Ma ärkasin eile sellise väsimusega, et mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsigi mitte midagi teha. Sydney oli sama ilus nagu ikka.
Ma olen siin Austraalias näinud nüüd loomi ja loodust, randu ja mägesid, rääkinud kohalikega, vaadelnud inimesi ja ühiskonda, aga üks teema, millega ma veel kokku polnud puutunud, on põlisrahvas. Põlisrahvas on Austraalias väga suureks arutelupunktiks olnud juba sadu aastaid. Soovisin sellesse punkti natuke rohkem sisse vaadata ja selleks otsustasin põlisrahva kunsti vaatama minna. Küll aga ei saa seda mugavalt teha meie aktiivse 3-aastasega. Selle tõttu otsustasimegi, et Ville ja Felix lähevad külastavad Sydney paljukiidetud loomaaeda ja mina külastan kunstimuuseumi, mida selle reisi jooksul veel kordagi teinud ei olnudki. Väga ebatavaline mulle.
Felixile meeldis loomaaeda mineku puhul väga ka see, et sinna sai praamiga. Praamid sõidavad Sydneys tihedalt ning need on osa ühistranspordisüsteemist. Liivika ja Roel rääkisid eile, et nende töökaaslasedki sõidavad kodust praamiga tööle - palju kiirem viis, kui autoga ummikutes istuda.
Loomaaed, mida nad külastasid, kannab nime Taronga Zoo ja seal on ühe 4000 looma üle kogu maailma, väga palju ohustatud liike ka. Vaatamata sellele, et Ville ja Felix veetsid seal tunde, ei jõudnud nad ikkagi kõike ära näha. Küll aga nägid nad kaelkirjakuid ja sebrasid ja lõvisid ja igasugu madusid ja sisalikke ja linde ja keda kõike veel.
Ma ise olen nii õnneli, et ka Villel õnnestus nokklooma näha. Mul oli enne päris kahju, et tema ei näinudki seda müstilist ürgimetajat, aga nüüd said nad Felixiga korralikult jälgida seda, kuidas ta ujub ja toimetab. Palju kauem, kui meie Brisbanes. Nii lahe!
Tagasi tulles oli Felix kukkunud ja küünarnuki ära löönud. Väsimust tundis ta samuti ja nii juhtuski, et Ville jõudis korterisse tagasi magav Felix süles. Õnnes saidki nad kohe lõunaund magama minna ja korralikult hommikusest seiklusest välja puhata. Ville magas ka.
Mina aga samal ajal kirjutasin esialgu blogi ära. Kiidan ennast selle töö eest, ma olen nii tublisti iga päev blogi kirjutanud. Ma ei arvanud, et nii kaua nii palju jõuan, aga olen suutnud. Eks see on hea mõtteharjutus ka, umbes nagu kirjanduslik november või kuidas iganes nad seda nimetavad. Kuna tegemist on nii pika reisiga, siis on see kirjutamine ka hädavajalik, muidu ma enam detaile ei mäletaks, sest nii palju kogemusi tuleb peale. Jah, ma olen uhke enda üle!
Edasi sõitsin Uberiga New South Walesi Art Gallerysse. See kunstimuuseum koosneb kahest majast - vanast ja uuest. Läksin kõigepealt vanast majast sisse, oli teine ikka väga uhke.
Putkast küsisin piletit. Noormees vastas naerdes, et muuseum on kõigile tasuta. Kui lahe! Kõik saavad näha maailma kuulsaimate kunstnike töid täitsa niisama. Selline inimkond, selline ühiskond mulle meeldib. Kõik saavad heast asjast osa ja asja väärtus sellega ei vähene.
Küll aga ma ise vana maja headusest osa saada ei tahtnudki. Vanas majas oli igasugust kraami ja seda peamiselt Euroopast. No mida ma ikka siia van Gogh-d ning Paul Cezannet vaatama tulen? Nende meistrite jaoks ei pea lendama teisele poole Maad. Tulin siia Austraalia enda pärast ja eriti põlisrahva kunsti pärast.
Seinal oli väga lahe animatsioon erinevate rahvaste ühisest teekonnast Uus-Meremaalt Austraaliasse, kuidagi liigutas:
Vaatasin põgusalt ka muud moodsat kunsti, näiteks meeldis mulle väga ühe ameerika kunstniku Kathleen Ryani "Bad lemon (lichen)", mis peegeldab nii traditsioonilist kunsti vaikeluga, kui kunsti ja elu kaduvust - sidrun ikkagi mädaneb. Kõik see on kokku pandud taaskasutusest ostetud poolvääriskividest. Nii palju kihte, onju?
Teine huvitavam teos oli Kimsooja "Archive of mind", mis koosnes suurest lauast ning savipallidest, mida külastajad laual meisterdada said need sinna jättes. Peegeldus kollektiivsest teadlikkusest:
Kõige huvitavam oli ikkagi Austraalia põlisrahva kunst. Mul läks isegi nii hästi, et juhtusin just siis sinna jõudma, kui tasuta giidiga tuuri pakuti, see andis väga palju juurde. Giid näitas meile eri piirkonna põlisrahvaste kunsti, rääkis juurde lugusid ja pööras tähelepanu detailidele. Austraalia on ju nii suur, põlisrahvas pole kaugeltki mitte üks ühine mass inimesi. Mõtelge näiteks Euroopa peale: vanade eestlaste kombed on hoopis erinevad vanade prantslaste omast. Osa teoseid oli tehtud hõimuvanemate poolt, teised noorte kunstnike poolt, kelle elu meie omast väga ei erinegi. Osa teoseid oli lõuendil, teine osa looduslikel materjalidel või taaskasutatud - näiteks oli maalitud vanade teesiltide peale. Selle jaoks, kusjuures, küsiti hõimuvanemate käest eraldi nõu, kes pidasid taolist taaskasutust mõistlikuks ja loodust abistavaks. Osa teoseid oli tuttavas täpitehnikas, teine osa must-pruunid sirgete veevoolu meenutavate joontega.
