Aruba

Tere hommikust, Aruba! 

Mõned faktid Aruba kohta. Esiteks, see on kõikidest Kariibi saartest kõige külastatum saar - 2,5 miljonit kokku. See on ühtlasi üks kallimatest. Aruba on kõige paremini tuntud oma imeliste randade poolest, seega enamik turiste on kas kruiisituristid, kes rannas pikutavad või kallites hotellides peatuvad inimesed, kes samuti rannas pikutavad. Aruba on tegelikult Madalmaade osa, seega 90% kohalikest räägib hollandi keelt ja kõigil on Euroopa pass. 

Aruba kaardike teile ka, Aruba on 33 kilomeetrit pikk ja 9 kilomeetrit lai: 

Mina olin eile rõõmus, et saame jälle jalaga maad puudutada ja midagi uut kogeda. Oh, need hommikused ilusad vaated: 

Samuti meeldis mulle, et sel korral ei pidanud ma kusagil ekskursioonijärjekorras seisma, vaid sain niisama ise uudistama minna. Ah, vabadus! Otsustasin kohe, et esimene koht, kuhu lähen, on liblikafarm. Võtsin takso, rääkisin naisest taksojuhiga sügavatel teemadel, konsulteerisin teda natuke terviseküsimustes ja hüppasingi maha. Elu... 

Liblikafarm on mõnus suur võrguga kaetud aed, kus elavad liblikad. Kui ma praegu poleks juba järgmises sadamas kohe valmis maale minema ja mul oleks väga palju aega, siis otsiksin teile kõikide pildil olevate liblikate nimed üles ning kirjutaksin neist eraldi, aga kuna ma pean ühe kiirpostituse tegema, siis saate ise guugeldada näiteks neid siniseid liblikaid, kel huvi. Instagrami panen palju rohkem pilte, kes vaadata tahab, siia panen oma eilse päeva parima pildi: 

Liblikaaia vibe oli nii mõnus. Pehme klaverimuusika õrnalt taustaks, sadu liblikaid ümberringi. Väike tutvustus tehti ka, hästi armas. Rääkisid, et 20% nende liblikatest kasvavad kohapeal, ülejäänud toovad nad sisse. Rääkisid, milline on liblika elutsükkel ja kaua nad elavad. Kas te teadsite, et liblikas ei elagi oma liblikavormis vaid 1 päeva? Ma ei tea, kust see teadmine minusse oli jäänud... Liblikas elab tavaliselt 4-6 nädalat, osad isegi mitmeid kuid. Hmm, see on küll positiivne uudis, võtab ära seda kaduvusekahetsust, mida neid vaadates tihti tunnen. Ära unusta, Saara: "Happy-healthy-happy-healthy-happy-healthy-dead". 

Kes leiab liblika mu peal? 

Olin seal kokku vist tunnikese. Nad ütlesid, et kui liblikas su peale maandub, siis saad midagi soovida. Seekord soovisin midagi mu taksojuhile ja tema pojale. Seda õpetas mulle Maryann - veeda iga päev aega midagi teistele soovides. Ma hakkasin ausalt öeldes nutma, kui seda harjutust kuulsin. See oli täpselt see, mida vajasin. Seega päeva esimesed palved ja head soovid läksid sellele nunnule naisest taksojuhile. 

Edasi - rand. Kuidas muidu? Olin parasjagu saare loodeosas ja Palm beach oli just üle tee. Otsisin hotellide vahelt väljapääsu kuniks leidsin järgmise vaate: 

See meri oli päriselt nii sinine, päriselt. See Palm beach on vist kõige ilusam rand, kus käinud olen, kui puhtalt liiva ja mere järgi hinnata. Seal oli palju rahvast ja vähe loodust, aga pehmemat liiva pole minu jalad puudutanud ja türkiissemas ookeanis pole ma ka kunagi ujunud. 

Jah, ujusin ka. Jätsin omad asjad ühtede noorte juurde ja läksin vette. Ikkagi märgiline sündmus! Proovisin isegi snorgeldada, aga ei õnnestunud. Vesi oli tuulest liiga sogane. Polnud ka lugu, see oli täiuslik nii või naa. 

Jalutasin läbi luksushotellirägastiku taas maantee juurde tagasi. Kas ma kunagi tuleksin siia puhkama? Lapselastega näiteks? See on ainult üks rannapidu ja luksushooned, äkki neile meeldiks? Äkki meeldiks mulle endalegi?

Olin tubli seikleja ja võtsin bussi, millega tagasi Aruba pealinna, Oranjestadi, sõitsin. Selleks ajaks oli mul kõht juba päris tühi, seega otsisin endale mingi lõunasöögikoha. 

Leidsin selle ühest nunnust roosast  majast: 

Söögiks võtsin rebitud liha burgeri, mis pidi kohalik hitt olema. Okei, sobib. Piisavalt turvaline mu jaoks. Liha oli tõesti hea, peaaegu sama hea, kui Ville tehtud, aga ega muud väga polnudki. See väikene coleslaw kah ei isutanud selle topsi sees. No pole hullu, laevas söön oma köögiviljakoguse täis. 

