Tavaline eriline päev merel

Eilne hommik oli minu jaoks väga üllatav - kui kella vaatasin, oli see 9.30. 11 tundi jutti! Siis tuli muidugi meelde, et öösel keerati kellasid, USA läks üle suveajale, seega und oli mul "ainult" 10 tundi. Aga jee, ajavahe ületatud. 

Hommikusöök valges, vahelduseks: 

Mulle tegelikult väga meeldib, et merepäevad vahelduvad saartepäevadega, sest saarepäevad on intensiivsed, merepäevad rahulikumad. Jah, 3h Abrahami seminare on kirjas, kuid muul ajal  - tee, mis tahad. Mina tahan blogi kirjutada, nagu arvata võite. See võttis mul eile kaua, sest kirjutada oli nii paljust. Märkasite pikemat postitust, kui tavaliselt? :) 

Nii juhtuski, et kella 14-ks, kui Abraham alustas, polnudki ma eriti muud teinud, kui ärganud, hommikusöögiks taaskord magusaid saiakesi ja puuvilju söönud ning blogi kirjutanud. Okei, tegelikult läks osa aega mu vaese naha turgutamiseks. Nimelt, üks suur üksinda reisimise miinus on selgunud - mul ei ole kedagi, kes mu seljale päikesekreemi määriks. Proovisin nii osavalt, kui sain, aga Grand Caymani külastuse lõpuks nägin, et osa piirkondi olid ikka täiesti punased. Villega koos reisides ei juhtu seda kunagi... Ostsin laevalt aaloekreemi ning üritasin siis kuidagi nendele punastele piirkondadele seda peale saada. Väga raske, käed lihtsalt ei ulatu. Õnneks sattusin blogi kirjutades ühe minuvanuse Aureliaga rääkima ja palusin teda, seljal hakkas veidi parem. Aurelia oli nunnu - pärit Prantsusmaalt, aga elanud väga erinevates kohtades, näiteks Tais ja Austraalias ja Uus-Meremaal ja Londonis ja veel riikides, mida ei mäleta - igal pool aastakese, vahel rohkem, vahel vähem. Nüüd siis Kanadas. Töötab projektijuhina. Lapsi pole, elukaaslast pole. Otse loomulikul hicksikas.

Pärast blogikirjutamist vaatasin natuke välitekil ringi. Ega ma seal palju ei hängi, ausaltöeldes. Ei viitsi lihtsalt päikese käes lebada, palav on ka. Selline poolvarjuline koht on minu ja mu tsipa põlenud naha jaoks parim. Õues aga tantsisid tädid Shakira järgi ning osa laevakülalistest pidasid meeskonnaga vesipallivõistlust. Meeskond oli kapteniriietes. Veits face palm, teil ka? :D 

Edasi oli aeg sööma minna. Kuigi siin laeval on väga palju süüa, siis üllataval kombel ma väga palju ei söö. Pole vaja, ma olen nii rahulik ja ei kompenseeri stressi toiduga, nagu kodus ikka juhtub. Vaatan kõiki neid kooke ja küpsised ja lihtsalt ei ole isu. Hämmastav, mida kõrge energia inimesega teeb, onju? 

Valik söögipilte buffeest: 

Kõikidest kookidest ja magustoitudest panin endale ka magustoidu kokku, midagi muud ei isutanud: 

Seminaririided selga ja täiskäigul edasi!

Esther ja Abraham olid head nagu alati. Igaühel paluti valmis mõelda 1 küsimus, mida Abrahamilt küsida ja muidugi oli ka mul see küsimus valmis mõeldud. Täpselt selle küsimuse täpselt selles sõnastuses küsis minu eest üks roosa pluusiga mustanahaline mees. Täpselt. Seega sellega on ka korras. Abraham ütles, et ärge muretsege, kõikide küsimused saavad vastatud. See tõesti on tõsi. 

Abraham istutas taaskord seemneid, mis heaolutunnet pakuvad. Oh, ma armastan neid, ma nii armastan. Ja oi, kuidas ma naersin. Abraham ütleb ikka, et parim viis energiat tõsta on naer ja orgasmid. Orgasme nad ei paku, aga naerda saab nii, et pisarad silmas. Parim huumor maailmas. Lisaks teadmistele on see nende viis meid kõiki aidata. 

