Rõõm ja pisarad suvises Lõuna-Eestis

Ilmselt nõustub enamik eestlasi väitega, et Eestis on kõige parem just suvel, kui valgust on rohkem kui ära jõuab vaadata, kui kõik on roheline ja meres saab kasvõi natuke ujuda ja kui on lühikeste-pükste-soe. See viimane osa ei pruugi muidugi alati nii olla, ka sel aastal mitte. Täiesti mõistan teid, kes te suvel Vahemere äärde lähete. Vahel mõtlen, et ehk peaks isegi minema. :D Õnneks on õnnistatud meid ka mõne päris suviselt sooja päeva-nädalaga ja ma üritan tõesti nautida seda aega, mil Eesti on parim koht maailmas.

Eelmisel nädalal käisime Villega külas meie Valgamaa-sõpradel. Mulle iseenesest Tallinn ja Põhja-Eesti väga meeldivad, aga Lõuna-Eestis on alati soe tunne. Olgugi, et vahemaa on vaid paarsada kilomeetrit, on lõunas siiski midagi, mida põhjas pole - armas künkaline maastik. Lisaks pole nii tugevat tuult ja järvi on rohkem. Suvise Eesti suveaias sulgpalli mängida ja õues süüa - no mida muud elult vaja? :)

Kuna mõtlesime juba varem, et nagunii saavad need (kuigi mõnusad ja ilusad, aga siiski) pikad tunnid maha sõidetud, siis otsustasime, et pole mõtet kohe tagasi tulla, vaid pigem pikendame oma käiku ja lisame nädalavahetusele veel toredaid kogemusi ning põnevaid seiklusi. Seega vaatasingi Bookingus ringi ja otsisin kohta, kuhu ööseks jääda. Oleksin hea meelega Kubja spaasse toa võtnud, aga kuna Bookingus olid kõik toad otsas ja telefonile neist keegi ei vastanud (vaatamata mu korduvatele kõnedele), siis pidin alternatiivi leidma.

Broneerisin meile ööbimiskoha Võrumaale, Ööbikuorgu, 7 järve keskele. Ööbikuorus ja selle lähedal on mitmeid ööbimispaiku, aga otsustasin seekord Ööbikuoru Villa kasuks. Hinnaks 79 eurot, mis sisaldas ka hommikusööki. Mõtlesin, et ilusa suve tähistamiseks võiks võtta küll.

Ööbikuoru Villas on ametlik check-in kuni kella üheksani õhtul. Kuna aga Maarja ja teiste sõpradega läks aeg nagu lennates, siis me kella üheksaks sinna siiski ei jõudnud. Teavitasin neid ette ja nad lubasid meile võtme valmis panna. Sellega sai muidugi taaskord seda klassikalist nalja, et nad mu nime valesti kirjutasid. Pole hullu, Corneliakene, sa pole sugugi mitte ainus:

Roosa maja oli ise väga nunnu ja vääris tõesti villa nime, kujundus vastas ootustele. Meie toa kohta mul samuti midagi halba öelda ei ole: ruumikas, ilus, kahekorruseline (!) ja puhas. Teine korrus oli tegelikult magamislavats lastele, mis nägi ka väga äge välja. Voodi oli pehme, soe ja mõnus. Stiili mõttes ehk ainuke tähelepanek oligi voodi peaosa puudumine, aga mugavuse mõttes polnud vahet karvavõrdki.

Otsustasime hilisest saabumisest hoolimata jalutama minna. Olen õnnelik, et seda tegime, sest loodus oli lihtsalt imeline. Loojuv päike, järved, rohelus, piiritajate hääl. Rõuge ürgorg on tekkinud jää liikumise tõttu, on kuni 60 meetri sügavune. Ööbikuorg on Rõuge ürgoru üks lisaorg.

Kohe villa kõrval oli ka Eesti sügavaim järv - Rõuge Suurjärv. Mäletan seda veel geograafiastki. Sügavust me Villega ei mäletanud aga üldse, panime arvates saja meetriga mööda. :D Rõuge Suurjärve suurim sügavus on 38 meetrit siiski. Ville vaatas hoolega plakatitele märgitud järvest püütud kalaliike ja unistas kalaleminekust.