Mul oli paar tundi veel kuniks pidin laeva juures olema, et selle päeva ekskursioon ka kirja saaks. Jah, ma olin ühe ikka broneerinud. Aga kõigepealt - kuhu minna? Vaatasin neid soovitusi ja mõtlesin, et tahaks minna Ayo kivisid vaatama - suurte ägedate looduslike kivikogumike juurde. Sattusime taksojuhiga rääkima (üllatus, eksole, ma tegelikult isegi ei proovi, nad räägivad ise :D) ja taksojuht sattus minu seikluslikkusest nii vaimustusse, et ütles, et tahab mulle ka midagi muud näidata. Häirekellad lähevad põlema? Pole vaja, ta oli nagu vanaisa, endal kaks tütart, kellest üks kohtunik Arubal ja teine sisedisainer Hollandis. 

Efe viis mind Aruba kõige kõrgema tipu juurde. Ütles, et ma võin rahulikult üles ronida, ta ootab ära. No okei... Ma siis läksin. 

Alt üles: 

Täitsa pekkis, kui raske matk. :D See tõesti oli ikka keeruline, tõus oli järsk. Mul läks ikka mingi 30 minutit, et tippu jõuda. Tipust väga häid vaateid polnud, sest see oli kõik kaetud kaktuste ja muude taimedega, aga lahe oli ikka! Alla tulles olid mu jalad nii väsinud, et need konkreetselt värisesid. 

Aga ma sain hakkama! Efe ütles, et ta teadis, et ma suudan! Okei, good for you! Ta viis mind Ayo kivide juurde ära ja sõitis tagasi saates õnnistusi mulle, mu abikaasale, mu pojale, mu reisidele jne. 

Ayo kivid: 

Ma ütlen ausalt, ega ma tegelikult nii lähedat suhtlust võõrastega alati ei naudi. Vahel tahaks lihtsalt omaette ka olla. Võtsin mingi lääge kookosejoogi ja istusin sinna kivikogumiku otsa ja lihtsalt puhkasin. Tegelikult igatsesin Villet ja Felixit. Eriti Villet, tahtsin sel hetkel koos temaga reisil olla. Üksi on tore, aga koos on veel toredam. Saab niisama vaikuses istuda ja elu nautida. 

Mina tõstmas toosti mäele, mille otsa ma roninud olin: 

See kivikogumik oli ilus. Hea tunne oli seal. Oleksin tahtnud kauemaks jääda, aga pidin hakkama mõtlema sellele, et oli vaja randa tagasi minna, et oma ekskursioonile jõuda. 

Nüüd siis päeva kõige seikluslikum osa, usute või mitte. Nimelt. Alguses mõtlesin, et jalutan sadamasse. Logisin kohviku internetti ja vaatasin, et jalutades ei jõua. Aga! Ma mäletasin, et seal lähedal on bussipeatus. Jalutasingi sinna kuidagi ehku peale ja hakkasin ootama. Ootasin ligi 25 minutit, ühtegi bussi ei tulnud. Seal lähedal oli üks pood, jalutasin siis sinna ja küsisin, et kuidas ma takso saaks. Sõbralikud naised kutsusid mulle takso. Okei, veel üks hea asi. Kell aga oli juba nii palju, taksot ei tulnud ega tulnud... Täitsa pekkis. Lõpuks üks poenaine ütles, et ärgu ma muretsegu, ta toob mu ise ära. Küsisin veel üle, et kas ta on kindel? Ta ütles jaa ja ütles, et ärgu ma jumala eest talle midagi maksku, tema on kristlane ja tema kohus on teistele head teha ja ta on teinud seda varemgi. Nii tore, aitäh! See päästis mu ekskursiooni. Ta rääkis, et tal on 1 poeg ja 4 lapselast. Poeg elab Hollandis (noored ikka sinna kipuvad) ja et temagi on palju-palju Euroopas käinud. Nii ilus daam oli. Aitäh sulle, hea kristlane! Jõudsin reaalselt viimasel minutil kohale.

Päeva viimane asi oligi see va ekskursioon - päikeseloojangu purjereis. Lubatud olid "kõik hinnas joogid", Aruba muusika, mõnus tantsuõhtu. Minu jaoks ainuke päriselt mõnus asi oli seal Chloe - 25-aastane austraallanna, keda juba reisi esimesel päeval kohtasin. Põhimõtteliselt kõik teised olid pensionärid. Okei, eks nemadki ole nunnud, aga mul oli ikkagi nii hea meel, et Chloe seal oli. 

Purjereis kestis kokku 2 tundi. Ilus päikeseloojang oli küll ja ilusad vaated rannale. 

Rääkisime Chloega igasugustest maailma asjadest, ta jagas klatši ka, et kes kellega siin lähedaseks on saanud ja millised paarid tulid laevale eesmärgiga omale kolmas leida. Mul lihtsalt vajus suu lahti. :D Ah niimoodi on siis lood... Einoh, äge! Mul on ikka hea meel, kui inimesed õnnelikud on. Aga oi, ma naersin. 

Muusika ei olnud kindlasti Aruba oma, kui nad siin just pidevalt Queeni, ABBAt ja Jack Johnsonit ei kuula. Aga okei, vanuritele meeldis, mul oli ka hea nostalgia ümiseda näiteks sellisele laulule kaasa, mille sõnad on: "Aruba, Jamaica, oh-ho I wanna take you to Bermuda, Bahama..." Noh, teate küll. :) 

Ilus õhtu oli. Selle õhtu lõpuks olin ma aga läbi nagu Läti raha. Pesin ja sõin Chloega veel väikese eine ja üritasin võimalik palju pilte välja valida, aga kustusin pmst poole tegevuse pealt. Nüüd siis teen teile, mu kallid lugejad, selle postituse valmis ja liigun edasi järgmisele saarele. Homseni!