Ka laeval on tegevusi seinast seina. 5. korrusel on kasiino ja 8. korrusel raamatukogu. Igaühele oma, onju?

Käisin vaatasin, mida buffees õhtusöögiks pakuti. Igasugu maitsvat kraami... Pärast sellist energiatõstmist jäid silmad küll ainult magusa peale pidama. Saan väga hästi aru, miks inimesed nendelt kruiisidelt tavaliselt paksemana koju lähevad. Õnneks oli see teema ka midagi sellist, mida Abraham eile puudutas. Ka mina olen oma elu suurimas kaalus (kui rasedus välja jätta), ligi 13 kilo raskem kui enne rasedaks jäämist. Mõtteainet jagub. 

Teile jagan aga pilte magusast:

Õhtusöök oli taaskord restoranis, mis kuulub samuti paketihinna sisse. Kord päevas restoran, kuhu ilusasti riidesse panna. Ei saa öelda, et need toidud mulle väga maitseksid, aga kuna Hickside seltskonnale on omad lauad broneeritud, siis on see hea võimalus kellegagi tuttavaks saada. 

Eilsed lauakaaslased (kelle juurde jälle lihtsalt juurde läksin ja küsisin, kas tohib liituda) olid kõik ühest perekonnast - ema, ta tütar ja tütre peika. Ema Birgit oli üles kasvanud Saksamaal ning siis mingi hetk USAsse kolinud. Birgit on kunstnik, praegu guugeldasin, et portselanikunstnik - väga ilusad tööd. Birgit reisib mööda maailma, müüb kunsti, annab tunde. Tütar on massaažiterapeut ja tema peika MMA-võitleja. Hästi toredad ja lihtsad inimesed. Ma valisingi nad selle järgi, et tundusid rahulikud ja lihtsad. Vahel ma lihtsalt ei jaksa seda sügavat filosoofilist teemat arendada või kuulata kui amazing kõik on. Soovin tavalist vestlust inimeste eludest, rõõmudest ja muredest. Seda kõike katab see elufilosoofia, mille järgi elame, aga see on lihtsalt - lihtne. Nad olid toredad inimesed. Patrick rääkis, kuidas ta oli 20-aastasena isaks saanud, rasketest hetkedest elus, kuidas nüüd on palju kergem. Birgit rääkis oma abielust ja sellest kui õnnelik ta on, et enam selle tüübiga koos ei pea elama ja ta tütar ütles, et ta on ka õnnelik, et vanemad enam koos ei ole. Ah, elu pakub ikka selliseid võimalusi areneda. Väike Saara mõtleb, et kuidas ometi saab keegi õnnelik olla, et ta vanemad enam koos ei ole? Aga saab. Väike Saara kasvas jälle natuke suuremaks. 

Aga täna on esimene saarepäev! Te juba tunnetate mu elevust, eksole? Lähen rannakotti pakkima!!