Friday, November 10, 2017

Uus saar ja uued tuuled

Täna oli päev, mil jätsime seljataha Oahu oma ilu, ameerikaliku stiili ja miljoni inimesega ning astusime Suure Saare pinnale, et taaskord uusi seiklusi kogeda ning maailmapilti avardada. Suur Saar ehk Havai Saar on suurem kui kõik teised saared kokku, siin elab umbes 187 000 inimest, kellest, nagu hiljem kuulsime, on eestlasi 3-4.

Lend Oahult Big Islandile (ma kasutan edaspidi lühendit BI, on ehk lihtsam) võttis 40 minutit, mille käigus nägime ülevalt ka teisi saari nagu Mauit, Molokaid ja Lanaid. Esimest korda elus sõitsin lennukiga varbavaheplätades, lühikestes pükstes ja maikas. Lihtsalt ei viitsinud midagi muud selga ajada, kõik teised on nagunii sama moodi riides.

Eespool ümmargune Lanai ja tagant paistab juba Maui oma kuulsa Haleakalā vulkaaniga:

Alustasime nagu ikka rendiauto saamisest, milleks seekord taas Nissan nagu Oahulgi. Kuna AirBnB "avati" alles kell 16.00, siis veetsime esmalt veidi aega läheduses ringi sõites. Tee viis meid üsna juhuslikult Kealakekua rannani, mis Lonely Planeti järgi on üks suure ajalooga püha koht. Kohapeal olid lausa sildid, et tegemist on religioosse kohaga ja paluti mitte (ahvi kombel) turnida. Enamik turiste olid väga vaiksed ja rannal mediteerisid mõned inimesed samuti vaikuses.

BI oma laavakividega:

See rand andiski meile esmamulje Suurest Saarest: hingeline, püha, võimas. Lahesopis võib hommikuti delfiine näha, kes sinna magama tulevad. Mustad laavakivid andsid veel jõudu juurde:

Oahu tundega on erinevusi küll ja veel, aga mulle väga meeldib see võimsus, suurus ja suursugusus. Lisaks sellele tundub, et vähemalt siin Kona piirkonnas on inimestel ilusamad majad, hästi merepuhkusehõngulised. Oahu oli rohkem nagu L.A.

Söögiks aga võtsime väga ameerikalikku pitsat, Hawaii oma isegi. Eelroaks hummus ja sai ja veel mingid jullad hummuse peal:

Kell 4 pääsesime uude korterisse. Ma olen väga rõõmus selle valiku üle! Maja näeb välja selline, hallis Nissanis istub Ville, kui hoolega vaatate:

Seekord pole tegemist ühetoalise hipikorteriga, meil on lausa kahekorruseline korter, kus allkorrusel on köök ja elutuba, üleval vannituba, garderoob, magamistuba. Viimane on marukõrge voodiga, isegi Ville ütles, et printsessitunne tuleb niimoodi peale. :D

Aknast näeb merd:

Rõdul saab poosetada: :D

Ühesõnaga - täielik merine rannaelu, nii hea tunne. Selline suur rahu on peal. Aga veidi põnevust ikka ka! Läksime nimelt hiljem randa ujuma ja päikeseloojangut vaatama. Magic Sands Beach on paariminutilise autosõidu kaugusel.

Rannas oli maru ilus, rahvast ka, aga see hele-helesinine ookean oma merehääle ja sooja veega. Liiv on pehme ning palmid õõtsuvad.

Aga põnevuse juurde. Istusime Villega maha, ma valisin koha, et saaks ühe ukulelet mängiva poisi kõrvale, armas muusika, ta tegi Jack Johnsoni laule (kes muide Havailt pärit on). Ville läks kohe ujuma, mina kogusin julgust. Ja mida mina selle idülli sees kuulen - eesti keelt! Jep, igas sadamas ON eestlasi. Ega minagi jäänud niisama kuulama, ütlesin ikka kõrvalasuvatele daamidele puhtas eesti keeles: "Tere!"

Daamid olid muidugi rõõmsalt üllatunud. Vestlesime ja tutvustasime ennast. Üks neist kolis just juunis Big Islandile, teine elab Chicagos. BI naine rääkis, et eestlased millegipärast Suurele Saarele tavaliselt ei tule. Kohapeal elab veel üks teine naine, kes havailasega abielus on ja siis üks vanahärra, kelle vanemad sõja ajal Californiasse põgenesid ning tema ise veedab pensioni Havail. Mauil ja Oahul pidi meid päris palju olema isegi, Chicagos võib samuti tihti eesti keeles rääkida saada teise daami sõnade järgi. On vast elu... Jagasin oma tunnet Havai kohta ja nad ütlesid, et tunnevad samamoodi. Chicago naine mõtleb praegu kolimisele. Ühel neist oli isegi mingi teooria selle kohta, kuidas eesti viikingid Havail käinud on, sest havai keeles on palju samu sõnu eesti keelega ("kala" ja "kole" ja igasugu muid). Keeleteadlane ma ei ole, aga väga huvitav mõte iseenesest... Jätsime daamidega hüvasti, kui mandril elav naine oma Chicago lennule minema pidi. Ta üldse ei tahtnud minna. :D

Siis aga kohustuslik poetiir Walmartis. Siin ma seisan oma sinises kleidis hiigelsuurte pakkidega, millest ühes on mandlipiim ja teises apelsinimahl. Ja need pakid on veel väikesed, vaadake kõrval olevaid anumaid...

Eile oli mõnusalt rahulik päev. Selliseid on väga vaja, eriti pikemal reisil olles. Olen tänulik kõige eest, mis mu ellu tuleb ja mis siin juba on.

No comments: