Üksinda Kariibi kruiisile

Minu selle aasta esimene reis on alanud. Seekord reisin täiesti üksi, mul pole kaasas ei Villet ega Felixit, ei kolleege ega sõpru. Ausalt öeldes - täitsa hea tunne on. Üksinda reisimise ees ei ole mingit hirmu ja need 12 päeva kuluvad ära, saan olla puhtalt omaenda energias. 

Mu teekond viib mind sel korral Kariibi kruiisile. Oh, mäletan veel aegu, kus ütlesin, et seda ma kunagi ei tee! Sel ajal tekitas kruiisilaevale mõtleminegi juba oksetunde. Need ajad olid muidugi siis, kui iga jumala nädal Tallinn-Helsingi vahet kulgesin. Ajad, mil sai veel Tallink Stariga sõita - ühega kõige räbalamatest. Siis ei suutnud ma ette kujutada, et kunagi vabatahtlikult mingi parvlaeva peale astuks. Aga nagu teate, siis ära iial ütle iial ja siin ma nüüd olen. Vabatahtlikult! 

Selline reisimise kogemus on minu jaoks uus. Kui Stockholmi ja Helsingi kruiisid välja arvata, siis pole ma kunagi parvlaevareisil käinudki. Lähiriikide omad on ju ka nii väikesed, ei lähe tegelikult arvesse. Kui Ville mult küsis, mida ma reisilt kõige rohkem ootan, siis see oli see - seda uut reisimise viisi, uut kogemust. Kuidas see käib? Millega peab arvestama? Kuidas ettevalmistusi teha? Kas tõesti võiksid kruiisid olla midagi minu (meie) jaoks? Mul oli võimalik nõu küsida vaid ühe tuttava - Häli käest, kes kruiise väga armastab. Teistel polnud suuremat kogemust. 

Aga miks just kruiis? Miks üksi? Miks Kariibid? Vastus neile küsimustele on sama - Abraham-Hicks. Jerry ja Esther Hicks on inimesed, kes on välja andnud raamatuid ja kes levitavad omamoodi uskumuste süsteemi, millest olen palju oma manifestatsiooniblogis kirjutanud. Nende vaade elule on saatnud mind juba üle kümne aasta. Jerry on nüüdseks surnud, Esther aga levitab sõna edasi. Nüüd tuleb hästi esoteeriline jutt - Esther kanaldab vaimolendit nimega Abraham. Abrahami õpetused on minu religioon. Ma elan nende rütmis, ma tean nende tsitaate peast. Kui midagi on tõde mu jaoks, siis on see see, mida Abraham räägib. Mõni käib eneseotsingutel Hispaania palverännuteel, mina lendan Abraham-Hicksi kruiisile, kus igal merepäeval Abraham läbi Estheri räägib. 

Nii, see pihtimus sai siis tehtud. Eks ma ikka pelgan, et mõni tõsisem teadushuviline nüüd silmi pööritab, aga nagu ma ütlesin - see on minu religioon. Igaühele oma ja minule Abraham-Hicks. 

Tänane hommik hakkas uniselt, laps äratas juba 6.15, kui tema enam üldse magada ei tahtnud ning "emmeee, ärka ülessee" plaadi peale pani. Lennuaeg oli 10:55, lennujaamas tahtsin olla kell 9. 3 tundi kodus veetsin poisiga legodega mängides, multasid vaadates, pesus käies ja viimaseid asju kokku pannes. Hetkel tundub, et kõik sai kaasa. Eks elu näitab, kas see on tõsi. 

Kui ma muidu üldse ei muretsenud igatsuse vms pärast, siis lennujaamas Felixile ja Villele kallisid ja musisid tehes tuli korraks härdusehetk. Kõige kauem aeg, mis ma Felixist kunagi eemal olen olnud. Viimased 5 aastat pole ka Villest nii kaua eemal olnud. Aga tegelikult - see on siiski vaid 12 päeva. 

Minu tavaline lennureisi algus, sõin Subways tuunikalavõikud ja sain energiat Pepsi Maxist: 

Mida rohkem aega Tallinna lennujaamas veetsin, seda ärevamaks aga muutusin. Lend hilines. Mul oli Stockholmis vaid 1h 45min ümberistumiseaega. Lend oli ametlikult hilinemas vähemalt 1h 5min. Ei olnud mugav see ootamine. Juba helistasin SASi, et mis teha? Nad ütlesid, et ilmselt jõuate ja kui ei jõua, siis bookime teile näiteks homseks uue lennu. No homseks ei sobi ikka üldse, ma jään siis ju laevast maha! SAS on Star Alliance liige ja vaatasin, et Turkish Airlines on seda ka ja kui peakski maha jääma, siis küsin kella 18.00 lennule Istanbuli pileti, et siis sealtkaudu öölennuga Miamisse jõuda. Siis jõuaks ma laevale ka. See oli hea plaan B, rahunesin veidi. Plaan C-d, mis hõlmas ka laevast maha jäämist, ma teha ei tahtnud. 

