Saturday, May 7, 2016

Hispaania reisi lõpust ja muust

Andke andeks, kallid sõbrad. Hispaania reisi lõpust alates oli mul tervisega probleeme ja selle tõttu jäi ka reisi lõpp korralikult kajastamata. Lisaks sellele oli mul mingi aeg tunne, et ma tahaksin üldse rohkem arvutivaba elu elada ja mitte liiga palju aega jäädvustamisele kulutada. Seega kaalusin kogu blogi kinnipanemist ja endale mõne muu hobi hankimist. Paraku on blogimine ikkagi mu lemmikhobi ja sinna ma midagi teha ei saa. Ei tea, kas see on siis mu ego või enesetõestamisvajadus, aga ma tunnen pidevalt, et tahan midagi teistega jagada. Üritan aga mitte üle mõelda ja lihtsalt teha seda, mis meeldib. Seega, siin see on: Hispaania reisi lõpp.

Meie viimasel täispäeval otsutasime minna tagasi Kataloonia Kunstimuuseumisse nagu ma eelmises postituses kirjutasin. Seekord teadsime juba täpselt, mis meil eelmine õhtu nägemata jäi ja mida me näha tahtsime.

Mina tegin esialgu ringi peale äranägemata renessansile. Neil oli isegi paar Velàzquezi ja Rubensi teost. Siin aga üks näide Seguidor de Robert Campini (kunstniku nimi ongi Robert Campini Järgija :D) teosest "Neitsi imetab last". Ühtaegu võigas, ühtaegu imelik (no vaadake selle lapse nägu), aastast 1520 pärit pärl:

Rohkem meeldisid mulle muidugi 19. ja 20. sajandi teosed. Ma olin näiteks täiesti lummatud 4 kunstniku ühiselt loodud mosaiikkeraamikast, kunstnikeks olid Homar, Serra, Pey ja Carreras ja teos valmis 1905-1906. Nimeks "Naised korjavad puuvilju" - hea lihtne nimi, kas pole?

Kogu püsiväljapaneku lemmikteos oli siiski Vidali kaunistatud klaasidega uks:

Katusel käisime emaga ka. Taaskord nägime ilusaid vaateid ja nautisime päikest. Mina olin selleks ajaks endale nii palju ville saanud, et pidin plätadega käima. Loomulikult tekitasid uued jalanõud veel ville juurde, niiet vahepeal ma täitsa lonkasin:

Vaade katuselt. See jurakas taustaks on Barcelona kuulus teletorn:

Vaade katusele. Taustaks Barcelona kuulus sinine taevas:

Siis veelüks pilt muusemi suurest saalist. Sellist valgust ei saa patta panna:

Kogu õhkkond kohe õhutas looma. Ilus valgus, rohelus soojus. Tegin emast mõned komponeeritud pildid:

Hispaania on tõesti väga viljakas maa ja ma ei mõtle ainult neid kasvuhoonemaasikaid, mida siin Eestis juba paar nädalat saada on. Ma ei olegi kordagi veel muusikast kirjutanud, kuigi ise lõpetasin klassikalise kitarri eriala ja hispaania autorite teoseid olen mänginud kui palju... Hispaania on tõesti ka kitarririik ja erinevatel tänavanurkadel näeb muusikuid tihti. Vähese ettevalmistuse tõttu ma kontserdipileteid meile ei hankinudki ja sellest on mul natuke kahju. Sellele vaatamata kuulsime mitmeid versioone nii klassikalistest lugudest nagu Bachi esimene tšellosüit kui ka "Girl for Ipanemast":

Aga nüüd siis, sõbrad - toit. Proovisin ära paella ja prae kõrvale pakuti tapasid. Kuna me sõime tavalises tänaval paiknevas välikohvikus, siis ilmselt tippklassi toitu oodata olekski palju olnud. Aga kahjuks ma pean ütlema, et mulle ei maitsenud see toit üldse. Eelroogadeks olid kartulikoogid ja juustusaiad, mille üle ma tegelikult ei kurda ka, aga see paella... Jep, toidureise ma ilmselt ei teeks.

Päeva teine vaatamisväärsus (normaalse tempoga kaks päevas ongi paras) oli Güelli maja. Või õigemini, paremini sõnastatult, Güelli palee. Ehitajaks loomulikult Gaudi ja valmimisaastateks 1886-1888.

Güelli palee asub väljaspoolt mittemidagiütlevas tänavas ja väga tagasihoidliku fassaadi taga. Seest on see aga tõeline meistriteos. Nii palju detaile ja kunsti ja läbimõeldud mõtteid...