Kalale me siiski ei läinud, vaid ronisime sellise torni otsa. Tegemist on Rõuge vaatetorni Pesapuuga, mis valmis alles eelmisel aastal - 10.10.2016. Wikipedia ütleb, et see on kõrgeim ja silmapaistvaim torn Võrumaal. Disaini mõttes annan arhitektile Karmo Tõrale ühe ilusa priske viie, see torn on tõepoolest armas pesakene. Ja mõelge vaid, Rõuge vallal on traditsioon, et iga sündinud vallakodaniku auks värvub torni otsas olev kuppel ehk "kuldmuna" õhtuhämaruses kas siniseks või roosaks vastavalt sündinud ilmakodaniku soole. Mul juba tulid pisarad silma.

Teine kord, kus mul peaaegu pisarad silma tulid, oli siis, kui ma kogemata vaateplatvormil alla vaatasin. Ma nimelt avastasin, et mitte alla vaadata on ainuke viis, kuidas selliseid kohti külastada, sest pea kõik sellised tornid on tehtud metallvõrest, mis ikka väga hästi läbi paistab. Seega minu poliitika on kindel - vaatan kaugusesse ja mitte ühtegi korda alla. Juhtusin aga korraks dressikat kinni panema ja nii kui oma nööpe vaatasin ja "tausta nägin", olid mul jalad hetkega nõrgad ja põlvedest käis nõks läbi, sain viimasel hetkel kusagilt kinni. Vot nii nõrk olengi. Ville, mu kallis hundike, tegi oma jalgadest lausa pilti:

Meie külastusõhtul oli oru selvale ka simman püsti pandud. Vallarahvas oli kokku tulnud, et muusikat kuulata, süüa, kiikuda ja... karaoket laulda. :D Seda oli päris lõbus kuulata. Eesti suvi.

Uneajaks olime Megalt väsinud. Vaatasime umbes 20 minutit telekast ühte Game of Thronesi 6. hooaja osa ja magama me jäimegi.

Hommikusöök oli kella 8-10 vahel, mis minu jaoks on veidi liiga varane siiski. 8-11 on minu meelest täitsa hea kellaaeg, aga eks see olegi maitse ja korralduse küsimus. Ülesse me end ajasime, sest tühja kõhuga päevale vastu minna on ilmselge piin. Söögiks oli hommikuhelbeid, võileivamaterjali, muna, peekonit, veidi puuvilju ja croissantid (jee!). Kui juba sarvesaiu saab, siis suur pluss on kirjas. Topeltplussi oleks saanud, kui pannkooke oleks pakutud.

Veranda, kus hommikusööki nautida:

Ville, vana kalamees, otsustas hommikul ujuma minna. Vesi oli, nagu arvata võite, väga külm. Ville ütleks kindlasti, et ei olnud. Pika veenmise peale hüppasin ka ise korra sisse, aga minu jaoks oli tõesti liiga külm. Ootasin hoopis meie järgmist seiklust - ratsamatka. :) :) :)

Olen Villega ratsamatkale tahtnud minna juba 2 aastat. Ville ei ole väga vaimustunud olnud sellest mõttest, aga pika veenmise peale õnnestus mul ta siiski ära rääkida. Otsisingi internetist kohta, kes meile väikese loodusmatka hobustel korraldaksid. Leidsin mitmeid, aga Tamula Tallid Haanjamaal tundusid imelised (just tallide järgi ma ööbimiskoha võtsingi), sest pakkusid just sobiva pikkusega jalutuskäiku imelises looduses. Helistasin neile nädal varem ja härrasmees telefonis kõlas väga rahulikult ja mõnusalt ja nii me selle matkakese kokku leppisimegi - pühapäeval kell 11.30.

