Miami

Miami on kogu oma eeslinnadega USA suuruselt 9. metropol. Loen seda siin praegu ja mõtlen, et üllatav küll, tundub, nagu võiks olla suurem. Kokku on metropolis ikkagi üle 6 miljoni inimese, kuigi Miamis endas ainult 400 000. Annab ka aimu, kui laiaks see metropolitan venininud on. 

Ärkasin pühapäeval oma Fort Lauderdale hotellis (tahaks kangesti tegelikult motellis kirjutada) ja läksin hankisin midagi hamba alla. 200-eurone hotellituba ei sisaldanud muidugi hommikusööki. 

Aga pole hullu, ostsin ühe soolase ja ühe magusa saia, jõin mahla peale ja tuju oli imehea: 

Mul oli selleks hetkeks kojulennuni aega 12 tundi. Kindlasti ei tahtnud ma seda aega niisama lennujaamas maha istuda. Millal ma järgmine kord siia piirkonda tulen? Ehk ei tulegi kunagi? Tuleb ikka viimast võtta ja seega otsustasin, et suundun Fort Lauderdalest lõunasse, otse Miami südamesse ja seda muidugi ühistranspordiga! Kui viimane peaks alt vedama, siis kusagilt ikka internetiga kohviku leian ja selle takso tellitud saan. 

Buss tuli varem, nagu ikka: 

Aknast vaatasin välja suu ammuli - suur osa Fort Lauderdale on sisuliselt saarekesed vee peal ja siis majakesed nende saarte peal, aga oleks nad siis mingid "majakesed", need ju ehtsad villad. Iga villa ees on oma jaht, mõni jahtidest isegi suurem kui maja ise. 

Fort Lauderdalest sain Miamisse megailusa uue rongiga. See oli nagu luksusklass - puhas, korras, korrektne. Ma kohe mõttes kiitsin Floridat, hakkavad ka siin asjad arenema. Saagu selliseid raudteid ja ronge palju! 

Kui Fort Lauderdale oli sellise äärelinna-vaibiga (vähemalt see rannaäärne osa, kus mina jalutasin), siis Miami kesklinn oli täis pilvelõhkujaid. Tänavad räpakad. Palav. Mul oli kohe ebameeldiv tunne, olgugi, et siin-seal kasvasid eestlaste paradiisisümbolid palmipuud. 

Selle päeva suureks probleemiks oli mu suur kohver. Ei jaksanud sellega mööda Miamit ringi kapata, tahtsin ta kuhugi kotihoidlasse paigutada. Mida aga ei leidnud, oli kotihoidla. Esimeses, kuhu läksin, polnud ruumi. Teine oli kinni. Kolmandat otsisin meha kaua, endal riided higised ja käed väsinud, aga lõpuks leidsin. See oli tavaline kotipood, kus kohvreid müüdi ja kuhu oma kohvri lihtsalt hoiule sain jätta. No... okei. Pidin seal samas veel onlines broneeringu tegema. Okei. No mida iganes, peaasi, et selle kuhugi jätta saaks, selleks hetkeks olin juba tund aega rassinud ja hakkasin kahtlema, et kas selle Miami nägemine on ikka seda vaeva väärt. Kohe, kui kohvri ära olin andnud, hakkas õnneks kergem ning kui taksoga järgmise vaatamisväärsuse juurde jõudsin, otsustasin, et on tõesti vaeva väärt. 

Päeva vaatamisväärsuseks olid Vizcaya muuseum ja aiad. Pärast kogu seda Ameerikat, neid burgereid, valjuhäälsust, pealiskaudsust ja tarbimiskultuuri kohe pidin midagi kontrastsed kogema ja Vizcaya oli selleks täiuslik. Täiesti-täiesti täiuslik. 

Vizcaya maja on 20. sajandi alguse ehitis, mille lasi kokku panna tolla aja üks rikkamaid mehi James Deering, kes nagu uusrikkad ikka, tahtis olla kultuurne ja haritud ja omada suurt Euroopa-stiilis villat otse Miami äärelinnas. Deeringute perekond oli oma raha teeninud põllumajandustehnika müügist ning seda oli neil tõesti väga-väga palju. 

Paul Chalfin, maja arhitekt, tahtis, et maja näeks välja "päris" ehk siis nagu sadu aastaid vana Itaalia villa. Ometi tahtsid nii Deering kui Chalfin, et see oleks ka moodne ja peegeldaks elu Floridas. Niimoodi sündiski see äärmiselt kummaline monstrumehitis, milles ei puudunud ei antiikmööbel ega tolleaegne kõrgtehnoloogia näiteks nagu elekter ja liftid ja isemängiv orel. 

Isemängiva oreliga vastuvõtutuba: 

Kogu see ehitis on hiigelsuur ning eelkõige mõeldud külaliste vastuvõtuks ning lõbustamiseks. James Deeringul ei olnud abikaasat ega järeltulijaid (tõenäoliselt oli ta gei nagu ta arhitektki), aga rahvast oli ümberringi palju - kõik tolle aja rikkad ja kuulsad nagu kubernerid ning suurärimehed käisid selles lossis külas. Samuti elas seal umbes 30 majatöötajat - kokad, koristajad, aednikud jne. No ikka tõeline kuningapalee. 

