Bonaire

Eile oli meie viimane saarepäev. Viimaseks saareks oli Bonaire - Madalmaade Antillide kõige idapoolsem saar, ABC-st see B osa. A osa on siis Aruba ja C on Curaçao. 

Selline vaade kohe hommikul: 

Ja nagu ikka, kaart ka: 

Aruba, Bonaire ja Curaçao kuuluvad kõik jätkuvalt Madalmaadele ja nagu teistel saartel, on ka siin elu suhteliselt sarnane - kohalikud räägivad mitmeid keeli, 90% neist hollandi keelt ka. On omajagu inimesi, kes on siia kolinud Hollandist ja on noori, kes on Hollandisse kolinud ABC-saartelt. Lisaks Hollandi keelele ja ägedale arhitektuurile on need Lõuna-Kariibi saared erilised veel selle poolest, et nad on "orkaanivööst" väljaspool ehk tõenäosus, et sügisesed orkaanid neid tabavad, on umbes 0,3%. Troopiline ja stabiilne, mida muud sellelt elult tahta? 

Jah, majad lagunevad, aga vähemalt saab nad iga paari aasta tagant ilusaks värvida: 

Bonaire oli ainuke saar, kuhu ma ei broneerinud mitte ühtegi ekskursiooni. Ei teagi, miks nii otsustasin, aga see oli parim otsus. Mida ma hoopis tegin, oli see, et vaatasin valmis poe, kust saan motorolleri laenutada ning hommikul sadamasse jõudes (pärast Curaçao postituse kibekiiret valmiskirjutamist) võtsin suuna otsejoones väljavaadatud rendikeskuse poole. 20 minuti pärast olin kohal, täitsin ära kõik vajalikud paberid, näitasin oma juhilube, maksin 50 dollarit motorolleri laenutuse eest kogu päevaks, nad broneerisid 500 eurot deposiidiks ja valmis ma olingi. 

Ma ütlen kohe, et kui muidu üksinda reisimine mu jaoks suur julgustükk ei ole, siis eilne tegevus oli küll. Ma nimelt ei ole ju motorolleriga palju sõitnud. Kord Tallinnas proovisin Ville õepere juures ja paar korda proovisin Malaisias Langawil, kui kahepeale selle laenutanud olime, aga siis ka mingi 50 meetrit äkki. Nüüd siis üksinda! Rendikeskuses näidati, kuidas masinat tööle panna, kuidas suunda näidata, kuidas peatuda ja parkida. Eks mul käsi ikka alguses veidi värises ja kiiremini kui 20 km/h ma sõita ei julgenud, tund-tunnilt tundsin end aina kindlamini. Näitasin suunda, kiirendasin, aeglustasin, peatusin ja parkisin. Lõpus sõitsin vabalt juba 45-50 km/h.

Look, mommy, no hands!

Teadsin kohe, et tahan kogu saarele tiiru peale teha. Rendikeskuse hollandlanna soovitas mulle viisi, kuidas seda nutikalt teha, kuhu kõigepealt sõita ning mida hiljem teha. Lisaks ütles ta mulle, et sa parem pane iga 2h tagant endale uuesti päikesekreemi peale, muidu läheb kehvasti. Tegin kõik täpselt nii nagu ta soovitas. 

Esmalt sõitsin Bonairi pealinnast Kralendijkist välja. Suur hotell "vesivilladega": 

Üheperevillasid oli ka väga palju, üks ilusam kui teine. Erinevalt teistest saartest nägin ma siin ikka selliseid moodsaid maju ka, sellised kastikujulised, suurte akendega. Armastan vana stiili, aga uued meeldivad mulle ka. Neid vaadates tekkis täitsa tunne, et siia võiks küll veelkord puhkama tulla: 

Alustasin saare lõunaosast. Bonaire on ikka nii erinev teistest Madalmaade Antillidest. Siin on väga palju loodust ja üsna vähe inimesi. Veidi nagu Hawaii Big Island. Saare lõunakülg on madal, mägesid pole, taimestik on hõre. Sõitsin ja vaatasin kaugusesse. Väga äge kogemus. 

Lõunaküljel tuli mul isegi veidi Saaremaa tunne peale. Merelõhn, kivine rand... Kadakaid ei olnud, aga olid mingid kõvalehelised taimed, mis kaugelt vaadates madalate kadakate moodi võisid olla küll. 

