Kõige õudsam päev sellel reisil

Laupäev oli tõepoolest üks õudne päev. Tagantjärele tarkusena oleks muidugi pidanud rohkem oma sisetunnet kuulama, aga nagu Abraham ütleb, siis teinekord on hea proovida mingi tegevusega pihta hakata ja siis otsustada, kas jätkata või mitte. Pidi umbes 5 minutit minema, et aru saada. Maksimaalselt 5, enamikul vähemgi. Ma selle 5 minutiga sain aru küll, aga siis polnud enam võimalik asja ümber keerata.

Hommikune ilu sadamas: 

Ja siis teine pool sellest ilust. Nagu elus ikka - tass on pooltäis või pooltühi, mina nimetan seda kokku ikkagi üheks suureks ilusaks hommikuks, mis sest, et teine pool sadamast niimoodi välja nägi: 

Aga mis siis laupäeval juhtus? Kes ei tea, siis tegin siin paar aastat tagasi läbi coachingu koolituse ühe USA coachingukooli juures. Olen sellest ajast peale paari kursakaaslasega ühendust hoidnud ja üks neist on Lillian - umbes 40-aastane ameerika naine, kes praegu Floridas elab. Ja kuidas ma saan siis teha nii, et talle külla ei lähe? Mul oli tunne küll, et ega ma väga ei taha. Kuidagi lihtsalt tundus, et pole hea mõte. Samas tundus ebaviisakas ära öelda, ei usu, et meil kunagi tuleb veel elus võimalus kohtuda ja me oleme rääkinud sellest nende paari aasta jooksul korduvalt, et saame kokku, kui üks meist Floridasse või teine Eestisse tuleb. Kahtlane tunne oli küll, aga ikkagi läksin. 

Hommikusöök Lillianiga: 

Tavaline ümbruskond Florida rikaste inimeste elurajoonis - järves elavad alligaatorid, muide: 

Laeval olin ümbritsetud Hicksikatest ja no milline kontrast, kui sellest mullist välja sain... Ükski Hicksikas ei kaevelnud ega kurtnud ega süüdistanud oma lapsepõlve/riiki/ilma igasugustes hädades. Täieliku vastutuse võtmine omaenda elu eest oli midagi, millega olin teiste inimeste osas sellel reisil ära harjunud. Ah, mis kontrast. 

Lilliani üks elutubadest:

Lilliani insenerist mehe töötuba, väga sarnane Ville töötubadele, ainult, et Ville ei suudaks kunagi vaipkattega töötoas elada:

Ärge saage valesti aru - Lillian on väga tore ja ta abikaasa ja kaks autistist last ka. Lihtsalt see suhtumine maailma, see on nii teine. Kohe, kui ma ta autosse istusin ja tema poole sõitma hakkasime (ta elas umbes 30 minuti kaugusel sadamast), tundus mulle, et mul polegi temaga midagi rääkida. Ta oli veidi närvis vist, ehk olin ise hirmuäratav, ma ei tea. Ta kurtis kogu tee selle üle, kuidas rikkad inimesed talle ja ta mehele kotti pähe tahavad tõmmata. Küsisin, et kas ta ise ei pea ennast rikkaks? Ta ütles, et nad on lower upper class, aga ta räägib teistsugusest rikkusest. Need, kes kaebavad neid kohtusse lihtsalt selle pärast, et nad saavad. Ah... Mõtlesin, et mida Abraham ütleks, et ma võiks teha. Reach for the better feeling thought. Mis oleks parema tundega mõte? Keskendusin ümbritsevale ilule. 

Orhideed, mis Lillianil kodus ei kasvanud, ja mille ta lihtsalt maja ette puu otsa viis ja mis nüüd õitsevad ja rõõmustavad: 

Lillian näitas naabrite omasid ka, need on eriti võimsad: 

Lillian elab rajoonis, kuhu koha saamiseks tuli kõvasti pabereid täita. Nad tegid nii karmi eelkontrolli, et helistasid isegi sõpradele ja küsisid, et millised inimesed Lillian ja ta pere on. Nad maksavad kõrget renti, aga see-eest on maja ilus ja suur, ümbruskond turvaline. Kogukonnal on oma basseinimaja, kuhu saab ujuma minna, lisaks jõusaal. 

Pärast mõnda aega kodus läksimegi basseinimajja: 

Neil oli kodus ikka nii palju asju. Kuigi Lillian ei ole päris tavaline ameeriklane, sest ta mõtleb teistmoodi, on lihtsalt sellise teise olekuga, siis mingid asjad ikka ei muutu. Jõhkralt asju, jõhkralt ruumi... Vannitube on kogu majas vist 5. Seda siis nelja inimese peale... Neil on 3 koera ja 2 küülikut, kellega mängisime. Kui rääkisin neile enda meelest naljakat lugu kollaste käpaküüntega koerast, siis nad ütlesid, et ahjaa, me oleme ka värvinud, see on nii lõbus! Ah, no ma ei tea, mulle tundub ikka täiega kahtlane. Ehk olen ise liiga konservatiivne. Proovisin ja proovisin, et tulnud seda sünergia tunnet. Väikese Vivicaga mängisime natuke ta nukkudega ja tegime jänkudele pai. 

Hiljem pikutasime basseini juures tunnikese, käisin korra vees. Mõtlesin, et kuidas paremaks saada seda enesetunnet. Ma polnud tegelikult ööbimist broneerinud, aga olin eelmisel õhtul küsinud Lynda käest, et kas oleks võimalik tema juures ööbida juhul, kui Lilliani juures ei saa. Ma polnud Lillianiga ka kokku leppinud, aga arvasin, et kuna ta ise pole kutsunud, siis ma ei hakka ka küsima. Lillian pärast mainis, et ma oleks võinud ka sinna jääda, aga ütlesin ise kohe alguses, et ma lähen ööseks Lynda juurde ja loodan, et see on okei. 