Maandumine Rootsi: 

Kogu see hilinemine oli tegelikult tingitud Rootsi halvast ilmast. Lund pidi olema ligi 80cm ja Stockholmis töötas vaid üks rada, millelt tõusta ja millele maanduda. Me jõudsime Stockholmi kell 12:53, kell 13:00 pidi Miami lennuk õhku tõusma. Mind lohutas tõsiasi, et Tallinn-Stockholm lennul oli 25 (!) eestlast, kes kõik Miamisse tahtsid, seega ma ei ole ainus potentsiaalne mahajääja ja vast siis ikka oodatakse. Jooksin igaks juhuks nii nagu jalad võtsid ja ma polnud ainus. Õnneks passikontrollis tädi ütles, et pole hullu, 400 inimest on lennukis, te jõuate rahulikult. 

Me jõudsimegi rahulikult, kõik me 25. Lausa nii rahulikult, et lennuk polnud 14:30-ks veel õhku tõusnudki. Selles venituses on üks hea asi - ilmselt jõudis ka pagas lennule. Ilma oleks ikka... no väga keeruline.

Nüüd ma siin siis istun. Stockholm-Miami lend on 11 tundi pikk. Ma olen ära sõitnud juba 7,5 tundi ja 3,5 on veel sõita. Kodus on kell juba 22 saamas. Ma olen unine ja väsinud, aga vaated aknast on olnud lausa imelised. 

Island: 

Gröönimaa: 

Kanada jäätunud meri: 

Mõtlen, et vaatan ehk veel natuke mingit filmi, mängin oma telefonimängu ja loen Margaret Atwoodi "Testamente" - juba 13% loetud selle lennuga. 2-tunnine "Archive"-nimeline film ka vaadatud. Ja igasugu snäkke söödud, mis eile Selverist kaasa haarasin. 

Lennukitoit oli selline: 

Peaks magama ilmselt, aga ma ei usu, et suudan. 

Aga nüüd olen ära maganud ja seda mitte lennukis, vaid oma Miami hotellis. On järgmine päev, kell on 04:45 öösel ning mina tunnen end värske ja puhanuna. Eestis on ju kell juba 11:45, ilus keskpäev. 

Need viimased tunnid lennukis olid rasked, ma ei hakka salgamagi. Mu mürasummutavate kõrvaklappide aku sai tühjaks ja nendeta tundsin, et jään kurdiks. Inimene on ikka harjumuse ori. Ei ole enam võimalik lennata ilma klappideta. SAS pakkus mingit õhtusnäkki juusturulli ja mahla näol, sõin ära terve paki komme, šokolaadipähkleid ja Pringles oli ka otsas. Raamatu sain 30% peale, proovisin vaadata paljukiidetud "Emily in Paris" esimest osa - no käis kah, lõpuni ei jaksanud. Silmad rullis ladusin oma candy crushi värve ritta. Veel 3h 15min, veel 2h 46min, veel 2h 31min...

Lõpuks ometi (pildi järgi tundub nagu poleks Rootsist lahkunudki): 

Aga no see vaatepilt enam ei eksita: 

Aga jõudis ka see lennuk Miamisse ning mind tervitasid ehtameerikalikud sinised vaipkatted, hallid seinad, madalad laed ja miilipikkune passikontrollirida. Olin tutvunud ühe eesti perega, kellega juttu ajasime. Nad elavad samuti Kristiines ja neilgi on 3-aastane, kes sel reisil ka kaasas oli. Tartust pärit. Väike maailm. :) 

Päeva naiivitari auhinna sain mõtte eest, et võiksin lennujaamast otse hotelli jalutada, kuna broneerisin endale sellise, mis on täpselt lennujaama kõrval (juba enne sellele mõeldes). Panen kaardivaate ka, siis ehk saate mu loogikast aru, hotell oli seal, kus on Clarion Inni silt, "kohe lennujaama kõrval": 

Nali oli selles, et google maps ütles, et ma kõnniks sinna 2 tundi ja 48 minutit. Duuuuuuuh...... Ma ikka meie väikese Tallinna lennujaamaga harjunud. Miami lennujaam on nii suur, et kui ma panen samas mõõtkavas Tallinna pildi kõrvale, siis näeb see välja selline (ausalt, täpselt sama mõõtkava): 

Praegu ma naeran ise ka oma naiivsust. :D Kõndida... Ameerikas?! Eip. Ok, takso on küll kallis, aga no mis mul muud üle jääb. Mingi ühistranspordivõimalus oli ka, aga no ei jaksa 40 minutit veel loksuda, kell oli 2 öösel ja ma olin väga väsinud. Ahjaa, pagas tuli ka, tänu Jumalale. Proovisin Uberi appi, keegi mind peale võtta ei tahtnud, võtsin siis tavalise kollase takso. Ca 20 dollarit läks sõit, pole midagi hullu. 

Teine asi, mis Ameerikas ikka häirib, on see hotellide hinna-kvaliteedi suhe. Ma otsisin selleks üheks ööks enne kruiisi võimalikult odava ööbimise ja ikka ei leidnud alla 100 euri öö kohta. 120 eurot ja üks öö, selline tuba: 

Mitte midagi erilist ei ole, maja kah räämas, hästi tagasihoidlik, aga voodi on pehme ja linad puhtad, suitsuhaisu ei ole. Enamuses osas Euroopast maksaksin selle eest ma pakun, et 60-80 eurot. 

Kui hotelli jõudsin, olin ikka jumala soss. Aga nüüd olen maganud, esimene postitus on tehtud ja täna saan kruiisile!!! Varsti läheb valgeks ka. Ahhhhhhh, ma armastan elu.