Alpide üks kõige kuulsamaid mägesid on kindlasti Matterhorn - 4478 meetrit kõrge Itaalia ja Šveitsi piiril asuv peaaegu püramiidikujuline mäetipp. See on siis see mägi, mis Toblerone šokolaadipaki peal on. Eile võtsimegi ette plaani seda (ja juurde jäävaid vaatamisväärsuseid) lähemalt uurida.
Hommik oli taaskord pilvine ja vihmane, aga seda teadsime me ette. Tegelikult on siin pilvedega ka ikka imeilus. Pilved pole midagi, mis tuju rikuvad, vaid hoopis midagi, mis looduse veelgi ilusamaks teevad, pigem nagu pehmed pitsisarnased kaunistused. Nende vaatamisel ununes peaaegu täiesti see, kui vähe magada on saanud ja kui palju see poiss meie kõrval öösel ringi sahmerdas.
Kui Saas-Fee, meie koduküla, on kuulus puhkusekuurort, siis Zermatt on seda sama, kuid veelgi kuulsam. Zermatt on ühtlasi koht, kust läheb välja rong, mis tõuseb mägedesse, seega sinna suundusimegi. Mägedevaheline tee oli käänuline ja ausalt öeldes isegi okseleajav, aga vaated korvasid ja päriselt oksendama me õnneks ei hakanud. Triin ütles kusjuures, et temal ajal ükskord isegi roolis olles iiveldama.
Iivelduspeatus pildistamiseks:
Nagu Saas-Feegi, on ka Zermatt ümbritsetud mägedest. Zermatt asub 1600 meetri kõrgusel ning püsielanikke on seal 5800, klassifitseerudes sellega Šveitsi süsteemi järgi lausa linnaks. Veidi suurem tundus küll...
Rongile saamine oli lihtne. Auto pidi taas jätma kaugele eeslinna taha, sest ka Zermattis pole autod lubatud. On ikka paradiis, onju? :) Rongipiletid sai osta automaadist ning väravad avanesid kehtiva piletiga automaatselt. Lihtne, selge ja korralik - täpselt selline nagu Šveits ongi. Ja muidugi ka kallis, eksole. :D Edasi-tagasi rongipilet ühele inimesele oli 125 eurot. Felix sai õnneks tasuta.
Meie grupi beebi Emma jäi eile Saas-Fee kohaliku nunnu lapsehoidja Rosiega. See laps kasvab küll nii mitmekeelseks, lausa kadedaks teeb. :D Tore oleks osata täiskasvanuks saades eesti, belgia, inglise, saksa ja mis kõiki muid kohalikke keeli veel, kus ta parasjagu kasvanud on. Meie Felix aga tuli kaasa. Eks oleks temagi hea meelega Rosiega jätnud ja samal ajal korralik matka teinud, aga Felix on juba nii suur, et see lihtsalt ei õnnestu. Lisaks sellele oleme saanud nendeks klassikalisteks lapsevanemateks, kes lapse hämmastuse ja põnevuse nimel ka selle lisakilomeetri nõus kõndima on. See on tulnud meieni just viimase aasta jooksul, kui ta maailmast juba vaikselt aru hakkab saama.
Rongi peale!!!
Kahe erineva rongiga tõusime Zermatti kohale mägedesse. Rong muudkui ronis ja ronis, tunne oli taaskord nagu kusagil pildiraamatus - punane rong sõidab Šveitsi mägede vahel. Vaated muutusid pidevalt, läbisime järjest igasugu kliimavöötmeid kuni lumeni välja.
Tipp, kuhu jõudsime, oli 3089 meetri kõrgusel ja selle nimeks oli Gornergrat. Lõpp-peatuse järgi on sinna viiv raudtee Euroopas kõrguselt teine. Gornergrat oli muideks ka esimene elektrirongitee, mis üldse Šveitsi ehitati.
Tipus oli külm ja tuuline. Eks see olegi ju igati loogiline, kui ikka kolme kilomeetri kõrgusel tatsata. Aga pole hullu, me juba kogenus Šveitsi väisajad, meil olid kõigil paksud riided kaasas, joped ja kaelussallid ja muidugi ka päikeseprillid, sest see hõre õhk + liustikelt peegeldav valgus võtab silmanägemise ära, nii ere on.
Aga liustikke polegi kunagi nii lähedalt näinud. See oli üks suure tunde kogemus. Jää, mis ei sula mitte kunagi ära. Võinoh ei sula ära, kui kliima just nii palju ei soojene, et ära sulaks. Eks nad ongi väiksemaks sulanud juba, aga osa on veel alles ja mina isiklikult arvan, et see sulabki alles siis ära, kui tektoonilised laamad uude kohta liiguvad.