Väga ilus näitus oli ja väga sügav ka. Põlisrahva erinevaid probleeme peegeldasid enamik töid. Eriti jäi mulle meelde üks klaaskujude installatsioon - lakke oli riputatud 2000 klaaskuju, mis sümboliseerisid muuhulgas ka 1950-ndatel tehtud tuumapommikatsetusi piirkonnas, kus kunstniku Yhonnie Scarce perekonnaliikmed elasid. Must pilv levis üle Austraalia ja kahjustas väga paljude elanike elusid, kõige rohkem küll põlisrahva omi.
Ma loodan, et põlisrahva elu Austraalias ikka tasapisi paremaks läheb. Alles oli siin suur hääletus põlisrahva õiguste kohta, sellega edasi ei mindud, sest see hääletati maha, osaliselt ka põlisrahva enda poolt, sest polevat piisav. See on kõik väga keeruline probleem.
Järgmise kokkusaamise peatuspaik:
Mina aga jätkasin palju helgemal lainel - sain kokku vana tuttavaga Elleri muusikakoolist - Kariniga. Karin on siin Austraalias elanud juba 10 aastat. Esialgu tuli ta siia popp-jazz tšellot õppima, hiljem õppis ka eelkoolilaste õpetajaks. Nüüd on tal oma tšellokool! Siin Austraalias ei ole selliseid muusikakoole nagu Eestis on ja milles meie Kariniga mõlemad käisime. Ainuke võimalus muusikat õppida on eratunde võtta. Ka riiklikku toetust pole võimalik saada ega taotleda. Hästi teistmoodi... Austraallased ei defineeri end läbi muusika nagu eestlased seda teevad, ilmselgelt. Kummaline maailm. Taksojuht küsis mul teel muuseumisse hoopis, et missugust sporti te Eestis teete? Kas pole mitte imelik küsimus?
Lõpuks me ei läinudki sinna vanaaegsesse restosse, vaid nautisime ilma välirestos:
Kariniga oli nii tore jutustada. Meenutasime vanu aegu ja rääkisime muusikast. Karin töötas kusjuures pikalt Sydney Sümfooniaorkestri juures ja tegeles piletitega. Kas teadsite, et siin on müügil ka hooajapassid? Passid ostetakse teatud koha peale ehk ostadki ühe koha, millel terve hooaja istuda. On inimesi, kes on aastakümneid samal kohal istunud ja hiljem pärandavad selle koha kellelegi lapsele edasi. Hooajapass muidugi odav ei ole, me räägime ikkagi tuhandetest dollaritest (ja ka eurodest). Enamik passiomanike on 60-80 aastates daamid kusagilt rikkast linnaosast.
Karin rääkis mulle nii palju huvitavaid lugusid. Küll on ikka tore, kui niimoodi siseinfot saab Austraalia ja Sydney ja siinse ühiskonna kohta. Mulle väga meeldib kohalikke eestlasi kohata. Niisama kohalikke ka muidugi. :)
Pärast vestlust Kariniga ja "ehk kümne aasta jooksul jälle näeme" ütlemist tulin koju, et koristada. Meil oli nimelt tähtis hetk ees - meile tulid külalised! Okei, need olid Liivika ja Roel, aga siiski. Reisil olles elame nagu põrsad paraku (ohjah, ka kodus tihtipeale) ja enne teiste külaskäiku tahtsin, et oleks enam-vähem okei. Õnneks oligi. Liivika ja Roel, kes töötavad meie kortermajast praktiliselt üle tee, tulid vaatasid selle "villa" üle, nautisid vaateid ja imestasid, kui Slumdog Millionaire elu meil on. :D Kämperist penthaussi!
Pärast villatuuri jalutasime ringi. Selle piirkonna nimi, kus praegu oleme, on The Rocks ja see on Sydney kõige vanem piirkond. Maju on igasugu erilisi ning kontrastid suured - vanaaegsete müüride taustal kõrguvad klaasist pilvelõhkujad. Roel ja Liivika rääkisid meile, kus nad siin söömas käivad, kus jõulupidu peavad, mis on sydneylaste tavalised hobid ning harjumused.
Näiteks selle maja ees tehakse tavaliselt pulmapilte, eriti teevad seda asiaadid. Millegi pärast peavad nad seda väga ilusaks majaks. Ei mõistnud seda ei meie Villega ega Liivika ja Roel, kuid nii see on.
Veel kauneid vaateid. Siin Sydneys on neid tõesti väga palju.
Ka õhtusöögi sõime vaatega Ooperimajale. Meil oli vist nii nälg (ja nii huvitavad vestlused), et oma rebitud sealihaga tacodest ei jõudnudki pilti teha. Meil tõesti olid huvitavad vestlused. Liivika ja Roel on väga targad, haritud ja kogenud inimesed, meil on palju, millest rääkida. Nalja sai ka muidugi!
Hiljem tulime ja istusime siin meie juures edasi ja juttu jätkus kauemaks. Järgmine kord, kui näeme, on suvel, kui nad taas Eestisse tulevad. Noh, meie suvel - nende talvel. On, mida oodata!
See oli üks eriline õhtu. Mul on nii hea meel, et tean nii paljusid inimesi üle kogu maailma. Mul on nii hea meel, et ma tean Roeli ja Liivikat.
No comments:
Post a Comment