Kõige hämmastavam selle Vizcaya maja juures on aga fakt, et tegelikult on kõik toad ehitatud erinevas stiilis. Üks tuba on rokokoos, teine klassitsismis, kolmas 20. sajandi alguse kaasaegses stiilis. Hästi erinev mix luksusest. Veidi isegi nagu kitš, kuigi samas jälle üldse mitte. 

Kogu piirkonnas oli avatud wifi võrk ja niimoodi kuulasin allalaetud äpist omaenda kõrvakatega seda majatuuri. Isegi audiogiid oli kummaline. Vahepeal mängis taustaks Debussy, siis Vivaldi, siis Chopin jne. Selline suur "tahan olla parimatest parim, ükskõik, mis hinnaga" tunne tuli. Selline uusrikka inimese sündroomi tunne. 

Samas jälle oli maja tõeliselt vinge. See oli lausa nauditav! Jah, okei, nad olid ostnud hiiglasliku raha eest kraami kokku, millest osa olid selgelt võltsingud, aga "rumalad ameeriklased" ei saanud aru ja maksid kraami eest hingehinda, kuid interjööri sobis ja iga tuba eraldi oli stiilipuhas. Miks peakski piirduma ainult ühe stiiliga? Ja mis sest, et katusekivide vanaaegset väljanägemist saavutati sellega, et mitte ei ehitatud uusi, vaid toodi kohale lammutatud majadest vanu, et õiget muljet jätta? Las inimene tegutseb, sellise kollaaži tegemine on ka kunst. 

Kuulasin ära iga viimase kui loo sellelt audiogiidilt. Mul oli tõesti vist koduigatsus peal, sest nautisin seda euroopalikku õhkkonda täie raha eest (st 29 dollari eest, mille pileti eest maksin). See oli lihtsalt nii suur vastand Miami südalinna pilvelõhkujatele, et lihtsalt mõnulesin. 

Eriti meeldisid mulle detailid. Nendest on näha seda südamega tehtud sisekujundustööd. 

Aed oli sama ilus kui Vizcaya muuseum seestpoolt. Ka seal üritati Euroopa stiili järgida, samas kasutati kohalikke taimi ning mangroovide vahel sai kunagi paadiga ringi sõita. Oleks ikka väga tahtnud näha, milline see aed oli 100 aastat tagasi. Millised olid inimesed... 

Üks asi, mis mulle siin Floridas siiski väga meeldib, on see soojus, see niiskus. Jah, suvel ma ilmselt hingeldaks päevad ja ööd, aga praegu on mõnus. Kui palju rohelust, kui palju lopsakust! Salvestasin selle kõik endasse, et Eesti suveni vastu pidada. 

Tagasi kesklinna sõitsin osaliselt tasuta trolliga (see ühistransport tundub, et polegi nii paha) ja osaliselt jalutasin. Tagasi pilvelõhkujate juurde. Miami jääbki mulle meelde kolma märksõnaga: palmid, pilvelõhkujad ja helesinine klaas. Täpselt nagu filmides. 

Sain oma kohvri ilusasti sealt kohvripoest tagasi ning seekord võtsin takso, et lennujaama sõita. Olin kõndimisest väsinud. Hea olin, et takso võtsin, taksoks oli Tesla ja taksojuht oli nunnu Peruust pärit naine, kes jagas mulle teadmisi sellest, et Miami lennujaam on Ameerika kõige suurem rahvusvaheline lennujaam. Põnev! Soovisin talle ilusat päeva ja endale seda, et tagasikulgemine sujuvalt läheks. 

See läkski. Lennujaamas rääkisin itaallastega ja soomlastega ning üritasin leida veidi puhtamat kohta, kus olla. Nagu üks soomlane ütles: "Amerikalaiset ovat tämmösiä possuja..." Hahaha, see siis oli kommentaariks selles osas, kui must igal pool on ja otsetõlkes, et ameeriklased on notsud. Nad vist tõesti on. Pudi vaipkattel - see ongi Ameerika. 

11-tunnisest lennust magasin diasepaami abil juppidega ca 5 tundi, väga rahuldav tulemus. Stockholmis oli juba nii kodune, et praktiliselt hingasin Eesti õhku. Tutvusin kahe vanema Eesti paariga, kes koos reisisid ja vahetasime igasuguseid reisimuljeid. Ma armastan teiste reisijatega rääkimist, eriti, kui saab jagada reisiseiklusi kogu maailmast. Tallinna lennujaamas aga ootasid mind üks väike ja üks mitte nii väike poiss, kelle kallistused südame päris soojaks tegid. 

Nüüd puhkan paar päeva, löön numbrid kokku ja siis teen kokkuvõtte kogu reisist, nagu mul ikka kombeks on. :)