Tilleoru matkarada ja sõbrad

Oeh, küll on mulle ikka raske see passiivne puhkamine. Kogu aeg on tunne, et midagi peaks ikka nägema ja tegema ja uurima ja pildistama, et oleks, millest kirjutada jne jne. Selle pärast ma isegi mõtlesin, et äkki ei kirjutaks sel korral blogi. Samas kuna puhkus on minu jaoks juba aastaid tähendanud oma lemmikhobiga tegelemist, siis ilma on ka kuidagi mannetu. Igal juhul - otsin tasakaalu. 

Hommik järvemajakeses: 

Eilne hommik hakkas uduselt. Üleeile oli nii aktiivne päev, et ma olin kohe kuidagi väsinud. Ville aga pani ette, et läheme käime hommikusel tiirul ja tuleme lõunaks koju (heh, “koju”) tagasi ning laseme lapsel vahelduseks voodis lõunaund magada. See tähendaks meile aga paari tundi niisama puhkamist, kirjutamist, lugemist. 

Mõeldud-tehtud! Ville oli meile valmis vaadanud mingisuguse loomatalu, kuid kohale jõudes öeldi, et neil on loomade näitus ainult ettetellimisega. Okei, läheme siis järgmisele atraktsioonile. 

Järgmine nimekirjas oli Tilleoru matkarada. See Tilleoru asub tegelikult kohe Maanteemuuseumi juures, seega tee oli tuttav. 

Järgmiseks pidime muidugi otsustama, kuidas ja millise lõpp-sihiga me matkale läheme. Matk ise oli ringikujuline ja 4,8km pikk. Kärumatka seal võpsikus teha ei olnud võimalik, seega Felixi pidime seljakotiga võtma. 4,8 kilomeetrit seljakotiga on aga päris intensiivne… Otsustasime, et kõnnime ojani, mis on umbes 1/3 teekonnast ning siis mõtleme edasi. 

Kuna me tavaliselt matkame rabades (mõnus laudtee, rabalõhn, valge jne), siis oli päris huvitav vaheldus matkata ikka korralikus tihedas metsas, oja ääres ja niitudel. Linnud laulsid, oli soe ja niiske. 

1/3 rajast tuli ruttu ja me ei tahtnud peatuda. Lubasin Villele, et kannan vahepeal ise seda põnni ning tammusime edasi. Selle lapse kandmine ei ole muide üldse mingi naljanumber, ta kaalub 13kg ja kott kaalub ise veel paar. Vähemalt 15-20 piimapakki seljas, võtab ikka läbi. Ville on muidugi tugev ja eks ma ise pole ka enam täitsa makaron. 

Laps muidugi tegi seal kotis igasugu tükke. Küll tiris ta juustest, kõigutas end küljelt küljele, tiris kõrvadest, kriiskas, naeris, kriiskas veel… Õnneks enamuse matkast oli ikkagi heatujuline kaaslane. Mida aeg edasi, seda mugavam temaga matkata on. 

Edasi, edasi!!! 

Lõunaks tulime koju nagu kokku lepitud oli. Felix läks tuttu ja meie hakkasime “puhkama” - Ville vastas töömeilidele, ma kirjutasin blogi, vastasin oma meilidele, korraldasin mingeid muid asju. Kaasavõetud Asimovini ei jõudnudki… On veel, mida õppida siin elus. Samas ma ise naudin tunnet, et mu projektid jooksevad, muresid ei ole, olen graafikus… Niimoodi on lihtsam puhkusel olla ka. 

Pärastlõuna veetsime sõpradega. Peeter, Ville endine klassivend, ja tema pere suvitavad Elva lähedal. Peeter ja Claudia ja Amanda ja Karl olid kõik väga armsad ja aeg lausa lendas nendega koos olles. Vestlesime tunde alustades söögist lõpetades erinevate haiguste ravimeetoditega ja ikka jäi tunne, et nii palju jäi rääkimata. Nagu Peeter ütles, siis vaja oleks vähemalt kahte päeva, et üldse midagi räägitud saaks. Täpselt nii ongi. 

Mul oli nii põnev, et jõudsin ainult ühe pildi teha: 

Pärast vestluseid ja nalju ja laste haldamist ja söömist ja joomist ja mõtisklusi oli aeg koju minna. Nagu ikka noortel vanematel - graafiku määrab laps. Meie laps oli valmis minema, seega nii oli ja head aega me ütlesime. Järgmise korrani, kõik see pere! 

