Siin Konas ma tunnen, et tõesti puhkame. Meil ei ole küll nii suuri ja ilusaid rohelisi mägesid vertikaalis otse rannalt tõusmas nagu Oahul, aga see-eest on laiust ja tüünet merd silmapiirini rohkem, kui ära jõuab vaadata. Alustame vaatamist juba hommikul, kui kardinad eest tõmbame ja lõpetame siis, kui päike looja läheb, see on kella kuue paiku.
Ja siis kuulub minu jaoks puhkuse juurde ka veidi füüsilist aktiivsust. Esimese asjana plaanisimegi eile natuke matkata. Tahtsime nimelt näha BI kuulsat rohelise liivaga randa. Eestlased olid meid hoiatanud, et me kindlasti matkaks valmistuksime, iga inimese peale kaks ja pool liitrit vett + "snäksid". Enam-vähem nii tegimegi.
Valmis tööks ja väikeseks matkaks:
Autosõit sinna oli kummaline, sest viis läbi väga erineva maastikukihi ja keskkond muutus tihti hoopis teistsuguseks kui 10 minutit tagasi. Suurel Saarel võib kohata maailma kolmeteistkümnest kliimavöötmest kaheksat. Aeg-ajalt tekib tunne, et tegemist ei olegi selle saarega, vaid hoopis mõne Kreeka pähklisalu, Inglismaa lehmakasvatuse või suure ehitusplatsiga.
Võite arvata, et mis mutivägi siit üle on käinud, et kogu maa lahti kaevatud on, eks? See must ei ole siiski muld, kallid sõbrad, see on kivi. Laavakivi. Tumedamate ja heledamate kivide vahel kasvavad mõned üksikud puud nagu just oleks toimunud metsatulekahju ja ainult need õnnelikud on pääsenud. Kui ülemist pilti vaadata, siis ka musta toonid näeb ära. Tume toon tähendab, et kivi on noorem, hall aga kuulub vanematele kividele. Ja kui ma mõtlen noorem, siis ärge laske end värske mulla kuvandist eksitada, noorem on siiski aastast 1906, vanem aga juba üle 700 aasta vana.
Siis aga vahelduseks selline pilt, vabalt võiks kusagilt Euroopast olla, onju?
Igasugu pudulojuseid on Havail väga lihtne kasvatada. Mingit heina tegema ei pea, muudkui istuvad karjamaal ja söövad, aastaringi. Nägime eile nii palju nunnusid lehmasid ja veelgi nunnumaid hobuseid. Küll siin oleks tore hobust omada...
Aga matkast ka. Me olime tegelikult veidi ära hirmutatud teiste eestlaste poolt, kes hoiatasid, et matk on raske ja parem minge hommikupoole. Aga meie ju sõime hommikul pannkooke... Kell 11 jõudsime sinna, parasjagu hakkas just kuumaks minema. Ega siis midagi, vahetasime plätud matkasaabaste vastu ja hakkasime astuma.
Meie hirm oli põhjendamatu, matk oli vägagi tehtav. Ehk oli asi ka selles, et mäematka kogemus oli veel silme ees, kus pulss pikalt laes aega veetis ning meil surmamaik suus oli. See tund aega rohelise liivaga randa kõndida ja veel üsnagi laugel pinnasel - käkitegu.
Ja preemiaks saime selle:
Otse loomulikult tahtsime kohe mõnusasse vette hüpata. Ville läkski, aga mina jäin, nagu ikka, kaldale laineid kartma. Need lained olid nii suured! Ma olen ikka jubedalt argpüks selles osas. Pärast seda, kui pulsi veidi alla sain, läksin ikka ise ka sisse, muidugi murdumiskohast kibekiirelt läbi kalpsates ja siis kohe ennast Ville külge haakides. Vaene Ville, pidi seal rapsiva minuga hakkama saama. Üritas mind küll rahustada ja liuglema õpetada, aga ei, mina nagu hull vehklen, sest muidu laine sööb mu ära.
No aga vaadake seda (ja see oli veel kõige väiksema lainega pilt):
Ma olen enda üle siiski uhke, et vette läksin. Suurte lainete ja tsunamihirm on minu üks suuremaid lisaks ussikartusele.
Tagasi matkasime sama rõõmsalt ja rahulikult, kuigi mütsid oleksid ära kulunud. Peab siit ühed õiged ameerika nokatsid kaasa haarama.
Autosse jõudes tundsime ikka väsimust küll + vaatamata kahekordsele päikesekreemikihile oli mul parem õlg veidi ära põlenud. See on esimene päikesepõletus kogu siin veedetud aja jooksul. Oleme väga tublid kreemitajad. :)
Aga sellise ilmaga ei raatsi tuppa ka minna, vaid hoopis randa snorgeldama. Eestlased tahavad head ilma ikka maksimaalselt ära kasutada, kohalikel pole ilmselt vahet, sest neil polegi kunagi vahet. Küll on erinev see elu siin- ja sealpool planeeti.
Meie aga nägime merikilpkonna, kes rannale kivide vahele toitu näksima oli tulnud! A dream come true. No lihtsalt vaadake seda nunnudust:
Eile oli mul küll kahju, et väikekaamera kadunuks jäi, meres oli niiii selge vesi ja niii palju värvilisi kalakesi - kollaseid, roosasid, musti, lillasid, läikivaid, suuri kalu ja väikeste kalade parvesid ja mida kõike veel. Tundsin ennast nagu väike merineitsi. :) :) Tervitused Saskiale! ;)
Ühe toreda kala saime kaldalt ka pildile, jee:
Nii mõnus reedene istumine. Ei tahtnudki ära minna. Kohalikud ka nautisid ja rõõmustasid ja nautisid veel.
Päike loojub siiski kõikjal, ka siin. Kuigi tuleb tunnistada, et on kohti, kus see loojub ilusamini. (Nt nagu siin... :D)
Oleksime oma suurest matka-päikese-mere-väsimusest äärepealt koju magama jäänud, aga otsustasime, et tähistame ikkagi reedet ka ja vaatame, kuidas linnas pidu peetakse. Tänan ennast ja Villet tagantjärele, sest õhtu oli imeline. Linn oli nunnusid tulekesi täis ja muusika mängis.
Ville leidis Bubba Gumpi:
Istusime maha ühte liivapõrandaga baari. Soe, nii soe õhtu täis mõnusaid rokikavereid ning ookeanimüha. Ja kuigi mul silm helgib, siis alkot ei joonud, vaid hoopiski jäävett, sest keegi pidi tagasi koju ka sõitma:
Õhtu ilu. Elu ilu.
No comments:
Post a Comment