Kui hakkasin Austraalia plaani tegema, siis märkisin mööda rannikut huvipakkuvaid kohti üles. Otsisin infot nii Lonely Planeti raamatust kui blogipostitustest kui tuttavate soovitustest ja nii me sõidame ühest märgitud kohast teiseni, vahel lisan jooksvalt juurde. Eile aga oli kahe märgitud koha vahel lihtsalt nii palju ruumi.
Niisama maastikku ju üles ei märgi?
Kolmandaks ööks otsustasin, et enam nende kahe kuti juurde magama ei keera. Kuna meie matkaato on tegelikult kuuekohaline, siis oli mul veel üks kahekohaline voodi varuks. Tegingi endise söögilaua voodiks ja seal ma magasin. Esialgu plaanisime, et söögilaud oleks kogu aeg olemas, et ei peaks igapäevaselt voodeid üles tegema, aga hea uni nõuab ohvreid. See ohverdus oli absoluutselt seda väärt. Magasin üle väga-väga pika aja normaalselt.
Tegelikult ärkasime enne viite, aga kui üheksast magama minna, siis pole ju hullu, onju? Enne viite ärkasime meelega, sest sattusime öömaja valides täiesti juhuslikult sellisesse rahvusparki, mille "atraktsiooniks" oli päikesetõus rannal koos kängurute ja wallabydega.
See oli täpselt nii imeline kui see kõlab. Roosakas taevas, mis järjest valgemaks läheb ning posu loomakesi liival. Tõsi, arvasin küll, et loomi on rohkem ja inimesi vähem, aga tuleb välja, et inimesed just selle vaatepildi pärast antud kämpimisplatsile lähevadki.
Eks saime ilusaid pilte isegi.
Wallaby (känguru-sarnane liik, keda peamiselt eristab kängurust just tema väiksus) oma pojakesega:
Ville läks mingi hetk kämperis magava Felixi juurde tagasi, meie Hannahiga istusime kuniks loomad ära läksid. See oli tõesti üks erilisemaid kogemusi siiamaani. Ma arvan, et ma mäletan seda kogu oma elu.
Eks varsti pärast Felixi tõusu sõimegi hommikumüsli ja hakkasime liikuma. Kell polnud veel kaheksagi. Kämperirahvas üsna niimoodi liigubki, sest iga valge tund on arvel. Magama minnakse vara ja ärgatakse samuti nii 5-6-ajal. Vähemalt selline on meie senine kogemus.
Enne piirkonnast lahkumist tegime veel väikese peatuse mangroovimetsa jalutuskäigu juures. See oli veel mingi auhindu võitnud 40-minutiline "matk", mille kindlasti läbi käia tahtsin. Ägedam oleks olnud seal küll tõusu ajal, kui vesi puude tüvesid ümbritseb ja kalad ringi ujuvad, aga päris huvitav oli seda piirkonda näha ka mõõnaga. Esialgu arvasime veel, et tegu on mingite põlemisjälgedega, aga hiljem saime aru, et see on vana hea muda.
Muidu oli üsna rahulik, krokodille ei olnud jne. :D Mingi hetk nägime küll väikest 3-sentimeetrise läbimõõduga madu, kes just sisaliku kätte oli saanud. Piinles viimane veel viimaseid sekundeid kuniks madu temaga 1-0 tegi. Elu. Pärast seda vaatepilti tundus mets hoobilt ohtlikum kuidagi. Iga krabina peale muretsesin, et kas tegu on järjekordse maoga või ei... Rohkem madusid ei näinud, ainult ilusaid ämblikuvõrke:
Felix kõndis kogu tee ise! Ah, ma olen nii uhke. Eks me pidime trikitama ja lõpmatuseni politseid ja pahalasi mängima, aga õnnestus. Jess!
Muidu oli mul veel mõttes sõita rahvusparki nokklooma otsima, kuid kuna teda näeb peamiselt hommikul vara, siis otsustasime, et ei hakka seda 3-tunnist teed eraldi ette võtma. See on üks koht, kus perega reisides teistsugused plaanid on. Villega kahekesi oleksime selleks ajaks juba mitu matka ära teinud ilmselt, kuid nüüd on tempo aeglasem. See on okei.
Otsustasime hoopis, et teeme ühe pika sõidupäeva, sest nagunii midagi huvitavat vahepeal vaadata ei olnud, isegi kui ekstra guugeldasin ja otsisin. Üle 4 tunni sõitu, siit me tuleme! Enne aga soovisin kindlasti saada blogipostitused üles, sest juba mitu päeva polnud saanud ja ma ei taha nii pikka vahet jätta. Ei mäleta isegi enam, mis üleeile juhtus, sest nii palju kogemusi tuleb peale. Kust seda internetti siis saada? Guugeldasin ka seda ja ainuke võimalus oli MacDonalds. :D Nad lihtsalt ei armasta wifit kohvikutesse panna. Nojah, MacDonalds it is. Tegime Hannahiga kiirkorras kõik oma ülesanded ära.
Ja siis hakkas sõit. Esimesed 2 tundi sõitsime tuimalt, pärast seda lausa pidime mingi pausi tegema, Felix oli ka juba igavusest huilgamas. Otsisin siis mingigi vaatamisväärse koha, nimeks St Lawrence Wetlands, mis justkui märgalade vaatepunkt pidi olema. Paraku kohale jõudes märgalasid ei näinudki - kõik oli ära kuivanud. Päike paistis lagipähe, kraade oli ligi 35 ja meie pidime jalgu sirutama.
Nii õudne see välja nägigi:
Edasi hoidsime põnevust üleval sellega, et mina läksin rooli. See on mul esimene kord! Kämper on ikka niiiiiii suur, proovisin sõita seda igati arvestades. Lisaks arvestasin ka vasakpoolse liiklusega ning kohalike märkidega. Hoidis põnevust üleval tõepoolest!
Tegelikult oli lihtsam, kui arvasin. Teed on siin enamasti sirgjoonelised ja liiklus väga mõistlik, teisi arvestav ning lihtsalt kulgev. Püsikiirusehoidja peale ning vaatasin vaid, et liiga palju vasakule teeserva ei kalduks, kuna vasakut poolt autost ei tunneta ma tegelikult üldse. Õnneks on automaatkast. Märgid teeservas hoiatasid pidevalt, et peab puhkust võtma ja et unisena sõitmine tapab. Jälle väga õige.
Meie tegime vahelduseks jäätisepausi. Iga kord proovin erinevat jäätist süüa, seekord vanilli-laimi, päris hea:
See Austraalia on lihtsalt nii suur. Vahel kaardi pealt vaadates võib tunduda, et mis ta siis ära ei ole, umbes Ukraina vms. No vaadake nüüd Austraalia piirjooni Euroopa peal:
Austraalias on iga ruutkilomeetri kohta 3 inimest, mis on väga vähe. Eestis on selleks numbriks 30. Kokku elab Austraalia kuues maakonnas 25,69 miljonit inimest. See on mitu korda vähem kui Saksamaal, näiteks. Euroopas kokku elab 746 miljonit. Pole siis ime, et me vahel pikki päevi sõitma pidime, kus mitte ühtegi vaatamisväärsust ei ole.
Lõpuks jõudsime peatuspaika, seekord enne pimedat JA enne, kui vastuvõtutädi koju läks. Jess! Midagi ikkagi õpime ka.
Oleme linnas nimega Yeppoon ning tunne on, nagu oleks tsivilisatsioonis. Liiklus, poed, restoranid... Isegi vetsud on väga moodsad!
Tee randa kah:
Ja muidugi - rand. Meie kämpimisplats on kohe ranna ääres, mis on imeline pärast seda kuiva tühermaad. Pärast auto parkimist läksime kõik koos randa ja kordamööda Felixit valvates käisime selles suppsoojas ookeanis ujumas. Perfektne tasakaal. Meil oli rannas nii tore.
Hannah pani ette, et võtab Felixiga tegelemise õhtuks enda peale ja et meie saame kuhugi välja minna. Hea mõte! Felix on Hannahiga nii rahulik, nii mõistlik laps. Sööb igasugu asju, jääb kohe magama jne. Ville ja minuga muudkui jauratakse lambikate asjade peale, nõutakse igasugu imesid enne ja pärast sööki ja mida kõike veel. Võtsime hea meelega puhkust.
Jalutasime Villega kahekesi mööda randa esimese rannarestorani juurde. Mina tellisin kala ja Ville siga ning veini ja õlut ja lihtsalt nautisime seda sooja suveõhku, ookeanikohinat ja teineteist.
Vaatasin ikka eile, et Ville on nii mitmes mõttes mu meheideaal. Jah, loomulikult me nägeleme ja vaidleme vahel ka täiesti tühiste asjade üle. Hannah ütles, et te olete nagu kaks kõva kivi, mõlemal väga selge oma arvamus. Nii on. Enamasti suudame mingi hetk siiski ka tunnistada, kui teisel on õigus. Egod pole nii kivisse raiutud kui meie arusaam maailma toimimisest.
Eile rääkisime peamiselt astronoomiast ja veidike ka millimallikatest. Ideaalne õhtu.
No comments:
Post a Comment