Nüüd hakkab selle jutu kõige kurvem osa. Läksime Villega kohale. Ootasime, et perenaine koju jõuaks, sest oli poodi läinud. Olin kapist välja otsinud kogu ratsavarustuse ja Villele said ka sobivad riided, mis kõik Tallinnast kaasa võetud ja selga aetud olid. Seisime seal ja ootasime. Kui naine (peaks ütlema pigem tüdruk küll) koju jõudis ja meie ütlesime, et ratsutama tulime, siis maigutas tema aga suud ja ütles, et nüüd küll ei saa, sest neil on lastelaager. ...?!?!?!?!?!? Te võite mu pettumust ette kujutada. Nad ütlesid, et homme tuleksime. Homme? Tallinnast või? Esmaspäeval või? Nagu PÄRISELT KA VÕI? Okei, sul on lastelaager, aga tõesti, kas nende talus on nii, et vasak käsi ei tea, mis parem teeb vm? Kas lastelaagri toimumine ei ole tõesti nädal aega ette teada? Ma olin nii nii nii pettunud. Ta pakkus meile veel muid talle, kuhu minna, ise samal ajal neist halba rääkides. Oleksin tahtnud öelda, et kuule sina ei ole küll inimene, kellel teiste kohta midagi halba õigus öelda on.

Ma loodan, sõbrad, et te kunagi sinna Tamula Tallidesse minema ei pea, valige ikka mingi teine koht, sest nende peale lihtsalt loota ei saa. Isegi, kui paned aja nädal aega varem. Isegi, kui sõidad 3.5 tundi, et kohale tulla. Vahel on mul isegi kahju, et ma rohkem reklaami oma blogile teinud ei ole, saaksin rohkem inimesi halbade kohtade eest hoiatada. Igatahes, levitage sõna.

Sõitsime pärast kohutavat pettumust hoopis vanasse heasse kohta Käärikul. Ville käis ujumas, täielik tagasivaade kaks aastat tagasi toimunud reisukesele. :)

Niimoodi kurvalt lõppes siis meie käik. Aga pole hullu. Ma olen juba järgmise koha välja vaadanud ja loodan, et saan ühe toreda arvustuse kirjutada. + 3 välisreisi on ka juba plaanitud! + Eesti postitusi on veel kirjutada. Põnevad ajad! :)

Seniks mõnusat suve!

Saara

Uus spaapostitus - Saka mõis

Tere ja kaunist suve kõigile! Paistab, et seda tasub ikka soovida, sest olgem ausad, praeguse seisuga võiks see suvi ikka tsipake kaunimaks minna küll. Kaua me kannatame? :D

Õnneks jaanipäev oli ilus, soe ja selge. Meie töistesse plaanidesse Lääne-Virumaal sobis see hästi. Paraku aga oli sellest järgmine päev juba veidi vihmasem ja sumedast suveõhtust rannas võis vaid unistada. Meie tahtsime siiski sooja ja ujuda ja juba ette aimates, et see ilm selliseks keerab, broneerisime endale öömaja Saka mõisa Wellness & SPA Hotellis.

Kaugele sõitma ei pidanud, Saka mõis asub naabermaakonnas Ida-Virumaal. Tallinnast oleks olnud tulla 150 kilomeetrit, veidi alla kahe tunni sõitu.

Mõis on rajatud 17. sajandil pärast seda, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad ühele šoti härrale nimega Jöran Leslie'le. Pärast mitmet omanikuvahetust sai mõis peahoone aastal 1862, omanikuks oli siis Oscar Gustav Woldemar Konrad von Löwis of Menar (mida nime...). Stiililt selline moodsam, ametlikult neorenessanss. Pole just mu lemmikstiil, peab mainima, vähemalt mõisate jaoks mitte.

Hotell ja spaa asuvad aga kõrvalhoones, mis minu meelest on isegi armsam:

Broneeringu tegime läbi saidi Booking.com. Saime kohale, toa kätte, kõik kena. Kui aga uksest sisse astusime, siis nägime, et toas on kaks üheinimese voodit teine teiselpool tuba. No sa püha müristus. Olime niigi vihma saanud ja ei oleks ikka üldse eraldi magada tahtnud, koos on ju teadagi, et soojem. Läksime siis alla tagasi ja ütlesime, et tegelikult me broneerisime suure voodiga toa. Administraatorinoormees seletas meile viisakalt, et ka bookingus on kirjas, et hotell ei garanteeri soovi ja et pool tundi tagasi olid helistanud teised, kes viimase suure voodiga toa võtsid. Ikka hirmus ebaloogiline süsteem, kas te ei leia? Kui helistad, siis saad voodit valida, aga bookinguga ette broneerides (isegi kui see on tehtud kaks nädalat ette), ei saa. Võiks ikka olla, et "kes ees, see mees". Olin päris kurb, arutlesin seal, et läheks äkki mujale siis, Ville küll ei tahtnud, aga mina poleks nõus üksi külmetama olnud ka. Lõpuks noormees halastas meile ja andis meile superior-toa (ise olime broneerinud standardi) ilma lisatasuta. Aitäh, kallis noormees, päästsid meie päeva! (Ja öö ja hommiku ka!)

