Vigadest õppides

Felix magas öösel enam-vähem okeilt inimese kohta, kes on just luumurru saanud. Jäi selili asendisse ja ärkas ainult kaks korda valu peale. Hommikul keeldus end liigutamast ja lasi tassida, õnneks võttis kohe ka valuvaigisti sisse. 

Alustuseks pilt ka palju rõõmsamatest vanematest: 

Mida siis oma päevaga teha? Selge on see, et Felix peab jääma terveks päevaks villasse puhkama - multikaid vaatama, niisama olesklema, kindlasti ka lõunaund magama jne. Paranema. Aga meie? Felix muidugi eelistanuks, kui issi oleks temaga jäänud terveks päevaks. Meist Hannahiga tal eriti vahet pole. "Eiiii, poisid jäävad koju!" 

Otsustasime siiski, et teeme hommikupoole Villega ühe väljasõidu ja siis edasi on Ville Felixiga nagu ta soovib. Kõigepealt käisime aga Hannahiga poes - tõime veel mitu liitrit mahla ja suure kana ja muid asju, mida Felix võiks süüa ning mida ise tahaks, näiteks on meile kõigile meeldima hakanud ühed õunakommid. Postkaardid saime ka saadetud: 

Villega otsustasine, et läheme käime veel ühe kose juures. Randa on liiga pikk tee ja kosk on selline rahustav, looduslik. Teekond sinna oli muidugi kõike muud kui rahulik. Sääreväristajaga liikudes sai täna ikka korralikult heitgaase sisse hingatud. Auto autos ja mopo mopos kinni, pidevad ummikud, kõrvetav päike. No õudsalt tüütu on see liiklemine siin Balil. Autoga oleks samuti jube olnud, sest kui mopoga saad veel enam-vähem kiiresti ja autodest mööda, siis autoga ainult ummikus istukski. Bali saab nautida siis, kui väga palju ringi ei käi, see on selge. Oledki oma ilusas villas või hotellis, sööd boheemlaslikes kohvikutes, käid joogas ja naudid odavat elu. 

Ville ja Bali keskmine külaelu, taustaks tempel nagu ikka: 

Kohale me siiski jõudsime. Kosk oli lihtsalt imeilus. Me ei olnud ainukesed, kes seda arvasid. Lausa koomiline oli seda pildistamist vaadata, inimesed seisid järjekorras, et selle perfektse klõpsu saaks. 

Ma saan neist aru, ma tõesti saan. Samas on ikka tobe ka. Aga noh, egas midagi. Lasin siis ka Villel endast ja kosest pilti teha, tuli ilus välja küll: 

Üks asi, mis mulle Ville juures väga meeldib, on see, et erinevalt minust ei ole ta üldse edev. Temal pole vaja mingeid pilte ega sotsiaalmeedia postitusi. Kui, siis jagab Twitteris midagi asjalikku või naljakat. Ta on must veidi vanem, ehk on asi selles? Selles ja iseloomus üldse. Samuti meeldib mulle ta juures, et ta on ikkagi valmis minust pilti tegema ning me saame koos selle tobeduse üle naerda.  

Ville pildistab parema meelega hoopis ägedat sisalikku, mida ta juba kaugelt märkas: 

Sisalik: 

Sõime seal samas kohvikus. Neid oli palju, mille vahelt valida, sest see on ikkagi üks koht, kuhu turistid tulevad. Bali sissetulekust moodustab 80% turism. Hea pool on see, et turismi abil saab Bali rikkamaks. Rikkus ühtlustub. Samas ühtlustub ka kultuur. Leian, et viimane on siiski paratamatus ja vaatan isegi veidi kurbusega neid inimesi, kes selle vastu võitlevad. Entroopiat saab kahandada vaid läbi pingutuse ja ma ei näe, et see pingutus seda väärt oleks. Meil on maailmas vaja pingutada hoopis teiste asjade nimel, on palju tähtsamaid küsimusi. Jah, me ühtlustume, kuid see on väike hind, mida ellujäämise eest maksta. 

Ah, mis ma filosofeerin, jagan hoopis mahlapilti: 

Samal ajal kodus oli Felixil ja Hannahil väga lõbus. Felix küll niimoodi nuttis, kui me läksime, aga juba minutiga said nad tuttavasse rütmi tagasi. Hannah ütles, et tal on Felixiga nii palju lihtsam, kui meid ei ole ja et me võime Felixit ikka tihedamini temaga kahekesi jätta. No - vabalt! 

