Minu viimased päevad laevas

Oma viimased laevapäevad olid üsna rahulikud. Ma kirjutasin blogi, sõin, kuulasin Estherit ja Abrahami, sõin ja rääkisin teistega juttu. Ei midagi suurt, ei midagi erilist. Tegin videotuuri kogu laevast, mida Instagramis jagasin. Siiski toon teile välja mõned seigad ja lood, mis huvitavad tunduvad. 

Esiteks raporteerin ajavahe osas. Laevareisi lõpuks jõudsin üsnagi sellisesse 23-7.30 unetundidega graafikusse, mis on rahuldav tulemus. Kokakoolat läks ikka iga päev ja päikesetõusu enam ei näinud, aga õnneks kogu hommikurahvas oli ikka veel kohvikus, kui sinna läksin ja nii ma siis sõin oma peekonit ning saiakesi ja rääkisin teistega iga päev juttu. Terve reisi ajal polnud vist ühtegi hommikusööki, kus oleks üksi söönud ja see mulle meeldib. Õhtusöök üksi - vabalt. Hommikul tahan energia käima saada. 

Illustratsiooniks hoopis pilt õhtusest magustoidust (hommikused nii ilusad ei ole), tegemist tuuletaskuga:

Enamuse aja veetsin nii, et ei peaks väga päikese käes olema ja mulle meeldib, et see on laeval võimalik ka mitte siseruumides olles. Piisavalt palju oli nurgakesi, kus õhk on väljast, valgus on väljast, aga päike sulle peale ei paista. Väga tänulik. 

Abraham oli on point. Vahel ma ikka mõtlen, et kuidas nad küll viitsivad. Aastast aastasse ühed ja samad küsimused... Nende jaoks aeg ei ole faktor vist. Õnneks vahel vestlus areneb edasi ka, "we are out on the leading edge," nagu nad ütlevad. Kes teab, see teab. Ma küll palju Abrahamist vist kirjutama ei peaks, sest enamike jaoks on see nii kauge ja võõras teema. Võite siis lihtsalt natuke märkmeid vaadata: 

Neljapäeval tutvusin kahe uue inimesega - Lisa ja Stemiga, mõlemad ilusad "värvilised" naised nagu nad siin USAs ütlevad ehk siis mitte-valgenahalised. Stem oli mustanahaline, aga Lisa kusagil vahepeal. Heh, imelik sellest isegi kirjutada, Eestist tulles on see nii eriline, aga tegelikult ju pole. Suures pildis võiksin samahästi kommenteerida iga uue tuttava juures, et millist värvi küünelakki nad kannavad. Nõustute? 

Igatahes - Stem ja Lisa. Lisa oli 57, imekaunis naine. Tal oli selja taga just lahutus oma kolmandast abikaasast ja kuna viimased 10 aastat veetis väga allasurutud elu, siis nüüd oli valmis täiel rinnal nautima. No ta tõesti säras. 2 täiskasvanud last, suurepärane idee telefonirakenduse jaoks, väga hea huumorisoon. Ja kindlasti ei näinud ta välja 57. 50 max! Stem aga oli psühhoterapeut, ka 57 vist. :D Praegu töötas viimased 2 aastat hospiitsis surmadoulana, te teate, mis see on? Eestis on levinud sünnitoetajad ehk doulad, mujal on ka surmatoetajad olemas ja tema see oligi. Meil oli palju, mida jagada. Tema loos oli huvitav ka see, kuidas ta oli rahu teinud sellega, et tal lapsi pole. Aastad lihtsalt läksid, meest ei tulnud, lapsi ei tulnud, aga ta on leppinud, et on nagu on. Ma nägin tema näost, et ta on okei. Isegi sellise asjaga saab leppida, näete. Tahtis mind ühte oma raamatusse kaasata, et ma sinna ühe peatüki kirjutaks. No ma mõtlen selle peale, kontaktid on igal juhul vahetatud. 