Tuba oli selline, täitsa ilus ja viisakas:

Pärast hommikupoolikul tehtud maastikumängu olime üsna näljased ja võtsime kähku suuna mõisakeldris asuvasse restorani.

Olin restoranis käinud ka varem, ühel emadepäeval perega, nüüd siis nautisime piduroogi kalli Villekesega. Ega seal teisi taaskord väga ei olnudki, ühed vene daamid saali teises nurgas ja oligi kõik.

Pärast mitut šašlõkieinet eelnevatel päevadel otsustasin taimetoidu kasuks. Mulle tegelikult šašlõkk väga meeldib, aga vahel kohe on kergema tunde vajadus. Baklažaanivorm oli imehea (oh, see pesto...), Ville veis samuti:

Ja loomulikult ei saanud me ka ilma magustoiduta. :) Mina võtsin Creme Brulee ja Ville toorjuustukoogi. Samuti väga head toidud, midagi pole kurta.

Saka mõisa puhul on tore ka see, et hotellitoaga tuleb kaasa poolteist tundi spaakülastusaega ja aja saad ise valida vabade hulgast. See välistab olukorra, kus niigi väikses spaas mitmeid inimesi korraga sulistab. Peale meie oli seal esialgu üks perekond ja veel mingi vanapaar, aga lõpuosa olime kahekesi. Foorumist lugesin, et enamik ongi saanud täitsa üksi spaas olla. Privaatsus missugune. :)

Spaa on tõesti väike, aga see-eest puhas ja armas. Üks suur bassein, üks väiksem koht lastele sulistada, üks Soome saun, üks aurusaun ja duširuumid. Samas pooleteiseks tunniks täiesti piisav.

Ühest aknast avanes vaade põllule. Saka mõisa spaa on tõeline maa-spaa, nii ägeda tundega. Seal olles tuli kuidagi nii palju inspiratsiooni, hoopis teiste valdkondadega seoses küll, aga ikkagi. Ulpisin seal basseinis ja muudkui tegin suuri plaane ja siis jälle rõõmustasin ilusa koha ja toreda elu üle.

Saunad olid ka viisakad ja puhtad, saime sooja kontidesse.

Õhtul valisime välja ühe vähestest mittevenekeelsetest kanalitest ja vaatasime mingit tobedat itaalia peredraamat. Hea ajuvaba tegevus, ikka tõeline puhkus kohe. :D Uni tuli hea.

Hommik oli päikseline ja ilus. Söök kuulus hinna sisse, jälle pluss. Valik oli... oodatav. Ei midagi erilist, ühesõnaga. Saiakest ja teed sai, seega kõik okei. Puuvilju oleks ainult rohkem tahtnud, lahtilõikamata õunad ei andnud päris õiget tunnet välja. Soolasest söögist oli valida mitme seast (kaane all olid munad ja viinerid mäletamistmööda):

Enne mu vanaema 80. juubelile minekut tegime aega parajaks jalutades mõisa ümber olevas aias. Ilus ilm ja merevaade, üks eriti mõnus combo.

Sirelid kah:

Panin seal mõisaaias vanaema jaoks youtube-playlisti kokku tema noorusaegsete lauludega. Mulle tuli lausa nostalgiatunne peale. Kuidas ma Sind ikka armastan, Eestimaa. Ja Ida-Virumaa, Sina kuulud ka siia kogu oma iluga ja kõikide pärlitega, mis Su pinnale ehitatud on, Saka mõis kaasa arvatud.

Mõnusat ja sooja suve, sõbrad! Kui aga soe ei tule, siis spaahotellid ootavad. :)