Osa turistidest laenutasid golfiauto, siin kaks golfikat ja minu rollu: 

Saare lõunaosas on muide Bonaire üks suuremaid tööstusharusid - soolatootmine. Soolajärved, soolamäed ja masinad, mis neid liigutavad. Terve saare lõunaosa on üks suur soolajärvede rägastik - merevesi aurustub ja sool jääb järele. Kõik sätendab... Soolajärvedes elavad krevetid, keda omakorda söövad flamingod ja nii on piirkond ka flamingode kaitseala. Win-win, onju?

Kuna lõunas pole mägesid, siis oli seal väga-väga tuuline. Lained oli suured, inimesed tegelesid lohesurfiga. Aeg-ajalt pritsis merevett näkku. Ah, loodus! Selle motorolleriga oli ikka nii äge sõita. Kiiresti, aga ikka looduse sees. 

Saare idaosas oli suur mangroovimets, kuhu kajaki- ehk süstareise korraldati. Järgmine kord tahan ka sinna minna. Sõitsin sealt keskusest läbi, kasutasin juhust, et tsiviliseeritud vetsus käia ja pilti teha. 

Sellised näevad välja Bonaire maapiirkonna tavalised majad: 

Ja sellised on Bonaire tavalised flamingod: 

Ja sellised on loomad teel, ma ikka väga ehmatasin: 

Bonaire loomadest on huvitav ka see, et kogu saarel on hulgaliselt eesleid, kes kõik vabalt elavad. Isegi sildid hoiatavad: "Eeslid teel". Lisaks sellele elavad vabalt ka kitsed ja sead, kuid eesleid on kaugelt kõige rohkem. Nad on kõige nunnumad ka: 

Nii saigi mu lõunatiir läbi. See kestis umbes 2,5 tundi. Edasi suundusin põhja ja nagu hollandi neiu mulle hommikul ütles, siis põhi on ilusam ja mitmekesisem. See tõesti oli! Sõitsin pikalt mööda rannikut, no vaadake seda, ma pole neid pilte absoluutselt töödelnud, see oligi see värv, mida nägin: 

Ühel hetkel tundsin, et mul on lihtsalt nii palav, et pean ujuma minema + tahtsin ise järele proovida, kas snorgeldamine on tõesti kolme saare parim. Vesi oli küll kõige selgem, kui kaugelt vaadata. Läksin randa nimega "Tuhande trepi rand". 

Inimesi oli vähe, aga piisavalt, et aidata mul päikesekreemi seljale panna ja must pilti teha. Tänasin neid ema ja tütart Hollandist, nad olid väga abivalmid. 

Vesi oli selge ja mõnusalt jahutav. Ma nautisin ikka täiega. Lained olid ka korralikud, lausa nii korralikud, et tõmbasid mul maski paar korda umbe, sest lõid üle pea, kuid sain kiiresti hingamise tagasi. Taaskord olen üliuhke, et sellist oskust oman. Ma olen osav ujuja, osav motorolleriga sõitja ja osav snorgeldaja. Eile oli tõesti üks hea enesekindel päev. Mõtlesin kohe ujudes ja ringi sõites, et ma armastan seda elustiili, seda julget elustiili, kus lähen ja proovin uusi asju ja suhtlen võõraste inimestega ja õpin uusi asju. Ma armastan seda elu. 

Selleks ajaks polnud ma muidugi söönud, nagu ehk märkate. Ei raatsinud aega sellele kulutada. Mõni nüüd kindlasti mõtleb, et kuidas nii? Söök on ju üks parim osa reisimisest. Ma lihtsalt pole seda tüüpi, kes söömist nii väga naudiks. Mulle ei meeldi, et me seda nii tihti tegema peame. :D Krahmasin bensukast pähklimaiuse, vana hea kokakoola, ning kimasin edasi. Oleks jäänud restorani, kui juba 14.30 laevas tagasi poleks pidanud olema. 

Rannikult tagasi sisemaale keerates sain mägede vahel sõita. Võinoh, küngaste, aga eestlase jaoks on kõik sellised künkad ka mäed. Sõitsin ja nautisin, sõitsin ja pildistasin. Kindlasti selle reisi üks kõrghetki. 

Tagasijõudes tänasin rendirahvast siiralt. Ma jään seda päeva mäletama kauaks-kauaks. Suundusin tagasi laeva. 

Ütlesime üheskoos saareelule "Tšau". Lahe kogemus, ma teen seda veel. 

May God lead our way:

Sa oled ilus, Bonaire:

Nagu arvata võite, pesin, sõin ja edasi pikutasin kogu päeva maha. Ma olin lihtsalt nii väsinud. Mitte ainult eilsest, aga ka eelnevatest päevadest. Järgmised saavad olema väga rahulikud. Lugesin ja mängisin oma telefonimängu, helistasin koju Villele, taustaks tüüne Kariibi meri: 

Päikeseloojangu võtsin vastu restoranis, kus tutvusin Anyaga. Kas mäletate, et mainisin 25-aastat Anyat New Yorkist, kellega koos tantsupõrandal vihtusin? Hehe, Anya on tegelikult 37 ja elab Montanas. :D Venelanna. Jällegi - väga meeldis mulle. Ta tuli ise minuga rääkima. Ta on kinnisvaramaakler, tal on 2 last: 6-aastane tütar ja 3-aastane poeg. Just paar kuud tagasi lahutas oma abikaasast. Hästi jalad maas suhtumisega, hästi struktueeritud. Rääkisime pikalt rahast, investeerimisest, lastesaamisest, perekonnasuhetest. Enamik siin kruiisil on palju suuremad kulgejad ja see õpetab mind palju. Anya, vastupidi, oli struktueeritum ja see jällegi lohutas mõnusalt. Ilus inimene. 

Õhtul oli jälle kokteilipidu. Ma ei jaksanud väga minna, aga panin oma Dubai hõlsti selga ja vedasin end siiski kuidagi sinna. Hakkasin juttu rääkima Casey ja ta ema Nancyga ning sellest kujunes päeva kõige huvitavam vestlus. Eile oli mingi rahapäev ja sattusime taaskord rahast rääkima. Nende pere on rikas. Ja miks? Sest Nancy, kes on ise 71, oli tütreks ühele eriti tublile naisele. Nancy ema elas selles põlvkonnas, kus naised veel enamuses lastega kodus olid, aga tema oli väga tark, kõrgharitud ja töötas psühholoogina. Nancy isa narriti, sest tema justkui ei teeninud piisavalt, et naine kodus saaks olla, aga abikaasad leppisid omavahel kokku, et nad elavad siis mehe rahast nagu kord ja kohus ning kogu Nancy teenitud raha investeerivad. Samuti oli Nancy emale oluline, et kõik ta lapsed saaks ülikoolihariduse, mida nad on ka saanud. Kui Nancy ema suri, pärandas ta oma kolmele lapsele kokku 2,5 miljoni dollari ulatuses vara. Nad isegi ei teanud, et tal nii palju seda oli. Nancyl, Caseyl ja nende teistel pereliikmetel on vara enamasti kinnisvaras, jagasime oma kogemusi, võrdlesime kasumlikkust. Love this crowd. Nancy ise oli kah ikka üks naljakas mutt. Sattusime kanepist rääkima, ütlesin, et mitmed mu sõbrad suitsetavad 1-2 korda nädalas. Ta ütles, et tema abikaasa suitsetab 10 korda päevas. Mul olid silmad imestusest pärani. Eriti, kui ta mainis, et ta ise nii palju ei suitseta, ainult 5 korda päevas. "Noh näiteks, kui ma hommikul tõusen, et päev hästi hakkaks ja siis vahepeal niisama, kui mul igav on ja siis õhtul enne magamaminekut jne...". Wow. Ta tütar Casey ei suitseta, aga teab vanemate suitsetamisest umbes 12. klassist alates, kui Nancy talle vahele jäi. "No mis ma pean tegema, ma olen Woodstocki laps, ma olen hipi!" Ma olen suht kindel, et ta oli ka eile suitsetanud. Vb ei jaksaks ta muidu kahe Casey tütrega õhtuti seal kabiinis tšillida kuniks Casey ringi vaatab... Casey tütred on 6- ja 8-aastased. 

Täna olen merel ja ootan juba Abrahami. Homseni!