Küll aga tahtsin enne koju minemist veel Mariini ja Mihkli juurest ka läbi astuda. Mariini tean juba aastaid, kuigi päriselus oleme näinud ainult mõned korrad. Küll aga jälgin ma aktiivselt Mariini ja Mihkli Instagrami kontot kodu loomisest. See on nii põnev! Vaadake ise SIIT. 

Maja on tõesti ilus. Mariin ja Mihkel kolisid sinna alles hiljaaegu, aga nad on juba nii palju ära teha jõudnud. Mitmeid asju teevad nad esimest korda elus, kusjuures. Vaatavad juhendvideo üle youtubest ja hakkavad peale. Nii tublid, ma sain kõvasti inspiratsiooni proovida samuti midagi uut teha, mida ma kunagi varem teinud ei ole. 

Mariin ja Mihkel näitasid meile ka oma loomakaamerat, see oli tõeliselt lahe! Kaamera pildistab kährikuid, kitsesid ja rebaseid, kes söögikohta jooma ja sööma tulevad. Vahel tekib tõesti tunne, et tahaks ise ka midagi sellist kogeda. Ma tean, et ma pole veel elu selles etapis, aga põnevust tunnen ikka. 

Aitäh vastu võtmast, pererahvas! Kavatseme mingi hetk uuesti tulla, olge te siis hoiatatud. :D 

Koju sõitsime õhtupäikeses. Et Felix autos magama ei jääks, laulsin ma talle igasuguseid lorilaulukesi ja tegin tobedaid nalju. Lapsega on ikka hea, tema ei vaata sulle otsa pilguga, et... "Imelik oled või?" :D Võib vabalt lolluseid teha, teine ainult naerab ja naerab. Ja siis teeb vastu ka!

Õhtu möödus coachingu koolitust tehes ja Netflixist "Katlat" vaadates, nagu ikka. Võib täitsa rahul olla küll. 

Viia-Jaani labürinditalu, Maanteemuuseum ja Taevaskoda

Eilset päeva alustasime kohast, mille leidsin täiesti juhuslikult internetist, kui reisi jaoks eelinfot kogusin. Koha nimi oli Viia-Jaani labürinditalu. Keegi tuttavatest polnud seal käinud, aga kuna mulle labürindid meeldivad, siis läksime. 

Ma isegi ei tea, kust seda kirjeldamist alustada. Hmmm... Ühesõnaga, talu see ei ole. Või õigemini, talu on labürindipiirkonna kõrval, ilmselt ka selle omanik, aga külastajatele mõeldud labürindiala on talust eraldi. Sellel alal on kiigeplats, väike esinemislava, palju heinamaad, künkast alla minnes jõgi ja hiiepuu ning teisel pool küngast ohvrikivi. Kõige krooniks on muidugi 5 labürinti. 

Labürindid ei ole klassikalised selles mõttes, et oleks eksimisvõimalus ja peaks kusagilt väljapääsu otsima. Tegemist on pigem kividega märgistatud kõndimisaladega heinamaal. Üks nendest on küll ka elupuudest tehtud, aga enamik on madalad, mandalaid meenutavad joonised. 

See koht on väga New Age. Iga labürindi juurde on kirjutatud, kust see kujund pärineb ja mida see inimese energeetikaga teeb. Pean ütlema, et sain sealt imelise hingelise kogemuse. Nendel radadel kõndimine meeldis mulle, kuigi jalad said märjaks ja Felix oli väsinud, niiet kõrvaltvaatajale võis tunduda nagu me tegeleks vaesest lapsest vaimude väljaajamisega. 

Kõigele vaatamata tulin labürintidest välja uue inimesena. Kõik teie, kes te midagi hingelist otsite - soovitan. 

Maisemate teemade juurde tagasi tulles oli Felixil siiski kõht tühi ja väsimus peal. Startisime me ju üsna hilja, kuna otsustasin pärast põhjalikku kaalumist siiski meie rännakuid blogisse salvestada ja see võttis omajagu aega. Ka me ise olime näljased. Felixi näljaga oli tegelikult lihtne - kaks tuubiputru naha vahele ning juba oli parem, sai teine mõnusalt autotoolis nurru lasta. Meile aga tuubiputrudest piisanud ei oleks ja ega me neid ei tahtnudki. Tahtsin hoopis minna Põlva ainukesse sushikohta - Mõnusad Maitsed. Selle on loonud mu enda beebigrupikaaslane Leaanika ning tema kätetöö nägemine oli selle reisi kohustuslikus nimekirjas. 

Oi, see oli hea sushi. Ville ütles oma kalamarjasushi kohta, et see oleks justkui temale loodud. Näljased nagu me olime, võtsime 24 tükki sushit ja ühe poke-kausi ka, lootes see hiljem lapsele sisse sööta. Mõningal määral isegi õnnestus. Sushid olid igal juhul megad ja kõik, kes Põlvasse satuvad - soovitan! Saab kaasa osta ja ka koha peal süüa, kui koroona lubab. Meie sõime parkimisplatsil nagu pomšid, sest valvasime samal ajal autos magava Felixi und. Mul olid isegi plätad ja sokid korraga jalas, et ikka autentne etendus anda. 

Kuna Felix on alles 1, siis enamik lõbustusi, mida lastele pakutakse, ei paku talle pinget. Meil pole mõtet võtta suunda ei Lottemaale ega seiklusparkidesse. Küll aga teadsin kohe algusest peale, et Maanteemuuseumisse tahame kindlalt minna. Pidi sobima ka päris väikestele nagu meie juntsu. 

See oli tõesti hea mõte. Felix, nagu paljud teised väikesed poisidki, on ju suur autosõber. Piisab vaid autouste lahtitegemisest ning saame Villega tund aega rahu ja vaikust. Seega - mis saaks paremat olla kui suur plats täis erinevaid sõidukeid, rattaid ja roole? Mitte midagi! :) 

Minu jaoks oli huvitav üllatus, et Maantemuuseum on suuremas osas ikkagi õuemuusem. Ma ei tea, miks ma arvasin, et tegemist on hiiglasliku hoonega, kus masinad ja liiklusmärgid reas on. Jah, on tõesti ka viimast, kuid näituse põhiosa on õues. Teine asi, mis mind üllatas, oli see, kui palju mulle endale kogu värk huvi pakkus. Ma tegelikult ei ole suur masinahuviline, hea, kui tean, kuidas autol kapoti lahti saan, kuid eile oleks tahtnud veel aeglasemat tempot, et kõik sildid ära lugeda. Nii palju põnevaid fakte ning lugusid alates sellest, millal täpsemalt Eestisse siis need munakiviteed tekkisid lõpetades näidetega iseliikuvatest Starship Technologies pakiautomaatidest. See on muuseum, kuhu tahan tagasi minna. 

Felixi lemmikuteks olid muidugi kõik masinad, kuhu sai sisse istuda. Veetsime kokku omajagu aega autodes, bussides, mootorrataste peal. Kõik, millel oli rool, oli vaatamist väärt. 

Eks oli ka kohti, kust teda eemal hoidma pidime, näiteks üllataval kombel sellest katkiläinud bemmist, mis tõmbas kui magnetiga. Tuleb tast tõesti bemmivend? 

Sisealas oli palju interaktiivset. Lapsed (ja suured!) said proovida automänge mängida, teadmisi kontrollida, isegi autot disainida. Ühe automängu juures nägime Marjut ja Mattiast, keda tean samuti beebigrupist. Nii tore kokkusaamine! Kui Tallinnas ei näe, siis Lõuna-Eestis ikka. :D 

Matu ja Felix, detsembribeebid: 

Kokku olime Maantemuuseumis mitu tundi. Suurepärane kogemus nii väikestele kui suurtele. 10/10! 

Kuigi kell oli juba 5 õhtul, arvas Ville, et võiks ikka Taevaskojas ka ära käia. Ega ma väga vaimustunud ei olnud, sest olles elanud Tartus oma 25 aastat, on see koht ikka väga läbi käidud. Aga mis seal ikka, mu tallinlastest poisid peavad ka Taevaskojas hängida saama. Felixile oli see ikkagi esimene kord. 

Sel korral läksime käruga. Ega tegelikult Suure Taevaskojani käruga päris ei saanud, aga kandsime siis seda beebit ja tema käru trepikohtadest lihtsalt üle. Vahepeal hakkas veel kõvasti vihma sadama, aga see ei morjendanud meid absoluutselt. Üldse on see vihmane ja jahe päris mõnus pärast intensiivset kuumust. Ja keskkonnavahetus on ka päris mõnus pärast Tallinnat. 