Antoni Gaudi ehitas hoone tööstusmagnaat Eusebi Güellile ja tema perekonnale. See projekt oli üks Gaudi varasematest suurtest projektidest, praegu on hoone UNESCO kaitse all.

Kogu maja valmimiseks läks muidugi suur hulk varandust, vahepeal oli Güelli sekretär isegi täitsa mures olnud, kuigi Güell oli omal ajal üks maailma rikkamaid inimesi. Palees oli tõesti kõike uhket ja paremat: täispuidust seinad, põrandatest rääkimata, mosaiikvannitoad, imelised käsitöödetailid igas toas, mitmekordsed ornamentidega aknakatted ja värvilised vitraažid. Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli tõsiasi, et valgust oli ikkagi vähe. Põhjamaa inimene nagu ma olen, hindan suuri aknaid ja avarust. Ilmselt hispaania päikese käes elades ei olekski see nii rusuv, ehk nad tahavadki pigem pelgupaika kuumuse eest ja mõnusat jahedat atmosfääri?

Katus oli minu meelest kogu maja vingeim oma kaunistatud korstendega:

Toon-toonis:

Pärast põhjalikku uurimistööd Güelli palee valdkonnas läksimegi tagasi Sitgesesse, et hommikul omad asjad pakkida ja pärastlõunal Gironast tagasi Tallinna lennata.

Mis ma kokkuvõtteks võin öelda?

1. Emaga reisimine on raske, aga mul on ikkagi hea meel, et ma seda tegin. Õppisin nii ennast kui teda paremini tundma ja meil oli päris palju ilusaid hetki koos. Päris ausalt öeldes ilmselt teist korda täitsa kahekesi ei läheks, küll aga kambaga. Seltsis segasem!

2. Euroopas on palju avastada, ei peagi iga kord 10h lennukiga sõitma, et midagi uut näha.

3. Külmal ajal päikesereisile minna on jätkuvalt parem kui soojal ajal veel soojemasse kohta reisida.

Aga Barcelona plussid ja miinused ka.

Plussid:

1. See on hea soe linn, kliima on ideaalne, vähemalt aprillis kindlasti.

2. Väga-väga palju kultuuri, mida näha. Muusika, kunst, flamenko, arhitektuur. Ma ei tea, kui kaua mul aega läheks, et kasvõi kõik suuremad asjad nähtud saaks. Nädalaga ei õnnestunud.

3. Hea tšill õhkkond: meri, jalutamine, päike, baarid, noored ruladega, noored ilma ruladeta, kaunid daamid kokteilidega, kaunid daamid koertega... Mingi hetk tekkis tunne, et nad kõik siin ainult puhkavadki vist.

4. Barcelona on ainult 3,5 lennutunni kaugusel, rahaks ikka euro ja inglise keelega saab hästi hakkama. Kõik suured kultuuriasjad on paigas ja tuttavad (ma räägin vetsudest, kahvlist-noast, elementaarsest viisakusest ning toiduvalmistamisel kasutatud toorainest), pärast aasiareise olen hakanud mugavust rohkem hindama.

5. Ühistransport on väga mugav, metrooga saab kiiresti ja lihtsalt erinevatesse kohtadesse.

6. Hispaanias on kuidagi selline kuninglik õhkkond, vana ja pidulik, aga väga soe. Meenutab natuke "Game of Thronesi" Kings Landingut. Kes teab, see teab :)

Barcelona miinused:

1. Muuseumipiletid on kallid. Kui üldine hinnatase on Tallinnaga võrreldav, siis muuseumipiletid ja kultuuriüritused on ikka hoopis teisest klassist. Näiteks Sagrada Familia pilet läks kahepeale kokku 58 eurot, väiksemad kohad olid umbes 10-14 eurot inimese kohta. Muuseumide peale läks meil kindlasti rohkem raha kui toidu peale näiteks.

2. Kui Ryanairiga tulla, siis lennujaam on kaugel. See on üldine mure Ryanairi puhul, aga lihtsalt kui midagi saaks muuta, siis tahaks linnale lähemal asuvasse lennujaama maanduda.

3. Majutus kesklinnas on väga kallis. Sitgesi hotell aga oli täiesti okei. Seega - kellele ei ole kesklinna hotell hädavajalik, sellel pole probleemi. Teised, varuge raha.

Üks segamini toa pilt meie Sitgese majutuskohast:

See ongi siis selleks korraks kõik. Mu uus reis juba paistab silmapiiril ning vahepeal teen ehk mõned postitused ka meie oma Eestimaakesest :)

Kallid ja aitäh,

Saara