Tervitan teid Türgist, kallid lugejad! Olen seekord tulnud nädalavahetusereisile oma kõige väiksema õe Johannaga. See reis on mõeldud Johannale sünnipäevakingiks, sai teine septembris lausa täisealiseks ja mõtlesin, et mis oleks parem kink kui üks reis. Nõustute?
Siin meie Tallinna lennujaama ees. "Väike" õde, hehe:
Aga miks Türgi ja miks Istanbul? Ütlen ausalt, minu jaoks täiesti lambist. Leidsin jälle Reisidiilidest sooduka, helistasin Johannale, et kuidas see koht sobib (sünnakingiks olin pannud vautšeri ilma kohanimeta), Johannale sobis ja nii see otsus tuli. Mind rõõmustas, et saime valitud paiga, kus me kumbki varem käinud ei olnud ja Johanna kaifis fakti, et ta saigi Istanbuli reisi, millest ta pärast ühte Istanbuli kassifilmi tõesti ka unistanud oli.
Aga kus me siis täpsemalt oleme? Oleme Euroopa ja Aasia piiril, Türgi kõige suuremas linnas Istanbulis. Istanbul ehk vana nimega Konstantinoopol või Bütsants, asub Bosphoruse väinas Musta mere ja Vahemere vahel ja siin elab 12-19 miljonit elanikku.
Siiani on reis läinud päris hästi. Esimest korda elus lendasime Turkish Airlinesiga, ootasin seda hetke pikkisilmi, sest tahtsin ka luksuslikku teenindust ja kõike muud lubatut kogeda. Pean siiski mainima, et 100% luksuslik see esimene kogemus ei olnud. Näiteks punnisin, mis ma punnisin, aga interneti teel check-ini teha ei õnnestunud. Tulime ekstra varem lennujaama, et siis järjekorras seista ja koha peal ära teha. Tegelikult mu süda valutab, kui sellele mõtlen. Miks? Aga selle pärast, et töötajad ütlesid, et tegelikult seisnes probleem selles, et turistiklass oli üle broneeritud. Saime Johannaga viimased turistiklassi kohad, üldse mitte kõrvuti ja teineteisest kaugel. Oleks veidi hiljem tulnud, oleks meid äriklassi tõstetud. Niiiiiiiiiiiiii kurb! :D
Olgem aga tänulikud selle eest, mis meil on. Näiteks nagu sushi, melonilimps ja mochid:
Reedele kohaselt oli lennujaam puupüsti rahvast täis. Lausa imelik vaadata. Kuna ma ise lendan tööle tavaliselt pühapäeva õhtul ja tagasi teisipäeviti, siis polegi harjunud sellises sipelgapesas trügima. Nagu mainisin, oli ka lend puupüsti rahvast täis. Johanna, kes lennukiga lendas viimati 12 aastat tagasi, sai isegi oma reakaaslaste mõnitava naeru osaliseks, kui stjuardilt telefoni kohta küsis. Koos oleks olnud toredam istuda. Lend ise oli õnneks mugav, Istanbuli saab mõnusa 3 tunni ja 20 minutiga. Turkish Airlinesi lennuk oli lubatult luksuslik, ruumikas ja selle võrdlemisi lühikese lennu ajal pakuti meile isegi sooja toitu.
Vaadake seda ägedat lage:
Istanbuli maandudes sain kohe aru, et tegemist pole mitte päris Euroopaga. Pikad järjekorrad, passikontroll ja iga hinna eest taksoteenust pakkuvad kraaklevad tõmmud mehed. Heh, eksootika! :D Mul on väga hea meel, et saan Johannale sellist maailma tutvustada. Ja endale muidugi ka. Istusin eile lennukis ja mõtlesin, et no avastamisrõõm on ikka üks suuremaid. Minna kohtadesse, kus kunagi varem käinud ei ole, näha loodust ja kunsti ja kultuuri ja inimesi... Mu süda on üleni rõõmu täis ning väikesed arusaamatused transfeeri leidmisel ei vähenda seda karvavõrdki.
Hirmunud näoga Johanna, aga ärge te uskuge, tegelikult oli ta sama elevil ja põnevil kui mina:
Transfeer tõi meid turvaliselt hotelli. Ööbime vanalinnas ja hea hinnaga veidi uhkemat kohta ei olnud raske leida. Türgi pole viimasel ajal turistide ligimeelitamisega just hiilanud... Noh, hea meile.
Selliselt tervitas meid meie hotell:
Meie tuba on ilus, ruumikas, siin on palju puidust detaile ja mitu uhket lampi. Vannituba on puhas, mõnus, rõdult avaneb vaade tänavale ja voodeid on kaks nagu palusin. Kõik on super!
Nädalavahetuseks ei lubanud just parimat ilma, aga no eks saab näha. Ma olen ikkagi täielikult rõõmus ja rahul ja naudin seda elukest 100%. Pakun, et Johanna ka. Juhhuuuuu!
No comments:
Post a Comment