Erinevus rikastab

Täna oli niiiiiiiiiii tore päev! Olen lausa õnnejoovastuses. Istanbul on äge ja Johanna on äge ja elu on lausa väga äge! Illustreeriv pilt:

Tasakaalustuseks alustame aga hoopis sekeldustest. Näiteks muidu mulle see meie hotell väga meeldib, aga eile öösel sai selgeks ka majutusasutuse suurim miinus - õhukesed aknad. Need islamiusulised palvetajad on siin ju ikka veidi liiga pühendunud, kusagil väga varaste hommikutundide ajal ärkasin valju loitsimise ja hääleväristamise peale. Just selle sama hääle peale, mida filmidest teate. Öösel, sõbrad, for real? Siin ühed hommikused poolmaganud kahupead:

Hommikusöök korvas õnneks magamatuse täielikult - saime pannkooke, müslit, võikusid kõikvõimaliku juustuga, mahla ja teed. Lisaks muidugi miljöö. Valisin hotelli suuresti just talveaia pärast, kus hommikusööki pakuti. No see on ju lausa pildiraamatust:

Ööbime Johannaga täiesti vanalinnas, piirkonnas nimega Sultanahmet. See on luksus, mida endale just tihti lubada ei saa, aga Türgis on hotellihinnad tõesti ootamatult head. Istanbuli suurimad vaatamisväärsused nagu Hagia Sofia, Sinine Mošee ja Basilica Cistern on ainult jalutuskäigu kaugusel meie peatuspaigast. Otsustasimegi kõigepealt Sinisest Mošeest alustada ja uduvihma trotsides pühapaiga poole sammuda.

Olin Sinisele Mošeele seadnud päris kõrged ootused. Peetakse seda ülistamiskohta ju Istanbuli kõige fotogeenilisemaks ning see on populaarne ka kohalike seas, kes ehitist aktiivselt palvetamiseks kasutavad. Little did I know, et Sinises Mošees käib remont kuni selle aasta maikuuni ja neid ilusaid siniseid lagesid me näha ei saagi. Jalutasime siis niisama väljas, imetlesime kaunist arhitektuuri ja sumasime rahvamassis. Laed jätame järgmiseks korraks.

Sinisest Mošeest paarisaja meetri kaugusel paikneb Hagia Sofia kirik või siis Aya Sofya nagu türklased seda kutsuvad. Hagia Sofiat olen näha tahtnud ajast, kui Priidu Beier oma õpikuga kiirelt pinkide vahelt läbi jalutas. Hagia Sofia ehitati valmis juba 537. aastal Bütsantsi keisri Justinianuse poolt, aga ligi tuhat aastat hiljem muutis Ottomani valitseja Mehmet kristliku kiriku hoopis mošeeks lisades sinna muuhulgas minaretid ning araabiakeelsed tahvlid. Praeguseks ongi ehitis imelik segu nii kristlikest sümbolitest kui islamimaailmast.

Suur keskne palvetamisruum, midagi igaühele:

Kui päris aus olla, siis tegelikult arvasin, et Hagia Sofia on uhkem. Ehk läks mul meelest ära, et tegemist on siiski 1500 aastat vana "kinnisvaraga". Ehk on seal ka palju muutunud seoses ümbertegemistega... Ja loomulikult mõjutasid vaadet remonditööd.

Laed olid siiski päris muljetavaldavad:

Oma audiogiididelt kuulsime põnevaid lugusid endiste valitsejate, kommete ja kunstitehnikate kohta. Audiogiid on üks mu lemmikuid vahendeid, kuidas midagi uut teada saada. Suutsin selle kasulikkuses ka Johannat veenda. Ülemisel korrusel saime aga lisaks lugudele näha ka kullas püherdavaid Jeesuseid erinevates poosides ja erinevate tegevuste juures.

Siin Jeesus maailmale tema patte andeks andmas:

Kohe Sinise Mošee ja Hagia Sofia juures asus ka kolmas vaatamisväärsus nimega Basilica Cistern. Ei oskagi seda nime hästi eesti keelde tõlkida. Tegemist on suure maa-aluse veehoidlaga, mille olid ehitanud sinna juba Bütsantsi rahvad ja nende keiser Justianus. Veehoidlat hoidis püsti sammastevägi, viimased olid enamasti ära veetud kusagilt klassikalisest templist. Templeid olid nad aga rüüstanud kõvasti, sest sambaid oli lausa 360.