See päev väsitas mind ikka väga ära. Istusin õhtul meie saunamaja alumisel korrusel, vaatasin päikeseloojangut, kuulasin oma coachingu koolitust ja sõin Nutellasaia nagu vana mauk. 

Kodumajutus Maaritsas, Valgesoo raba ja Sangaste loss

Ville oli mulle juba mitu aastat rääkinud, et tahaks suvel ikka kuhugi veekogu äärde puhkama minna. Vahel oli selleks veekoguks järv, siis meri, siis jõgi... Puhkuse pikkus varieerus nädalast kuni mitme kuuni. Loomulikult mahtus sinna juttudesse ka üldse oma suvila omamine. Kuna viimast minu seikluslik hing ei ihalda mitte karvavõrdki, siis teadsin, et igatsust tuleb teistmoodi leevendada ning, olgem ausad, mulle lihtsalt meeldib, kui Ville õnnelik on. 

Seega siin see on - väike saunamaja järve ääres, mille meile juba kevadel AirBnBs broneerisin. See vastas kõigile kriteeriumitele - jooksev vesi, internet (naiivne mina arvas esialgu, et kavatsen siin ka arstitööd teha... :D), 2 eraldi magamistuba - üks meile ja üks lapsele, väike toidutegemisvõimalus, saun ja loomulikult järv. Omanikul oli hulgaliselt positiivset tagasisidet. Olemas!

Oleme oma valikuga väga rahul. Elame saunamajas, omanike maja on teisel pool aeda. Omanikeks on tegelikult pereisa ja pereema, nende tütar tegeleb AirBnB-ga. Tütrel on aga umbes meievanune poeg, kellega Felix kohe esimese päeva õhtul mängima hakkas ja kui poiss tuppa läks, siis käis teda mööda aeda otsimas. Meie vanematesüda muidugi heldis seda kõike nähes. 

Tulime siia üleeile, pühapäeval. Kuna jõudsime üsna vara, kell 16, siis mõtlesime, et läheks äkki veel kuhugi seiklema ka, aga siis mõtlesime ümber. Tulime ikkagi puhkama ja sel korral ongi eesmärgiks puhata. Puhata ja magada, kui vähegi lastakse. 

Ega väga ei lasta, tuleb välja. :D Järgmisel päeval oli äratus nimega Felix varajane - tõusime kell 6 hommikul. Hea, et õhtul umbes 22.30 magama saime, aga see seitse ja pool tundi oli nagu piisk meres. Lubasime, et järgmine kord läheme veel varem. Küll aga oli asja positiivseks küljeks see, et kell 8.45 seisime Valgesoo raba alguses valmis nädala esimeseks matkaks. 

Eilne päev pidi ennustuste kohaselt kõige külmem ja vihmasem olema. Meil olid vihmariided, kinnised jalanõud, kummikudki kaasas. Kiidan meid hea ettevalmistuse eest! Kõik kulus ära. Valgesoo rabas küll ainult tibutas, kuid ilma veekaitseta oleks ikkagi päris ebamugav olnud. 

Felix astumas National Geographicu sisse: 

Valgesoo raba matkarada on lühike, umbes 2 kilomeetri pikkune ringikujuline seiklus. Laudteed on esimesel poolel korras, aga hiljem juba täiesti lagunenud, Villel oli Felix ka veel seljas, üritasime hästi hoolikad olla. Lapsevankriga sinna saanud ei oleks. 

Küll aga on väga korras Valgesoo raba vaatetorn. Viimane on ehitatud 2019. aastal ja köitis mu pilku kohe, kui Põlvamaa matkaradasid otsisin. Väga ilus metalli-puidu kooslus, vahekorrustel ei näe põrandast läbi ja puiduga koonerdatud ei ole (väga tänulik) ning 23,8 meetri kõrgusel asuv vaateplatvorm tekitab väikese tunde, sest loodus on nii suur. Ilus-ilus-ilus! 

Päeva kohustuslik matk tehtud, asusime teele Räpinasse, kus elab mu õde oma perega. Kasutasime võimalus jätta meie kõige väiksem seikluskaaslane tädi, onu ja kassidega mängima ning veidi aega omaette ringi vaadata. Kõik sujus suurepäraselt. 

Esimesena sõitsime Urvastesse, kuhu meid oli külla kutsunud Jaanus. Olime antud külastuse Jaanusega kokku leppinud juba Matsirannas, kus teda ja ta elukaaslast täiesti juhuslikult kohtasime. Ei, ma vist ei usu juhustesse ikkagi. 