Juba täitsa rõõmus poiss vigastusest hoolimata: 

Kui ükskord koju jõudsime, oli Felix juba lõunatudu ka ära teinud. Hannahiga ta muidugi jäi. :D Siis hakkas issi ja Felixi aeg kahekesi, meie läksime Hannahiga koos linna. Tahtsin veel ühe templi ära näha, Hannah tahtis paar asja hankida ning mopo pidime ka tagastama. Ville oli enda oma juba pärast kosetiiru tagastanud. 

Viimane tempel, mida siin saarel vaatasime, kandis nime Pura Taman Saraswati ehk Ubud Water Palace. Kuigi tempel näeb vana välja, siis on ta tegelikult ehitatud 20. sajandi keskel Ubudi printsi soovil. Selle kõige märkimisväärsem osa on just lootuseõitega tiik, mida harva templite juures näeb. 

Templisse sisse muidugi ei lastud, nagu ikka. Isegi veepalees pidime pühaduse säilitamiseks spetsiaalseid riideid kandma, mis meile siis selga pandi. Paljad põlved ja õlad jumalustele ei meeldi... Samuti, nagu ikka, ei tohi naised siseneda kui nad parasjagu menstrueerivad, on hiljaaegu lapse saanud või parasjagu lapseootel. Meeste maailm? Kui meil oleks matriarhaat, siis selliseid reegleid vaevalt, et oleks. Menstrueeriv naine on ebapuhas? Ta on just kõige puhtam, sest ajab oma vana naha maha, et uut kasvatada. Millal mehed viimati verd vahetasid? Need templid on nii ilusad, aga see maailm ise... 

Ma olen täna vigadest õppinud, elan aeglasemas tempos ning mul on selgelt rohkem ruumi, et mõtteid mõelda. Ei sega isegi see taaskordne templist tulev "muusika", mis mulle alguses nii meeldis, aga mis nüüd ikka tõesti närvidele käima on hakanud. See pole muusika, see on müra. Vabandust, jumalused. 

Illustratsiooniks võltsjumalannade pilt teile: 

Ja siis astud templist välja tänavale, kus kitsukese jalgtee ääres on kilomeetri pikkune ummik ning heitgaasid kõrvetavad nina. See ongi Bali, see ongi Ubud. 

Pärast templikülastust läks Hannah veelkord turgudele, mina aga otsustasin, et on aeg Bali viimaseks massaažiks. Kohe templi lähedal oli ilusa vaatega spaa, kuhu refleksoloogia massaaži saama läksin. Pidin küll 20 minutit ootama kuniks massöör vabanes, aga polnud hullu, mulle pakuti teed. Otsustasin, et toon oma ellu tagasi unustusse vajunud meditatsioonipraktika ja praktiseerisin siis seda. Minu tähelepanu tõmbasid mingil hetkel siiski aias toimetavad 2 rotti. Rotte ma ei karda, aga seda mõtlesin küll, et olgu see Bali paradiis või ei, see on siiski Kagu-Aasia ning kõhnad tänavakoerad, õblukesed kassid ning igal pool ringi sibavad rotid on reaalsus. 

Massaaži ajal lihtsalt magasin. Ma ei suutnud end üleval hoida, ma ei teagi, miks. Paar korda ärkasin selle peale, et norskama hakkasin, aga tegelikult olin mingis vines terve selle aja. 

Hannah tegi must pilti, kui välja tulin: 

Viisime Hannahiga mopeedi ära ja otsustasime veel kõrvalasuvas kohvikus söömas käia. See oli seal samas, kus oli joogakoht ning tundus, et enamik kliente ongi joogatajad - seljas olid peamiselt valged või äärmisel juhul beežid riided, eranditult kõik valged. Kohvik oli sama tundega. 

Toit oli orgaaniline. Mina võtsin proteiinikausi, Hannah pitsa. Arutasime Bali plusse ja miinuseid ning igasugu muid maailma asju. Isegi kui Hannah parasjagu lapsega ei ole, siis on mul hea meel, et ta kaasas on - ei pea igal pool üksinda käima, on keegi seltsiks samal ajal kui "poisid" kodus on. 

Nüüd ma siin istun ja kirjutan. Homme istume jälle lennuki peale uut mandrit avastama. See Bali kogemus on olnud tõesti väga õpetlik. Otsustasin, et teen sellest lausa eraldi postituse. Seniks - head päeva sinnapoole maakera! Meil on juba öö.