Ja ikkagi on keset mägesid need imeilusad rohekassinised järved. Šveitsi ime.
Ühtlasi tundsime tipus, et õhk oli hõre. Nii suurt õhupuudust ei tulnud kui kunagi Hawaiil Mauna Kea otsas, aga seekord olimegi ca tuhat meetrit madalamal + olime juba mitu päeva 1000-2000 meetri vahel veetnud, Hawaiil veetsime hommiku ookeanipinnal snorgeldades ja õhtu 4000 meetri peal observatooriume imetledes. Aga ikkagi oli ka Gornegratil õhk kõvasti hõredam, mis tegi Felixi järel jooksmise palju raskemaks.
Nõrganärvilistel oleks temaga väga raske, see on selge.
See põnn tõesti ei peatu mitte millegi ees. Ikka vaja kividele ronida ja lund süüa ja toimetada-toimetada-toimetada. Nüüd on veel veidi raskem, kui enne, sest ta ei ole nõus ei kärus olema ega ka kusagil mujal "kinni". Vähemalt ei tundu eriti laisk olevat...
Reisipere:
Lõunat sõime kohalikus restoranis. Triin võttis, nagu matkadel ikka, oma pasta õunamoosiga. :D Mingi kohalik veidrus, mida küll proovisin, aga mille eriline fänn ma pole. Ma võtsin ühe portsu pasta bologneset, mida sõime kõik kolmekesi, see tõesti oli hiiglaslik.
Jah, kui Felix oleks suurem või lapsehoidjaga, siis oleks matkanud ka. Järgmine kord. :) Meil on veel palju Šveitsi trippe ees. Järgmine kord siis gondlitega näiteks:
Kui nüüd sellest Toblerone mäest Matterhornist rääkida, siis see, va paharett, ei ilmutanudki end meile kogu ulatuses. Parim, mille saime, oli see:
Rongiga alla tulles nägime ka sellist vaatepilti:
Zermattis jalutasime veidikene ringi, enne kui järgmise rongi peale istusime. Tõesti on veidi suurem kui Saas-Fee. Neil on isegi MacDonalds! :D Rolexist rääkimata, muidugi.
Oh, küll me olime väsinud peale seda suurt trippi. Felix polnud ju maganud rohkem kui 10 minutit autos enne kohalejõudmist (nagu ikka), seega üleväsimus ilmutas end erilise aktiivsusega. Õnneks jäi enam-vähem normaalseks ja viisakaks, ainult meie kaelussalle üritas pidevalt prügikasti toppida.
Aga need vaated rongiaknast... No kuidas üldse on võimalik, et selliseid kohti olemas on. Tundub, nagu photoshopitud.
Kui lõpuks koju jõudsime, siis lihtsalt lebotasime mitu tundi. Mina valvasin alguses veel Felixi und ning istusin temaga seisvas autos parklas ning hiljem toas valvasime meie Felixiga Ville und. Raamat on mul kaasas, kui telefoni vaatamise lõpetada suudan, seega alati on, mida õppida ja mida teha.
Õhtupoolikul käisin ikkagi väikesel külajalutuskäigul ka. Otsisin poodi, mida ei leidnud, sest šveitsis pole poed 24/7 avatud. Pole nad ka avatud kell 19.00, mil mina ringi jalutasin. Pühapäeviti pole avatud... Laupäeval on, aga vähest aega. Üks kohalik ütles mulle eile, et praegu on Saas-Fee nagu kummituslinn ja palus selle pärast vabandust.
Saas-Fee kuulsad jalgadel viljasalved, jalad kaitsevad rottide eest:
Poisid leidsin tagasi tulles autost mängimast. Felix tüütab meid pidevalt oma küsimusega "Kus on musta rendiauto võtmed?" Sel korral Ville ei jaksanud vastu vaielda ja andis need talle, mille peale oli vaja minna autosse mängima. Ma muide polegi jaganud pilti meie seekordsest rendiautost. Meile anti veel tasuta upgrade, kuigi olime alguses Golfi võtnud.
Õhtu lõpetuseks näitas Triin meile oma kolmanda korruse ehitust ning tutvustas uue korteri plaane. Nii vinge! Valmis peaks saama juba juuni lõpuks. Ehitajad, kusjuures, on eestlased. Saame siin mitu korda päevas teretada ja paar sõna juttugi vahetada. Kodune tunne, ma räägin.
Ilus päev oli. Magasin pärast eilset lausa 10,5 tundi jutti.
No comments:
Post a Comment