Midagi väga ilusat ja väga häirivat samal ajal

Kui ma alguses mõtlesin, et ma ei hakka sellest Egiptusest rohkem kirjutama kui ühe kokkuvõtva postituse, siis otsustasin ikkagi, et kirjutan. Saangi rohkem muljeid edasi anda ja vähem niisama kirjeldusi ühest kohast teise liikumisest. Sellised tunnetuslikud postitused on ka mu enda lemmikud, mida lugeda. 

Kus me siis oleme? Me oleme Egiptuses, Põhja-Aafrika mandril. Egiptus ühendab Lähis-Ida Aafrikaga. Selles elab 110 miljonit inimest ja see on 22 korda suurem kui Eesti. Siia riiki mahuks 22 Eestit!

Meie oleme Sharm El-Sheikhis, Siinai poolsaare tipu kuurortlinnas. Sharm on sama populaarne eestlaste seas kui Hurghada, mis asub Punase mere teisel kaldal. Kõik püramiidid ja niilus ja Luxor jäävad teisele poole. 

Eile tegime siis korralikult selle eluoluga tutvust. Poiss ärkas tsipa enne kella kuute, üsna harilik ärkamisaeg tema jaoks. Ema küll nii hästi magada ei saanud, tema jaoks oli palav ja padi ei olnud õige jne, aga kuna 10 tundi sai kokku voodis oldud, siis tegelikult oli meil värske tunne. Hommikusööki pakutakse kella 7-10 vahel ja nii me rõõmsalt sinna tatsasime. 

Esimene asi, mis siin silma hakkab, on see, et pea kõik hotelli külalistest on venelased. Teenindajad, koristajad, retseptsioon, no praktiliselt kõik töötajad räägivad vene keelt. Hommikul ikka "Dobrõi utram" jne. Ma ei saa öelda, et see mulle meeldiks. Tegelikult pean ütlema, et see ei meeldi mulle karvavõrdki. Ja ei, see ei ole ksenofoobia, mulle lihtsalt see konkreetne keel ja käitumise tüüp ei meeldi. Jah, tean, et üldistan, see on puhtalt selle praeguse oleku kogemus. Ka mul on venelastest sõpru ja häid sõpru sealjuures, aga see siin on lihtsalt... häiriv. Saskia rääkis, et Hurghadas on näiteks eraldi vene hotellid ja saksa hotellid. Ma isiklikult oleks eelistanud viimast. 

Välimuse järgi arvavad, et olen venelane: 

Põhiline põhjus, miks see venelaste konsentratsioon mind häirib, on see, et see on nii intensiivne. Muusika mängib nii kõvasti, tümakaga lausa. Lapsed kisavad, veidi švipsis täiskasvanud... räuskavad. See on lärm, päriselt lärm kohe. Me oleme isegi eestlaste seas pigem vaikne pere, istume rahus rannas ja räägime vaikse häälega. Isegi kodus tavaliselt muusika ei mängi. Kui ise ka selline intensiivsem oleks, siis ehk ei paneks tähelegi, siin aga... 

Pärast hommikusööki istusime alustuseks basseini ääres (ikkagi puhkusereis), Felix mängis mängukal ja käis korraks basseinis. Mina kirjutasin esimese blogipostituse. Internet on siin leviv vaid ühistes ruumides, wifi magamistuppa ei ulatu. Ostsin 34 euro eest nädalase e-simi, et igal pool internet oleks. Sõltuvus, ma tean.

Blogikirjutamistuba aka vastuvõtt:  

Kell 12 oli meil plaanitud reisifirma esindajaga kohtumine. Kohtumisel olime meie kolm ja esindaja - Muhammad. Viimane tahtis meiega muidugi kohe vene keeles rääkima hakata ja kuigi mu ema oskab seda keelt väga hästi, siis ma keeldusin. Eks ta siis tüütult pusis inglise keeles, aeg-ajalt venekeelseid sõnu sekka öeldes. Ma ei tea, kas ma olen ebaõiglane, saaks ma ju sellest vene keelest ka aru mingitpidi, kuid tegelikult tahtsin põhimõtte pärast inglise keeles rääkida. Kõik väljasõidud, mida ta tutvustas, olid siiski näidatud venekeelsetelt brožüüridelt ning giidide kohta küsides sain vastuse, et nad räägivad bussis ainult vene keeles. No mida ma sinna väljasõidule siis üldse lähen? Kes kunagi siia reisile tuleb, siis võite arvestada, et Coral Travel on mõeldud eeskätt neile, kes vene keeles suhtlevad. :) Emale võtsime siiski ühe linnaekskursiooni, see oli kella 17-22.30 ajal, Felixile oleks nagunii liiga hilja olnud. 

Ema võttis endale pärast seda alkovaba mojito, teenindaja küsis, et kas lapsele? Noh, et alkoholi pole... 

Lõunasööki pakuti kell 12-15. Me olime vahepeal juba veidi moosisaiu snäkkinud, seega kõhud olid tühjad. Felix sööb siin praktiliselt iga kord friikartuleid ketšupiga ja salatit (hea seegi, eks). Eile sain talle veidi kana sisse. Magustoiduks jäätis. Eile sai jäätist ka enne lõunat üldsegi. Ta on nii lahja mul, et hea meelega toidan veidi rohkem neid kaloreid sisse. 

Söökla: 

Üks asi, millega ise päris rahul olen, on toit. Kui on üks piirkond Maal, mille toit mulle rohkem meeldib kui teised, siis on see Lähis-Ida. Ma armastan selle piirkonna sööke. Ma võiks lõpmatult falafeleid süüa, hummus ja baklažaanimöksid ja juustud ja datlid ja need magusad-magusad maiused - ma võiks vabalt niimoodi iga päev toituda. Mitte, et siin ei oleks ka pastat ja aasia mõjutustega toitu ja neid tobedaid plastikumaitselisi koogikesi - kõike leiab, aga see Lähis-Ida toit on mu absoluutne lemmik. Hea, kerge, mõnus. 

Pärast lõunasööki võtsime ette rannamõnusid nautida. Ostsin ühest väikesest poest Felixile hirmkalli hinna (13 euro) eest plastikämbri ja kühvli ja liivavormid, mida ta väga tahtis ning saimegi ranna poole teele asuda. Olgu, mis on, aga see rohelus ja päike on ikka tervistavad. 

Võtsime päevitustoolid, Felix mängis liivaga ja mina läksin snorgeldama. Felix vette minema pole nõus, sest tal on külm. Mul on väga, väga külmatundlik laps. Äkki peaks paar jäätist veel päevas talle sisse saama, saaks rasvakihti suuremaks? 

Ja siin hakkas päeva parim osa. Ma olen oma elus snorgeldanud ikka väga erinevates kohtades. Hawaiil, Kariibidel, Austraalias, Indoneesias, Keenias, Rhodosel, Maltal jne, aga ütlen ausalt, et see rand siin on parim, kus kunagi käinud olen. Tõsilugu. Isegi Suur Vallrahu polnud ilusam. Korallid on siin nii terved! Kalu on nii palju ja nad on nii uudishimulikud, ujuvad kohe juurde! Tõesti elu parim snorgeldamiskogemus. 

Olin sealt samast väikesest hotelliterritooriumil asuvast poest ostnud endale ka veekindla koti telefoni jaoks, millega siis veealust maailma filmisin. Jäi parem kui GoProga, kusjuures. Instagrami panin väikese kokkulõike kaadritest, kes vaadata soovib. 

Siin aga pilt mureenist, kelle nägemise peale korraks täiesti paanikasse sattusin ja kiiresti tagasi muuli peale liikuma hakkasin. Mingi tempel mälus on sellest Väikese Merineitsi multikast. Ursula oma mureenidega... Õudne! 

Rand ise oli taaskord vastuoluline. Meri on nii ilus ja sinine, aga see tümakas on õudne. Vesi on selge ja kalad imelised, aga kõrval suitsetav ainult vene keelt kõnelev vetelpäästja uskumatult tüütu. 

Õhtul jalutasime niisama ringi. See on ikka megasuur kompleks siin. Õhtu oli pehme ja soe, vaatasime taimi ning ilusaid hotellivaateid. 

Felix jäi magama kell 20 nagu ikka ning mina passisin veel paar tundi pilte vaadata, juttu rääkida ning ulmekat kuulata. Puhkus.