Otsustasin taaskord, et sinna restorani ma õhtust sööma ei lähe, vaid jään oma buffee juurde. Maryann oli saatnud mulle sõnumi, et kas ma tahaksin temaga ka täna päikeseloojangut vaadata ja ma olin nii õnnelik, et ta kutsus, sest ta meeldib mulle väga. Ütlesin jaa, leppisime kellaaja kokku ja mina otsustasin, et vaatan üle selle laevaninas paikneva jõusaali. Mul ikka vaja teile ka näidata, mida kõike siin alusel leidub. 

Jõusaalis polnud palju rahvast, aga masinaid oli küll omajagu. Parim osa sellest ruumist oli vaade - said trenni teha nii, et vaatasid akendest merd - suurt ja tüünet. Megailus. 

Tahtsin ise tegelikult oma vana hea velotrenažööri peale minna, kuid ei saanud selle istet üles, kukkus alati alla ja nii ma ei viitsinudki jamada, otsustasin jooksulindile minna. Kõndisin ja isegi jooksin üle väga-väga pika aja. Lihtsalt oli selline tunne. Jooksin ja vaatasin merd ja kõik oli täiuslik. 

Iga päev tehakse seal pilatesetunde või joogatunde vms ka, 1 tund maksab 20 dollarit. Päris kallis ikka, onju? Eestis nii palju ei maksa. Laevadel on veel omad hinnad juures muidugi, kuid ikkagi. Kogu keha massaaž on 150 dollarit näiteks. Eestis saaks odavamalt, ma tean, olen käinud. Eks see vastab tõele, et USAs on tervis kallis ja ka tervisetooted. Ökosöögid on väga kallid, üldse toorained. Valmistoit on odavam. Jälle üks kummaline maailm. 

Ilusalong on kohe jõusaali kõrval, broneerida saab põhimõtteliselt kõiki maailma protseduure: 

Õhtuseks riietuseks valisin endale kõige vähem nahka häiriva kleidi - oma Dubaist ostetud kerge hõlsti. See üldse sobib siia kliimasse nagu valatult. Parim valik, mul oli nii mõnus sellega. Sorri ka, et neid peegliselfisid muudkui panen, aga mul pole kedagi, kes must poseeritud pilte teeks. :D 

Õuetekk õhtupäikeses - nii palju mõnusam ja leebem, kas te ei leia? 

Maryann on kingitus universumilt. Rääkisime kõigest. Jagasin talle oma lugu bipolaarsest häirest (üldse ei plaaninud, aga kuidagi kukkus nii välja), ta jagas omi lugusid, millest väljatulemise ilu mul korduvalt ja korduvalt pisarad silma tõid. Aga ei, me tegelikult ei korraldanud seal mingit nutupidu, me rääkisime kõigest selles võtmes, et mis imesid meie eludes juhtunud on. 

Mul on isegi raske seda vestlust kokku võtta. Rääkisime 2,5 tundi kuniks oli juba täiesti pime. Ma sain Maryannilt nii palju häid mõtteid ja loodan, et tema minult ka. See on ühendus mingil sügavamal tasandil. Jah, ta on vanem kui mu ema, aga me oleme samasugused. Eriti armastan ma seda, et tal on 2 last ja 3 lapselast ja kui ta nendest räägib, siis ta kiirgab nii-nii palju armastust. Päris paljudel siin grupis ei ole lapsi ja see on täiesti okei. Mulle lihtsalt meeldivad need, kellel on, kes tunnevad seda armastust. Tekib kohe mingi teistmoodi ühendus. Oh, see Maryann... Ta tõesti on üks ilus inimene. 

Anu küsis paar päeva tagasi, et kas õhtune meelelahutusprogramm ka on? On! Iga päev on erinev etendus, mida mängitakse kaks korda - kell 19 ja kell 21. Eile võtsin ekstra ette, et lähen seda vaatama. Kella üheksa paiku läksimegi Maryanniga koos. Esines Frankie Valli tribute band. Bänd tundus välimuselt selline nagu töötajad oleks lihtsalt oma muusikumütsi pähe pannud ja seekord publikule söögi asemel meelelahutust pakkunud. No see siin tõesti on osaliselt üks suur klišee. Nunnu tegelikult. Aga bänd oli hea ja need 3 valget lauljat (no kuidas siis teistmoodi, eks) olid ka osavad. Vaatasime seda Maryanniga, taustaks Abrahami tänase päeva põhiline lause: "You are not the stage manager". 

Ma olen päevaga rahul. Mõnus vaikne merepäev täis rõõmu ja sügavaid vestlusi.