Neljapäeva õhtul otsustasin aga reaalselt kell 19 juba kajutisse minna ja põhimõtteliselt mitte midagi teha. Olin 3 tundi üleval oma telefonimängu mängides, raamatut lugedes, aeglase internetiga ringi toimetades. Ma olin reaalselt nii väsinud ikka. Kruiisil oleks minu meelest ideaalne, kui saaks kuidagi nii, et päev merel, päev maal, päev merel, päev maal, siis jõuaks puhata ja planeerida ja kirjutada. Ah, mulle nii meeldib, et ma olen nüüd nii palju targem selle kruiisitamise koha pealt. 

Niimoodi tulime tagasi, muide, Kuuba ja Bahama saarte vahelt: 

Reede, viimane päev, oli väga südamlik. Osa minust ei tahtnud ikka üldse, et kruiis lõppeks. Teine osa tahtis väga koju oma poiste juurde. Terve hommik oli kuidagi äraolev tunne. Õnneks paar ilusat sõnumit ja kirjakest tegid tuju heaks, leidsin oma "mõtte, mis toob parema tunde" aka better feeling thought, millest Abraham räägib, ja ajasin oma asju edasi. 

Külalised tegid muudkui välitekil jalutuskäike ning kõndisid ringe, et miilid ja kilomeetrid kirja panna: 

Tujutõstja alkovabast sektsioonist: 

Reedene Abraham oli intensiivne. 3 mu tuttavat said lavale ja mul tulid reaalselt õnnepisarad seda nähes. Tim, megaarmas mees, laulis Abrahamile laulu "I can get now satisfaction" ehk siis ühe tuntud The Rolling Stonesi laulu, millele ta oli külgetõmbeseadusele vastavad sõnad seadnud. See oli lihtsalt nii äge.

 

Maryann sai lavale ja sai oma suure küsimuse ära küsida. Kõikidest inimestest tahtsin kõige rohkem, et tema sinna pääseks. Tõesti tahtsin, elasin talle nii kaasa. Eks see oli tähtis sõnum ka minu jaoks, nagu ikka. Stage Manager, nagu ma olen. Kolmanda ja viimasena pääses lavale Patrick, kellel oli ka 53. sünnipäev. Yay!!! Ta oli seal nagu rahu ise. 

Selle kruiisi kõige tähtsam õppetund, mille Abraham mulle edastas, oli ikkagi see Stage Manageri osa. Kuidas ma küll proovin teiste elu elada, neid õpetada, juhendada, survestada ja suunata. Mille jaoks? "You are not the law of attraction!!" Mina ei saa teiste inimeste elu elada. "Words don't teach, life experience does", ma saan ainult ise eeskujuks olla ja kes tahab, see tuleb kaasa, kes ei taha, siis tehku, mis meeldib. Abraham ütles, et kõik te mikromanageerijad, kaduge eest ära, las külgetõmbeseadus teeb ise oma töö. Mõttetu on keskenduda kellegi teise tunnetele peale iseenda. Tõmba, ära lükka. Tõmba! Kui inimesed tahavad nõu, siis leiavad nad tee ise sinuni. 

Mina ja Lucinda, 63-aastane vallatu kunstnik Floridast: 

Üks huvitav jutuajamine oli mu reedese pinginaabriga ja tema naabriga. Nad olid õed. Naine, kellega rääkisin, oli 50+ ja Türgist. Ta rääkis väga head inglise keelt. Elvan oli kunagi HjaMi kordinaator Türgis, st terve riigi juht, nüüd tegeleb Kappahliga ja osutab teenust ka muudele ettevõtetele. 2 täiskasvanud last, insenerist abikaasa. Naeris sama palju, kui mina, mis on suur asi, sest mina naeran nende vestluste üle ikka täiega, need on niiii naljakad. Abrahamil on nii hea huumor, peaaegu nagu stand-up oleks. Ta meeldis mulle kohe algusest peale. Elvan rääkis, et ta leidis Abrahami juba aastaid tagasi, aga ei hakanud kohe teda edasi kuulama, sest talle ei meeldinud, et asi nii lihtne on, ta pidi ikka kannatama veel, et lihtsusega leppida. 4 aastat tagasi aga said nad õega aru, et tegelikult nad ei taha enam kannatada ja lihtsus on ainus, mida soovivad. Tõde ongi lihtne. Ütles ka, et ta rohkem ei tule kruiisile, tahtis lihtsalt näha, milline see on. Ta saab kõik Abrahami sõnumid kätte ka youtubest ning tunneb, et sellest piisab. See kõik on väga ameerikalik siin kruiisil. Üks teadlikkumaid inimesi, keda selles laevas kohtasin, kindlalt. 

