Curaçao

Kohe pärast Arubat tuleb Curaçao. Nii Aruba, Curaçao kui tänane saar Bonaire on kõik osad Madalmaade Antillidest - ametlikult Madalmaade osad siin kaugel Kariibi mere lõunaosas. Me oleme muide nii lõunas, et selge ilmaga pidi Curaçaolt Venezuela mägesid näha olema. Me oleme siiski ainult 65 km kaugusel Venezuela rannikust. 

Väike kaardike teile ka meeldetuletuseks, paremas nurgas on Curaçao lipp: 

Curaçaole, mida hääldatakse nagu "kurassoo", jõudsime hommikul kell 8. Mul oli muidugi kibekiire Aruba postituse kirjutamisega, aga sain sellega hakkama! Ma olen ise päris uhke enda üle, aastatega olen omandanud täiesti kiirkirjutamise oskusegi. 

Hommikune vaatepilt, no kas pole mitte lahe? 

Sel korral oli taas hea vaheldus - mul olid broneeritud 2 ekskursiooni ja esimene oligi kohe hommikul, kogunesime jälle vanas heas teatrisaalis ning siis liikusime koos grupiga edasi mandrile vaatamisväärsuste juurde, kuhu viis meid avatud buss, millel aknaid ei olnud. 

Just selle bussi pärast antud tuuri valisingi, tundus mõnus: 

Esmalt läksime vaatasime flamingosid. Nägime neid hästi-hästi kaugelt, seisid teised soolajärve taganurgas ja sõid krevette, mida siin saarel rohkesti on, aga samas ei kasvatata, sest pole nii rohkesti. Flamingode paradiis... Õnneks üks üksik sell poseeris ka lähemalt: 

Flamingode vaatlus seega kaua ei kestnud, liikusime bussijuhi giidijutu taustal edasi randa. Bussijuht oli giidina superhea, muide. Ta rääkis näiteks seda, et esialgu elasid Arubal, Curaçaol ja Bonairil indiaanlased ehk Lõuna-Ameerika põlisrahvad, aga hiljem, kui eurooplased maid vallutama hakkasid, siis kadusid nad mandri-Ameerikasse tagasi, samas geneetiliste uuringute põhjal on osa neist praegugi Curaçao rahva seas, keda saarel elab 160 tuhat. 

Jõudsime randa ja mina ahhetasin kohe selle laheda rannabaari üle: 

Curaçao on muide Madalmaade Antillidest kõige suurem saar, ühest otsast teise on lausa 65 kilomeetrit. Lisaks sellele on ta eriline ka fakti poolest, et neil on toimiv majandus isegi väljaspool turismi. See omakorda muudab kohaliku elu autentsemaks, kõik ei ole vaid turismile suunatud. 

Ütlen ausalt, ma kohe tundsin hästi end selle Curaçao peal. Mina õnnelikuna rannas: 

Snorgeldada sai ka, see oli tuuril lubatud. Jess! Oligi vaja. Snorgeldasin kaugele ja isegi ilma vestita. Otsustasin, et vesi on piisavalt soe, mul pole vesti vaja. Õnneks päris üksi ei olnud, mu grupikaaslane Linda oli kaasas, kuigi tegelikult jah, lõpus snorgeldasin üksinda suurte kaljude juures, sest ta väsis ära. Meil on ikkagi 30 aastat vanusevahet ka, kuigi oma ea kohta ujus ta tõesti hästi. 

Ma sain täna paar tõeliselt lahedat kalapilti - ühe kalast nimega Smooth Trunkfish ja teisest nimega French Angelfish. Tahaks tegelikult veel paremaid pilte teha. Järgmises elus olen loodusfotograaf, kui valida antakse. 

Smooth Trunkfish - no kui lahe ta on!!

French Angelfish, ülisuur isend, väljasirutatud sõrmedega käelaba suurune: 

Mõnus oli snorgeldada. Nägin ka Trumpetfishi, Blue Tangesid oli lausa parves, mõned suured kalad nimega Spotlight Parrotfish ja palju-palju muid. Ujusin vist oma tunni ikka. Olen uhke enda üle, et suudan nii kaua ujuda ja ei karda ka, kuigi kohati ujusin kindlasti üle 10-meetri sügavuses vees, kus nähtavus 0 kuni järgmine kallas veeudu seest välja ilmus. 

Meil oli rannas aega antud 2,5 tundi ja osa sellest lihtsalt molutasin. Eilne oli lihtsalt nii hea kontrast Aruba päevale, kus vaid ringi jooksin. Mõnus, rahulik. Ideaalne ilm, head kaaslased. Vaatasin kaugelt väikeseid lapsi ja hakkasin enda oma igatsema veidi, kuid tegelikult oli vaatamata igatsusele ikka suurepärane tunne. 

Enne bussi peale tagasiminekut võtsin veel ühe alkoholivaba pina colada ning "hollandipärased" pannkoogid ehk siis lihtsalt ülepannipannkoogid. Linda kommenteeris, et ta pole kunagi selliseid pannkooke näinud... 

Linna tagasi jõudes tegi bussijuht meile ka ühe väikese ülevaate Curaçao pealinnast Willemstadist. Willemstadil on kusjuures maailma suuruselt kolmas looduslik sadam, palju kanaleid ja palju koloniaalajastu arhitektuuri. Olgem ausad, tegelikult näeb Willemstad välja nagu troopiline Amsterdam. 

Nõustute, onju?