Basseinimaja seestpoolt, teisel korrusel on jõusaal: 

Mingi hetk tundsin aga, et ma olen nii väsinud, et tahaksin ainult üksinda olla. Mõtlesin natuke seda mõtet ja tundsin, et see on ainuke viis ennast paremini tunda. Ja mida kiiremini, seda parem. Otsisin seal samas basseinimaja ees pikutades endale bookingust hotellitoa ja palusin, et kas Lillian saaks mind ära visata. Arvasin, et see on max poole tunni kaugusel. Jälle minu valearvestus - see oli tunni kaugusel! Vabandasin, kui google mapsi sisse panin ning seda üllatust nägin ja ütlesin, et lähen taksoga, aga Lillian ütles, et ta viib mind ikka ära. Hoidis mulle ca 100 eurot kokku, vahemaad on lihtsalt nii suured. 

Lugesin minuteid. Ma ei teagi, mis mul viga oli sel päeval. Kõik oli nii nagu ikka olnud on, aga ma lihtsalt ei suutnud. Selleks ajaks oli mul ka migreen peale hakanud tulema. 

Üritasin jälle ilule keskenduda: 

Lõpuks jõudsime Fort Lauderdale juurde hotelli. Kallistasin Lillianit, tänasin teda päeva eest ja jätsime hüvasti. Mina läksin oma 200-eurosesse tuppa sisse registreerima. Nende lobby oli väga väike ja umbne ja mul oli paha olla, aga minut minutilt hakkasin end juba paremini tundma. Saatsin Lyndale sõnumi, et vabandust, ma ikka ei tule, kuigi olin temaga isegi kellaaja juba kokku leppinud, millal sinna lähen. 

Keskendusin veelkord ilule:

Läksin oma räbalasse ülemakstud hotellituppa ja lihtsalt lebasin. Taastusin. Kogusin jõudu. Need 8 tundi olid rasked, me lihtsalt ei sünkinud. Nii mu elu vist muutubki - ma ei suuda enam teha asju, mida ma ei suuda enam teha. Jah, see 200 eurot on suur raha, aga ma olin valmis maksma selle eest, et enam ühegi inimese (khm, ameeriklasega) rääkima ei peaks. Mul oli kogu sellest kultuurist kõrini. 

See, millise kõva häälega nad räägivad, see kuumus taustaks, võlts maik, vähe lähedust, ebareaalselt suur fookus rahal ka siis, kui oled miljonär. Mul lihtsalt viskas nii üle. Mõtlesin, et no niipea ma siia küll tagasi ei tule. 

Isegi mitte palmide pärast, neid on ka mujal: 

Eks selle aja peale oli ka kõht tühi ja tunnistasin endale, et tühja kõhuga tundubki kogu maailm nii paha. Läksin mereäärsesse kohvikusse sööma ja sõin mingit kalalihaga hamburgerit, mis tegelikult päris hea oli. Koka aitas ka. Eriti palju aitasid aga Hicksi meditatsioonid, mille eelmisel õhtul Donna soovitusel alla olin laadinud. Energiatase tõusis ja tõusis. 

Enne hotelli tagasipöördumist jalutasin natuke sellel tüüpilisel Miami-Fort Lauderdale rannal, kus kohe ranna ääres suured pilvelõhkujad kõrguvad. Inimesed nautisid laupäeva, mängisid oma koertega, kallistasid oma lapsi, mille vaatamine mul ka tuju paremaks tegi. Pilvelõhkujad särasid päikeseloojangul päris kenasti. 

Käisin poest läbi, et stressitoitu tuua: limps, kommid jms. Niimoodi kuldse päikese käes jalutades polnudki paha. Juba hakkasin mõtlema, et kuidas ma elaksin siis, kui end üldse rahakulutamises ei piiraks. Kuhu võtaksin toa, mida sellises olukorras teeksin. Mis te teeks?

Nunnud rõngas sabaga sisalikud sibasid siia ja sinna: 

Võtsin oma kommid ja limpsi, arvuti ja telefoni ning asusin basseini ääres lamamistoolis oma viimastest merepäevadest postitust kirjutama. Minut-minutilt, tund-tunnilt sain oma tavalise oleku tagasi. Tavalise, lõdvestunud, rõõmsa. Päike loojus ja nägin linnatulesid põlema süttimas. See oli hea tunne. 

Jah, see oli hea kontrastne kogemus ja suutsin lõpuks asja teistpidi keerata. Ma ei usu, et ma oleks Lynda juures piisavalt maandatud suutnud olla, et lõpuks päevaga rahule jääda. Õppetund mulle: tee, mis sa pead, et end hästi tunda. Kui ei tunne, siis lihtsalt eemaldu ja ära mõtle liialt viisakusele. Kui keegi mulle ütleks poole vestluse pealt, et tead, ma tunnen ennast liiga kehvasti praegu, pean natuke omaette olema, siis see oleks mulle täiesti okei. Mõtlen siin läbi inimesi, kes mulle nii ütelda võiksid ja ei näe ühtegi, kelle osas ma teistmoodi tunnen. Olgu selleks siis Ville, Felix, muu perekond, sõbrad... Normaalne asi, mida teha. 

Lubagu ma siis tulevikus ka endal normaalne olla.