Ma arvan, et mu elu pole enam sama pärast kõiki neid vestlusi nii Abrahami kui teistega. See on hea. 

Reede õhtul tähistasime Patricku sünnipäeva, ta sai 53. Patrick ongi nime saanud pühaku järgi, sest mehhiklased on ju ometi katoliiklased loomulikult on kõikide Püha Patricku päeval sündinud poiste nimi Patrick (aka Patricio). Patrick ise on imearmas inimene. Hästi edukas. Ta ei analüüsi palju, läheb lihtsalt tunde järgi. Ei salli draamat. Ütles, et üks kord oli tal oma kontoris nädal aega mingi draama, see viskas tal nii üle, et lasi üle kümne inimese päevapealt lahti. Ta ei hoolinud, et peab suuri summasid töötuskindlustusele maksma, ta lihtsalt tundis, et see ei tööta ning astus vajalikud sammud. Täielik respekt, nii julge. Tema muidugi arvab, et mina olen julge, sest tulin üksinda reisile, käisin üksinda motorolleriga Bonaire peal ringi sõitmas. Ma väga meeldisin talle, ta meeldis mulle ka. Väga hea näide inimesest, kes ei mõtle üle ja tänu sellele ta saabki nii edukas olla. 

Lucinda pani Patrickule härjapõlvlase kullapoti kleepsu laubale. Ah, nii pihtas, minu meelest ongi Patrick härjapõlvlase peegeldus siin ilmas: 

Patricku sünnipäevalauas kohtusin ka kolme õega, tegin neist pildi, et oma õdedele saata. Noh, Saskia ja Johanna, teeme järele? 

Noorim, keskmine, vanim: 

Lisaks sellele rääkisin juttu Donna ja Suziga, kes olid juba aastaid koos elanud, hästi ilus lesbipaar, mõlemad ka 60+. Donna oli endine advokaat, Suzi aga lasteaiakasvataja ja erivajadustega laste õpetaja. Donna ütles, et mida rohkem nad Abrahami kuulama hakkasid, seda nooremaks läksid Suzi kasvandikud...  Donna ja Suzi kohtusid muide nii, et Suzi palkas Donna endale appi oma eelmisest naisest lahutama. :D Elu, huh? 

Käisime mingi hetk Suziga koos päikeseloojangut vaatamas, ei saa ju viimast loojangut vaatamat jätta: 

Ma olen õnnelik. Need viimased päevad merel olid ilusad, sisukad, pea pühalikudki. Ma olen tänulik kõigile inimestele, kellega kohtusin ja kelle lugudest õppida sain. Ma olen tänulik selle vabaduse eest, mida kogesin, sest teadsin, et ei pea kellelegi meele järele olema, kuna igaüks vastutab 100% iseenda eest. Hicksikad tõesti mõistavad seda ja ma armastan elu, et ma seda omal nahal kogeda sain. See on veel suurem kingitus kui Abraham ise - see teadmine, et need inimesed on seal olemas, kes nii tunnevad. Mõtlen siin veel sõnastusi, et teie, lugejad, sellest paremini aru saaksite, aga Saara... You are not the stage manager!! :D 

Teemakohane pilt samast õhtust:  

Lõpetan selle postituse ühe ilusa pildiga, mille Suzi minust tegi. Kruiisitamise kokkuvõtte kirjutan siis, kui koju jõuan. Mul on veel paar päeva Miami-elu kogeda, see saab ka huvitav olema, stay tuned!