Kuna Curaçao kuulub praegugi Madalmaadele, siis räägivad kohalikud hollandi keelt nagu Arubalgi, kuigi nende enda kodukeel, mida räägitakse kodudes nii Arubal, Curaçaol kui Bonairil, kannab nime papiamentu ning on segu kuuest erinevast keelest: portugali, hispaania, inglise, prantsuse, hollandi keelest ja mingist aafrika dialektist. Kuigi kunagi oli Curaçao üks põhiline orjakaubandussaari, siis nüüdseks on kõik kõigiga segunenud ja meie giid ütles, et tema võib käsi südamel tunnistada, et Curaçaol ei ole mingit rassismi. 

Ainult väga-väga palju ilusaid ja armsaid maju: 

Nii saigi esimene ekskursioon läbi. Pärast seda jalutasin mõnda aega üksinda ringi ja tegin aega parajaks kuniks järgmine ekskursioon hakkas - trollisõit, mis Willemstadi veel lähemalt tutvustab. 

Jalutuskäik iseendaga oli mõnus: 

Samas oli ka mõnus järgmise ekskursiooni järjekorras seistes Elleniga tutvuda. Ellen oli, uskuge või mitte, 90-aastane. Väga kõbus mutike, sirge selja ja selge jutuga. "Mutike" on isegi imelik öelda talle, ta oli ikka korralik täiskasvanud naine. Elab New Yorki osariigis Long Islandi saarel. Omab maja, laob ise puid riita. Hoolitseb oma aia eest. Tal on kolm last - tütar, kes teda kruiisile kutsus ning 2 poega. Ta rääkis, et üks ta poeg on gei ja neil on partneriga 2 bioloogilist last, kelle nad munarakudoonori ja surrogaadi abil said. Olid kusjuures spermad läbi seganud ja nad ei teadnud, kes päriselt bioloogiline isa on kummalgi lapsel. Lapsed olid tüdrukud, üks on 20 ja teine 18. Elleni sõnul on mõlemad lihtsalt nii toredad noored inimesed, hästi väljapeetud, räägivad mitut keelt (see USAs juba haruldus), elavad New Yorkis oma vanematega. Isad on neid viinud väga paljudele reisidele, nad on näinud maailma. Ah, seda kõike oli nii tore kuulda ja kui õnnelik ja uhke Ellen nende lapselaste üle oli... Elu on ikka imeline. 

Roosa trollibuss on ka: 

Giid rääkis meile täpsemalt, miks majad värvilised on. Kunagi üks linnapea käskis kõigil majad ära värvida, sest valge värv olevat talle migreeni tekitanud. Tegelikult oli tal muidugi värve tootev ettevõte... On see nüüd legend või tõsilugu, ei teagi, aga tulemus on ilus. Värvil on ka praktiline eesmärk - see tõmbab majadest soola välja, mida siin saarel ikka väga palju on. Iga aasta-kahe tagant tuleb maja üle värvida, muidu see laguneb kohe ära. Linn püüab praegu lagunevaid hooneid investoritele ära müüa ja kui see ei õnnestu, siis lihtsalt lammutatakse maja maha. Sellele soolaga lagunemisele on kohalikud isegi nime pannud: house cancer ehk majavähk. Vähi peitmiseks ja takistamiseks on Curaçaol tehtud ka palju seinamaalinguid majade peale, mis omakorda lahedaid kunstielamusi pakuvad. 

No näiteks see: 

Aga siis veel mõned pildid ilusatest majadest: 

Ja mõned päris ära lagunenud majadest: 

Pärast trollisõitu otsustasin veel ühe tiiru linnale peale teha. Jalutasin ringi, imetlesin maju, piilusin aedadesse sisse. Mõnus aeg iseendaga. Oh, kuidas mulle see Curaçaol ikka meeldib. Vist ikka selle pärast, et see on nii euroopalik, nii kodune ja samas on ilm ideaalselt soe. Troopiline Amsterdam. Tegin korraliku suure tiiru enne, kui tagasi laeva läksin. 

Enne laeva minemist vaatasin üle, mida suveniiripoodidest kaasa võtta. Me oleme lähedastega kokku leppinud, et ei too midagi eriti. Perekonnas toon kõigile seepi - hea praktiline asi, mu õde Saskia alustas selle traditsiooniga ja võtsin häbematult üle. Emale saadan postkaarte, kui saan. Õelapsele toon T-särgi, kui saan. Aga nüüd on ju lugu veidi teine, sest mul on kodus väike putukas, kellele ka midagi tuua tahaks... Samas nänni ei kannata ma silma otsaski. Nii raske ikka see turistielu. :D 

Ville, pane vaim valmis, tõin sulle suveniiriks kohalikku alkoholi: 

Laeva jõudes olin jälle ikka täiesti läbi, kuid seekord heas mõttes. Käisin pesemas, läksin jälle "päikeseloojangubuffeesse". Peaks reisi lõpus kokkuvõtte tegema, kui mitu päikeseloojangut ja päikesetõusu ma nägin. Igaüks neist on nii eriline. 

Sõin buffees kõhu täis ja siis märkasin alles Maryanni ja teises lauas Loriga juttu rääkimas. Lorit nägin esimest korda. Ta oli just 2 nädalat tagasi oma vägivaldsest mehest ametlikult lahku läinud ja elas oma parimat elu. Ta rääkis pikalt, kuidas see tal õnnestus ja no müts maha, sellistel hetkedel nii rahulikuks jääda kui tema, see on oskus. Eks ta oli enne teinud meeletus koguses tervenemistööd, tööd iseendaga, aga siiski. Ja kõigele lisaks oli tal eile veel sünnipäev! Palju õnne, Lori, ja mingu sul ikka kõik hästi. 

Vasakult alates: Maryann, Lori ja Mary Jane: 

Täna on viimane saarepäev, lähen naudin! :)