Ma olen sündinud, et reisida

Reisil oldud päevad on palju pikemad, kas olete märganud? Aeg justkui veniks. Ühe päeva sisse mahub nii palju muljeid ja tundeid, et kui hiljem nende peale mõtlema hakata, siis tunduks justkui, et see ei saanud ühe päeva jooksul juhtuda, siin on ju kogemusi nädalate jagu... 

Nii ka eile. 

Pärast kell 20:30 magamajäämist ärkasin 02:15 üles, Eesti aja järgi kell 9:15, normaalne aeg tõusmiseks. Õnneks õnnestus suure pingutuse abil veel katkendlikku und jätkata kuni kell 04:30 sai, edasi ei maganud ma enam mingi trikiga. Paar tundi veetsin blogi kirjutades ja internetis toimetades. Selleks ajaks, kui valgeks hakkas minema, olin mina juba triksis-traksis, pestud ja kammitud. 

Vaade odava hotellitoa aknast: 

Otsustasin, et lähen jalutuskäigule. Hotellist väljaregistreerimiseni oli veel 4 tundi, mida muud mul ikka teha? Kohe, kui välja astusin, aeglustasin sammu. See esimese reisipäeva elevus ja eufooria olid kohal. 

Ma olen sündinud, et reisida. Peale lähedaste inimeste pole midagi muud, mis mulle nii palju rõõmu valmistaks. Kui olen liiga kaua kodus olnud, läheb maailm kuidagi väikeseks. Tähtsaks saavad pisiasjad, mis muidu tähtsad ei olekski, tiigike kuivab kokku. Reisides saab perspektiiv jälle paika. Kõndisin seal Miami Springsi tänavatel ning tunnetasin iga sammuga, kuidas mu maailm ikka paisub ja paisub. Lihtsalt läheb suuremaks, avaramaks, ilusamaks. Lõhnas nagu Hawaii. Lõhn on midagi, mis mind enim paelub, sest seda ei saa ma vaadata piltidelt ega kuulata videodest. See soe lillelõhn. Nagu kasvuhoones, aga värske. Linnud laulsid. 

Kõndisin kokku üle tunni aja. Vaatasin maju, valimispostereid murudel, lilli ja puid ja neid väheseid inimesi, kes kell 7 hommikul oma koeraga jalutasid või jooksuringil higistasid. Kõik ütlesid tere ja naeratasid ja ei, asi pole minus. See kultuur ongi selline. Hästi harjumatu esimesed 2 päeva, aga siis saab loomulikuks. Tagasi tulles on harjumatu põrnitsemine ning anonüümne vaikus. 

Sööma läksin Denny'sesse - tahtsin ikka ehtameerikalikku dinerikogemust, kui juba siin olen. Nende hommikusöögid on alati väga suured ja veidi veidrad, sest sisaldavad nii soolast kui magusat. Võtsin tavalise ameerika pannkoogiroa, millest ei puudunud peekon, munad ning praekartulid. Viimased otsustasin küll 99 sendi eest upgradeda puuviljasalatiks. Kummaline maailm, kas pole? 

Kokku läks koos jootrahaga 20 eurot: 

Edasi tuli lahendada probleem, kuidas pääseda Miami lennujaama juurest kruiisiterminali, mis asus Fort Lauderdales, teises linnas kohe Miami juures (aga siiski eraldi linnas, neil on lausa oma lennujaam). Kaugus ühest kohast teise oli umbes 50 kilomeetrit. Taksoga oleks sõit maksma läinud 50 eurot ja oleksin sõitnud sinna 40 minutit. Aga mina mõtlesin, et tühja kah, mul on nii palju aega (pidin seal olema kell 13:30), et võtan ühistranspordi. Seiklus ikkagi! 

Lausa 2,5-tunnine seiklus, tuleb välja: 

Oma suure kohvri ja 26-kraadise soojaga otsustasin väljakutse vastu võtta. Nii näen natuke linna ka ja ehk saan huvitavaid kogemusi. Mida muud mul siis teha on siin linnas oma kohvriga? Kell 11 peab hotellist lahkuma, kus ma passin? Alustasin oma teekonda bussijaama jalutades. Buss tuli üllataval kombel 4 minutit varem, hea, et seal aegsasti ootasin. Ma olin bussis ainuke inimene... 

Tsau, odav hotell ja selle hallid koridorid (te saate ikka aru, et ma ironiseerin, onju?): 

Tere, tühi buss: 

Nad ikka tõesti ei armasta seda ühistransporti siin. Hiljem tulid peale veer paar ilmselgelt madalama sissetulekuga inimest (vähemalt välimuse järgi vaadates). Üks sõjaveteran oma liikuva ratastooliga. Tema transportimiseks tuli bussijuhist blondeeritud juustega mustanahaline daam oma kabiinist välja ja aitas härra tooli rihmadega kinni tõmmata. Taustaks vestlus tühjast-tähjast. Sõjaveteranil oli ka labradoriga saatjadaam, kellelt bussijuht tema huulepulga kohta küsis ning mille peale saatjadaam selle oma kotist välja otsis ja nad koos arutasid, kust seda osta saab. Saatjadaami mustal labradoril olid käpaküüned kollase küünelakiga üle värvitud. Seiklus. 

