Iga päevaga läheb see saar järjest ilusamaks

 Iga päevaga läheb see saar ilusamaks. Ma isegi ei tea, kuidas see võimalik on. 

Ma tegelikult ei plaaninud Queenstownis mingeid erilisi vaatamisväärsusi külastada. See kiivide "loomaaed" tuli juhuslikult kaarti vaadates. Kuna aga ühes peatuspaigas sattusime ühe saksa paariga rääkima, kes mainisid, et lähevad Queenstownis gondliga sõitma, siis tuli mulgi meelde, et jah, õige, Queenstownis oli ju gondlivärk. 

Ja nii me seal olime. Hommikul oli tunduvalt parem ilm kui õhtul, seega kõik tähed olid õigesti joondunud. 

See Queenstown on lihtsalt nii ilus linn! Veidi tuleb isegi sellist Norra tunnet - palju vett ja mägesid, korralikud majad, rahulik. Üldse on siin nii kummaline, sest aeg-ajalt kasvab mõni palm ja siis on kusagil kaseallee. Lõokesed laulavad. Väga, väga sürreaalne. Ajus tekivad mingid lühised. Paned silmad kinni, oled Kohtla-Järve lähedal maakodus põllu ääres oma lõokestega ja siis teed silmad lahti ning vastu vaatavad lumised mäetipud ja kauguses kõigub paar palmi. 

Mulle nii meeldib, et Felix ei karda üldse kõrgust. Ta ei tee teist nägu ei gondli ega "läbipaistva" põranda peal. Kunagi kusjuures tegi! Kõrgusekartuse parimaks raviks pidigi olema sellega harjutamine. Ka ise olen nii tunduvalt paremaks saanud!

Eile oli taaskord üks esimene - autokelguga mäest alla kihutamine. Ka seda ma ei arvanud, et kunagi teen. :D Kuna aga elan koos Ville ja Felixiga, siis no kus minagi jään. Läksime kõik koos autokelkudesse (luge on nende ametlik nimi, ma ei oska muud sõna siia välja pakkuda) ja hakkasimegi sõitma. See oli nii lõbus!

Ville üritas kiiresti sõita, täiesti rallit, ma olin nagu vanainimene, kes ettevaatlikult tuli. Oleks tahtnud, et Felix oleks minuga ühes autos olnud, aga Felix muidugi ei soovinud seda. Ikka issiga! Ma võin oma silmi pööritada nii palju, kui tahan, aga Ville on ikkagi esimene valik. 

Lasime kolm korda alla. Mida kõike ma poiste jaoks ei teeks... 

Siis algas sõit Te Anau linna. Felix uinus väga kiiresti ja magas praktiliselt kogu tee, päris kaua. Me kõik oleme väsinud tegelikult. Küsisin Villelt eile ettevaatlikult, et kas tunned, et tahaksid kohe praegu koju tagasi minna? Ville ütles, et muidugi mitte, meil on nii vähe jäänud. 

See ongi see kummaline asi, et ühelt poolt on täielik väsimus peal, aga teiselt poolt on noo nii äge, et ainult vaatad ringi ja imestad. Üks mu lemmiktunne siin maailmas ongi see vaimustuse ja imestuse tunne - midagi, mis muudab mu maailma. Mulle meeldivad muutused. Mulle meeldib, kui ma ise muutun. See on lihtsalt nii, nii põnev!

Eile sai see saar mu jaoks uue näo. Kui muidu on päevad suhteliselt pilves olnud, siis eile paistis päike, see tegi nii teistmoodi tunde. Vaatasin muudkui neid mägesid ja palusin Villelt iga paari minuti tagant peatust, et pilte teha. Eks see talle tüütu oli, aga ikka tegi. Mida kõike tema minu jaoks ei tee... 

Veidi ikka on Euroopa tunnet siin. Rohkem kui Austraalias. Võiksin viktoriinis need pildid vabalt Itaaliaga sassi ajada, mingi nurga alt ka Šveitsiga. 