Jaanusel on vana talumaja ja mitu hektarit maad, miillega ta tasapisi toimetab. Eks see kõik nõua palju pühendumist ja plaanimist ja tahet, kuid annab ka. Pärast valduste ekskursiooni istusime ja jõime teed ning rääkisime maailma asjadest. Nii teistmoodi tunne on olla maal, vanas majas, kus ei ole jooksvat vett ja autode häält ja klaviatuuriklõbinat. On vaid tee, pliiats, paber, joogamatt ning koht, kus olla. See kontrast on nii suur, et mul on raske seda sõnadesse panna. Suur ja võimas. 

Jaanusega käisime ära ka Tamme-Lauri tamme juures, mis on Eesti kõige jämedam puu. Istutusaastaks on määratud tal 1326. Tamme-Lauri tamm on ainus puu, mis oli jäädvustatud meie rahatähel - 10-kroonisel. Mida kõike on see elusolend näinud? Inimesi kündmas maad, ratsutamas hobustega, kandmas vildist jalanõusid, sõitmas vankriga, ehitamas puidust maju, tellistest maju, elektriposte, päikeseparke. Me oleme kärbse sumin ta kõrvus. 

Külaeluga kaasneb ka teataval määral eeliseid - näiteks on võimalus minna poodi, kui pood turistide jaoks suletud on ning osta kõike, mida parasjagu vaja peaks minema. Ka meie ostsime. Saime kohalikku õunalimonaadi ja Urvaste kama ja kamašokolaadi. Seal lõppesidki meie Urvaste seiklused. Tänasime Jaanust külalislahkuse eest ning soovisime peatset jällenägemist. 

Kui otsustasime, mida oma lapsevabal päeval teha, siis mõtlesime sellele, kus tal kindlasti kõige igavam oleks. Jõudsime õemehega, kes kohalikku kanti läbi ja lõhki tunneb, järeldusele, et no lossis tal vist tõesti midagi teha ei ole. Seega läksime vaatasime selle Sangaste lossi üle. 

Sangaste loss on tõesti üks suur losside kuningas siin Eestimaal. 19. sajandil valminud lossi eeskujudeks on Tudorite-aegsed lossid, muuhulgas isegi Windsori loss Inglismaal, kus Inglise kuningapere elab. Sangastesse oli planeeritud 99 tuba, rohkem ei tohtinud, sest 100 tuba oli ainult tsaaril. Selliseid huvitavaid fakte talletas mu aju siis sellest tunniajasest külastusest... :D

Aga uhke ta on. Praegu kuulub loss Sangaste vallale ning seal asub nii hostel kui hotell, saab pidada suuremaid sünnipäevi ja pulmasid, sest ruumi on: 

Käisime ära ka tornis, kust võis näha väga kaugele. Mina isiklikult pidin küll end veidi upitama, sest 162 sentimeetrit ei ole piisavalt palju, et kaitsemüürid vaadet ei segaks. Eks lapsi peabki allakukkumise eest kaitsma. :D 

Üks mu lemmikkohti selles lossis oli raamatukogu. Selle tunde pärast ma neid losse armastangi - palju teadust, teadmisi, meelelahutust ning imeilus miljöö seda kõike nautida. Mida muud sellelt elult tahta? 

Jah, on poseeritud: 

Teine lemmikkoht oli talveaed. Kui ma Sangaste lossis elaks, siis veedaks kõik vihmased ilmad oma raamatuga seal talveaias. Täiesti-täiesti ideaalne. 

Eks loomulikult oli ka palju muud nagu uhke trepp, igasugu salonge ägeda mööbliga, kaunistusi ja detaile, millest mul telefonis nüüd umbes 100 pilti on. Ühe panen veel siia ka iseloomustamaks natuke teistsuguse tundega tube: 

Selleks ajaks olid kõhud küll tühjad. Sangaste lossist vasakut kätt on endine ringtall, kus meid kostitati panini, friikartulite, viinerite ja kaljaga. Tühjadele kõhtudele sobis kõik. :) Andis piisavalt energiat, et koos tagasi Maaritsasse sõita, minul oma tähtis koolitus ära teha ning Villele veel niipalju otsa, et Räpinas lapse järel käia. 

Õhtu möödus kolmekesi mängides.