Seda nalja kauaks ei jätkunud, sest juba teine buss nendest mitmest-mitmest, mille võtma pidin, ei tulnud kohale. Istusin kohalikku kohvikusse maha ja nägin, et vaatamata sellele, et nüüdseks oli kaugus sadamast 40 kilomeetrit ja aega oli veel 2,5 tundi, ei jõuaks ma ühistranspordiga kohale. No täiesti absurd. Tellisin siis Uberi, mille juhiks hispaanlasest William, kellega kruiisisadamasse liikusin. Kui väravatest sisse sõitsime, küsis naisest turvatöötaja, et ega meil relva autos pole. Ah, see vastuoluline Ameerika... 

Tallinna sadamas olen käinud sadu kordi ja kuigi pean seda ikkagi üsna suureks kompleksiks, siis Fort Lauderdalega ei hakka võrdlemagi. Seal oli vähemalt 29 erinevat terminali, minu oma oli 25. Celebrity Equinox, mille peale tulin, paistis juba kaugelt. Sellel on siiski 16 korrust... Ühe korraliku lahmaka suurlinna pilvelõhkuja suurune. Olin kohal varem, kui mu pardakaardil olev sisenemise aeg näitas, aga see ei tekitanud mingeid küsimusi. Hästi, siis tulevikus tean. Sammusin selle hiiglase pardale. 

Kohe alguses jäi suu ikka väga lahti. Siiani on mu kõige suurem parvlaeva kogemus olnud Silja Europa, kirjutasin sellest isegi postituse. Aga Silja Europa kahvatub Celebrity Equinoxi kõrval. Aga laevast ma täna palju rohkem ei räägi, mul on siin merepäevi küllaga, et seda "alust" täpsemalt tutvustada. Kokkuvõttev sõna on siiski - WOW. 

Pagas reisijaid ootamas (mina vedasin töölooma kombel kaasavõetud kraami ikka ise üles):

Ma olen üksikkajutis. Õigemini - ma olen kajutis, mille eest maksin mõlema inimese hinda, et saaksin siin üksinda olla. See on seda väärt. Tulin siiski spirituaalset kogemust saama ja vajan aega, et üksinda taastuda. Kuna see kõik oli kokkuvõttes ikka väga kallis, siis võtsin kõige odavama kajuti - ilma aknata, sisemise. Seda ka praegu ei kahetse, sest kuna väljas on nii palju päikest, võin vabalt öösel koopas magada. Luksuskoopas veel eriti oma suure laia voodi, imepehmete voodilinade, laiekraanteleka ja mõnusa vannitoaga. 

Minu toas ootas mind Celebrity Equinoxi tutvustav materjal ja nende poolt kingituseks saadud kaelakee. Okei, noh igaühele oma, saab näha, kas kandma hakkan. Kõige väärtuslikum asi selles toas oli aga minu nimega Abraham Hicksi seminaride ümbrik. Õnnepisarad tulid. Mul on raske väljendada, kui tähtis see minu jaoks on. See on saamas reaalsuseks. See on järgmine loomulik samm, nagu Abraham ikka ütleb. Ma olin ja olen ja olen alati nii õnnelik. 

Õnnelik Saara oma ekstra selle reisi jaoks ostetud riietes: 

Pärast kohustuslikku check-ini "turvalise reisimise tutvustuspunktis", kus räägiti õnnetustest ja sellest, mida probleemide korral teha, läksin lõunat sööma. Ma muide ei tunne üldse, et üksinda olemine kuidagi imelik oleks, kuigi enamik reisijatest ei ole üksinda. Võtsin oma söögi, istusin maha, rääkisin kõrvallaua noormeestega juttu. Ühe postituse sellel reisil pühendan kindlasti inimestele, kellega siin vestelnud olen. Reisijatest on "hicksikad" alla poole kindlasti, pakun, et 20%, aga ma tunnen nad pea alati ära isegi ilma ümbrikus olevate rinnamärkideta. See on vibe, see on tuntav. 

Buffeest võetud salat jms. Vesi on plastiktopsis. Ikkagi ameerika... 

Kell 15 läksin tuurile, mis oli mõeldud esmakordsetele reisijatele. Käisime kiiresti kogu laeva läbi - giid oli kiire sammuga ja kõrvas olevad saatjad ei töötanud korralikult, seega polnud sellest palju kasu. Olin ise enne juba veidi ringi jalutanud, see aitas rohkem laevaga tuttavaks saada. Rääkisin teistele Hicksi-daamidele, kus mis on. Kõik me jalutame lihtsalt üksteise juurde ja tutvustame ennast ja hakkame rääkima. Loomulik. 

Laev lahkus sadamast kell 16. Selle tähistamiseks võtsime paari naisega kokteilid ning läksime laeva ninna seda kõike vaatama. Oh, mul tulevad külmavärinad selle meenutamisest. Ma olen liikuvas lossis, ausõna. Ja vaated on ilusad. 

Nägime isegi randuvat allveelaeva. Esimene kord mu jaoks!

Õhtusöök oli seekord seminarirahvale määratud istekohtadega, et üksteisega tutvuksime. Me oleks tutvunud nagunii tegelikult, aga see on kena neist, et nad sellele mõtlevad. Panin selga viisakad riided, sest ilma nendeta restorani ei lubatud (ausalt, mul on brošüür etiketist). 

Ma olin noorim oma lauas, enamik naisi olid USAst, ainult pinginaaber oli Kanadast ja selgelt erineva olemusega kui ameeriklased. Lahe rahvas, nalja sai palju. Rõõm elust on vist meid kõige rohkem ühendav märksõna. Rõõm elust, avatus, täielik vastutus sellest, mis meie eludega toimub. They're really getting it. 

Ma olen õnnelik, ma olen õiges kohas.