Kõige kuulsamad sammastest olid kaks meduusa peaga silindrit. Meduusa pea pidi kaitsma hiigelehitist kõiksugu kurja eest:

Selleks hetkeks tundsime, et aitab kultuurist. Jalutasime hoopis veidi mööda tänavaid, vaatasime poodidesse sisse ja keeldusime korduvalt igasugustest pakkumistest juttu ajada või peole minna.

Poed on siin värvilised ja ilusad ning hinnad päris head:

Minu eilse päeva üks ägedamaid hetki oli see, kui lõunat sööma läksime, sest see Türgi restoran oli lihtsalt niiii vinge. Ma armastan rätsepistes süüa ja need madalad lauad on perfektsed selle jaoks. Tõeline idamaa tunne. Lisaks oli maru tore, kuidas naised seal samas meile ka pannkooke valmistasid:

Otsustasime Johannaga, et tellime traditsioonilist toitu. Johanna võttis roa nimega Constantine Kebab ja mina sain Ottoman Speciali, eelroaks spinatipannkook juustuga. Maitses imeliselt, isegi liha suutsin alla järida, mida viimasel ajal väga palju juhtunud ei ole.

Pärast järjekordset peokutse tagasilükkamist otsustasime uuesti kultuuri nautida. Ei ole me mitte iga päev nii mitmekesise kultuuriga linnas. Võtsimegi sammud Istanbuli Arheoloogia muuseumi poole. Viimane kujutas endast tegelikult lausa kompleksi, oli, mida vaadata. Alustasime lähipiirkonna iidsete tsivilisatsioonidega. Olin päris mitmeid sarnaseid eksponaate näinud ka varasemalt nii Londonis, Berliinis kui ka näiteks Kuala Lumpuris ja Singapuris, aga Istanbul on Egiptusele ja Mesopotaamiale ikkagi tunduvalt lähedam ja seega on tunne palju rohkem "päris". Johannale oli kõik aga hoopis uus ja mul on hea meel, et mu kunstnikust õde vana aja suurt kunsti näha sai.

Järgmine maja viis meid läbi Istanbuli ajaloo. See oli üks hea näitus, tuletas meelde, kuidas tekkis Bütsants, kuidas sellest sai Konstantinoopol ja lõpuks Istanbul. Väga hariv, väga tore ja väga rikkalik kreeka-rooma kujude poolest. Illustratsiooniks pilt kahest Erosest, kes kukevõitlust peavad:

Kolmas maja oli kõige ilusam oma islami sinise-punase-valgega. Enamasti näidati nõusid, aga ka illustreeritud kahhelkive ja muud sarnast. Kuigi ma arvan, et ehk oli Konstantinoopol sõbralikum linn kui Istanbul, on see islami kunst ikka üle prahi. Imeilus.

Pärast muuseumiringi tulime koju. Vihma tibutas ja kuigi meie hotell andis meile vihmavarjud, olime veitsa märjaks saanud. Jalad kah valutasid juba. Mõtlesime, et kuidas õhtut veeta. Mina oleks tahtnud ühte toredat Türgi sauna kogemust, aga Johanna tahtis mingisse vintage-kaltsukasse minna. Apua. :D No okei, võtsin end kokku ja ütlesin, et lähme siis, kuigi koht asus päris kaugel, vihma kallas ning oli pime.

Vähemalt nägime linna tuledesäras:

Leidsime üles ka selle kaltsuka. Arvasin ise, et ehk on mingi uhke ja suur (mida arvas ilmselt ka Johanna), aga tegelikult oli hoopis suvakas keldriurgas. :D Totally not worth it. Sobrasime seal veidi, aga ei ostnud midagi.

Samas oleme ikkagi tänulikud, et läksime, sest tagasiteel kohtasime Juni ja Kentarut, kahte jaapani poissi, kellega koos sööma läksime. See oli üks maru tore õhtu. Mõlemad kutid on 22, õpivad mingit äriasjandust, Kentaru Pariisis ja Jun Jaapanis, aga viimasel oli just vaheaasta ja ta on veetnud selle reisides. Kuulasime lugusid, rääkisime filmidest ja muusikast ja reisimisest igasugu naljakatest asjadest. Johanna sai isegi paar sõna jaapani keelt harjutada. Jeeeeee! No mida veel elult tahta? Üks kordaläinud päev.

Meie toredad reisikaaslased Kentaru ja Jun: