Kõige toredam päev

...on ikka reisile mineku päev. Nii ka täna! Alustasime Villega oma selle aasta viimast välisreisi. Seekord viivad meie seiklused meid esialgu Barcelonasse ja siis juba kaua oodatud-igatsetud-unistatud Havaile. Nii kaugele, kui on Havai, pole me kunagi varem reisinud.

Eks ilmselt aimate isegi, kust selline hull mõte pähe tuli, et Havai ette võtta - no eks ikka soodsate reisipiletite pärast. Nägin kevadel Reisidiilides kuulutust, et Barcelonast Honolulule edasi-tagasi pilet maksab 350 eurot ja no ei saanud ostmata jätta. Keskmiselt tuleb Tallinnast Havaile lennates maksta piletite eest vähemalt 1000 eurot, Barcelonasse saab tihti aga isegi sajalisega. Seega saatsingi Villele pakkumise lingi lausega: "Mul on neid pileteid vaja!" Ville ütles stoilise rahuga, et kui on vaja, siis on vaja ja ära me need ostsime. Pärast broneeringu kinnitamist ei saanud ma magada vist kaks nädalat jutti, nii suur oli õnn ja ootusärevus. Igal öösel nägin unes ainult Havaid. Täielik travelnerd...

Ja ootasime, mis ootasime, ära saime oodatud. Täna asusime teele. Jesssssssssssss! Kas on veel midagi, mis teeb mind nii õnnelikuks kui reisimine, ma ei tea.

Hommikul sai ikka veidi kiirustatud ka, mis seal salata. Pakkisime viimased asjad, sain kõik punktid TO DO - listist maha ja Ville kastis lilled. Mul tegelikult veidi kripeldas, et äkki midagi juhtub nagu kaks aastat tagasi Aasia reisiga, kus samal päeval lennujaamast tagasi koju tulime. Seekord tegime isegi reisikindlustuse. :D (Aitäh, Ants ja Keiti, meelde tuletamast!) Minu kartused olid siiski asjatud, check-in toimis hästi, pagasi andsime alla ja kui turvaväravast läbi saime, võisime juba maailma Top 10-sse kuuluvas ülimegatoredas lennujaamas aega veeta.

Näiteks testisin seal kohalikke jõusaalimasinaid (no kus lennujaamas veel niimoodi trenni saaks teha...):

Lennujaamas nägime ka Jaanust, minu muusikakooliaegset sõpra, kes just parasjagu Leoni teel oli. Lisatoredus imetoredale päevale. :)

Lennuk ei hilinenud, kuid meie väljalend hilines küll. Nimelt oli Lufthansal mingisuguseid tehnilisi probleeme, mille nad õnneks üsna kiiresti siiski lahendatud said, aga kokku ootasime lennukis siiski umbes 40 minutit enne, kui õhku tõusime. Mingi hetk hakkas tekkima kahtlus, et ei tea, kas saabki sellest hallist lumisest ilmast minema. No õnneks ikka saime ja pilvede kohal paistis juba igavene päike, mis ilusasti südame maha rahustas.

Selle väikese seiga tõttu oli vorstilennujaamas Frankfurtis üsna vähe aega. Jätsime Jaanusega hüvasti ja jooksime oma väravasse A11. Teelt haarasime salati ja panini ja vegan-kummikommid. Eks näis, kaua ma seda veganit siin reisil harrastada saan, aga loodame, et enamuse ajast ikka.

Lend Barcelonasse sujus samuti väga hästi. Kui Šveitsi alpidest üle sõitsime, tuli ikka väga suur igatsus ühe toreda mägimatka järele. Lisan selle oma inspiratsiooninimekirja.

Nii, kui Barcelonas kohal olime, saime tunda seda sooja õhku, mida nii väga oodanud olime. Oli juba pime, aga oi, siin on mõnusalt soe. Kohalikud arvavad ilmselt teisiti, sest käivad talvejopedes. :D Meile piisas T-särkidest.

Võtsime bussid ja metrood ja oma AirBnB-s kohal olimegi. Sel reisil oleme pea kõik ööd mõnes AirBnB-s. Esiteks tuleb see odavam, teiseks saame rohkem näha kohalikku elu ja kolmandaks saame sama raha eest tunduvalt suurema pinna kui hotellis ööbides. Kohalikust elust rääkides - kui me oma hosti Konit ootasime, siis tegimegi juba kohaliku kultuuriga tutvust - korteriomanik jäi nimelt 20 minutit hiljaks. :D Mingid stereotüübid rahvuste kohta peavad siiski paika ka...

Koht ise mulle täitsa meeldib, puhas ja korralik, normaalne vannituba ja 160cm lai voodi. Köögis on kah enam-vähem kõik olemas (peale soola ja pipra ainult). Läksimegi alustuseks kohe supermarketijahile, et endale puuvilju ja muud kraami õhtusöögiks võtta. Kuna 1. november on neil siin püha, siis leidsime ainult ühe lahti oleva putka, väiksem kui ühe x-ga Maxima. Võtsime pakinuudleid, juustu, sinki, tortillasid, coca-cola zerot mulle ja alkovaba õlu Villele. Hommikuks mandlipiima ja müslit ja siis veel mõned viljad ka. Sai üks mõnus söömaaeg, kui välja arvata see, et mul täiesti üllatavalt suu hurmaast turse läks, mille peale kiiruga Villele esmaabi seletada üritasin ise samal ajal allergiarohtu alla kugistades. Turse hävis poole tunniga, seega no worries. Tegelt meil on väga okei, vaatasime just John Oliveri ja nüüd tähistame esimest päeva sellega, et läheme vara magama.

Homme ootavad meid juba Barcelona ilusad tänavad! Head ööd kõigile! :)