Te Anausse sõitsime kokku umbes 2 tundi. Olen ikka plaaninud, et sõidu ajal vastan sõnumitele, saadan meile, postitan Instagrammi videosid, aga see on enamasti naiivne lootus, sest aknast on palju ilu, mida vaadata. Vahel veidi õnnestub, aga enamasti mitte. 

Meie karavanipark on taaskord nunnu. Sõbralik pererahvas, tore lastenurk, kõik vajalik olemas. Felixiga läksimegi kohe mängukale. Hüppasime batuudil. Felix leidis endale ühe 4-aastase tüdruku, kellega mängida. Oma üksikute inglisekeelsete fraasidega said nad kuidagi suheldud. Kui ikka põhilisi asju öelda oskad nagu "No!", "Come here!", "Wait!", "Thank you!" jne, siis saab hakkama. Tore, et neid lapsi ka on, saab inimene omavanustega suhelda, mitte ainult vanuritega. 

Päeva mahtus veel üks tore käik - sõitsime paadiga koopasse helendavaid usse vaatama. 

Jah, te kuulsite õigesti! Uus-Meremaal on eraldi vaatamisväärsuseks Glowworm caves, mis näevad välja nagu siniste tulukestega mustad augud. Internetist leidsin sellise pildi, see on üsna täpne: 

Miks mul endal pilte pole, on põhjus, et koopas oli rangelt kõik pildistamine keelatud. Suurem grupp jagati väiksemateks ja igaüks sai oma giidi. Meie oma oli üks nunnu belglane, kes alles 2 nädalat sellel tööl oli olnud. 

Läksime kõik koos väga kitsast ja madalast koopaavast sisse (no ikka korralikult pidi kummardama), tammusime neiu järel mööda käike. Ta üritas meile infot anda usside ja koha kohta, kuigi see oli raske, sest koopajõed ja -kosed mühisesid nii kõvasti. Nägi välja umbes selline: 

Tuuri tipphetk oli muidugi paadiga koopajõel liuglemine ja täielikus (täielikus!) pimeduses helendavate ussikeste vaatamine. Nagu tähistaevas. Jah, see oli päris ilus. Sürreaalne kuidagi jälle. Nii teistmoodi kogemus. Natuke kartsin, et need paarisentimeetrised ussid kukuvad pähe, aga mulle kinnitati mitmest allikast, et see on tühine kartus. Ussid on lae küljes kõvasti kinni ja tulukesed on selleks, et kärbseid nende juurde meelitada, kelle nad siis ära söövad. 

Mõtlesin ka sellele, et kui tubli meie pojake on. Tuleb vanematega kuhugi pimedasse koopasse, kus on märg ja kus kohiseb ja siis istub pimedas paadi peale, kus reaalselt pole muud näha kui need suvalised helendavad täpid laes ning ei kurda kordagi! Ei nuta, ei vingu... Vaprusemedal läheb kindlasti Felixile. 

Tagasisõit oli kiire. Felix tutvus meie taga istuva Zimbabwe mehega, kes juba 3-aastasest peale Austraalias elanud on. Mehel oli ka üks eestlasest sõber, keegi parameedik, kes Sydneys elas. Pidi tihti Eestis koolitamas käima. Kui keegi teda teab, siis saatke terviseid! 

Õhtu möödus vaikselt kämperis. Huvitav, et enne reisile tulekut plaanisin siin Villega igasugu filme ja sarju vaadata (neid on hulgaliselt alla laetud), aga me pole ühtegi vaadanud. :D Okei, Ville vahel vaatab enne magamajäämist, aga mina tegelen ainult blogiga, kirjadega ja siis juba kustun. Oleks pidanud teadma, see pole mul esimene kord. Üritan siis meelde jätta!

Homme sõidame teed, mis mitme arvustuse kohaselt on Uus-Meremaa kõige ilusam.