Kulminatsioon

Eile oli mu reisi kulminatsioon. Ärkasime kell 7, et jõuda kella kaheksasele rongile, mis meid mägedesse viiks. Ma ei saa Šveitsist ära sõita ilma mägesid nägemata. Triinu aknast on tegelikult mäed näha küll, aga mägedeks nimetavad neid ilmselt ainult eestlased.

Rongisõit kestis tunni ja selle ajaga sain vaevu blogipostituse valmis, sest pilk eksles pidevalt aknast välja ja ega ma teda takistada tahtnudki:

Kuna eile oli enamikus osas Šveitsist vihmane, siis pidime hoolega kohta valima, kuhu minna võiks. Triin leidis koha ja paremat valikut polekski saanud teha, sest me ei saanud tilkagi vett (matka ajal siis ei saanud, hilisemani ma veel jõuan).

Väikelinn, kuhu jõudsime, oli piirkonnale tüüpiline vanaaegsete hoonetega asula, millel nimeks Chur. Esialgu oli ilm muidugi pilvine ja köisraudtee-neiu ütles, et üleval sajab...

Triin ja linn ja matkakepid:

Mina ja fotokas ja jõgi:

Detail, mis meeldis:

Üleval mägedes nagu ma juba mainisin, ei olnud vihmast siiski lõhnagi. Tõusime pooleteise tunniga 300 meetrit, mille üle olime väga uhked. Ega see muidugi jalutuskäik asfaltil just ei olnud, vahepeal oli mu pulss kindlasti ealise maksimumi lähedal, s.o. umbes 170-180 x/min, vasak põlv hakkas ka valutama mingi hetk, mul need reie nelipealihased on ikka nõrgad :/

Üritan energiat üleval hoida (enda jaoks muidugi, Triinu vorm oli veitsa parem):

Kõndisime peaaegu kogu matka aja mäe sadulal, aga vaateplatvormil, kuhu suundusime, avanes ikka täielik vaade kogu parempoolsele orule ja Churi linnakesele:

Selfid mõlemalt poolt:

Istusime ja pidasime seal "künka peal" piknikku. Oh, kui vaid iga päev võiks selliseid vaateid imetleda... Mõtlesin seal olles, et pean ikka rohkem loodusreise tegema. Olete seda lauset kindlasti ka varem mu postitustest lugenud, aga kuigi ma olen seda mitu korda mõtelnud, olen siiski reisiplaanid teinud eelkõige linnade külastamiseks. Saara, päriselt ka, aeg on uued reisisihid seada.

Sellist vaadet linnast ei leia:

Tagasi tulles kustutasime janu väikeses mägikohvikus, taaskord täpselt nagu mõnes filmis:

Kohvikust tegin ka Šveitsile sobiva postkaardipildi:

Mäeharjalt sõitsime alla samuti köisraudteega. Mõned šveitslased on endale hobiks valinud mägiratastega sõitmise, nägime hulgaliselt noori, kes oma paksude kummidega ratastega krossiradadelt alla kihutasid. Tundus väga ohtlik, isegi ohtlikum kui selle kõikuva köisraudteega sõitmine:

Üks mu lemmikhetk mäevaateid nautides oli lehmakellade kuulmine. Triin ütles, et tema loomakese asemel ei tahaks küll, et tal mingi asi kogu aeg kaelas ripuks ja kohe lärmi teeks, kui paar sammu astuda, ja ilmselt on tal õigus, aga sellele vaatamata on tegu ikkagi eriliselt romantilise hetkega: päike, mäed, lehmad ja kellad.

Eilse päeva lemmikpilt mägedest:

Rongiga Zürichisse tagasi sõites tuletas Triin natuke lapsepõlve meelde ja ostis meile meie põhikooliaegseid maiustusi. HubbaBubba nätsuga mullitamisest olid meil mõlemal lõualihased pärast ikka täiega väsinud :D

Ja kes seda mäletab?! :D

Rongisõidu ja mäevaadetega ei olnud aga kulminatsioonipäev kaugeltki mitte läbi. Ees ootas meie suure-suure unistuse täitumine - Coldplay kontserdile minek. Mul on raske kirjeldada seda tunnet, mis mind Coldplayga seoses valdab. Ma olen nende muusikat kuulanud juba põhikoolist alates ja nende lugudega koos nii nutnud kui naernud kui tantsinud. Coldplay on kindlasti üks mu lemmikbände üldse, kui mitte kõige lemmikum...

Kontserdile läksime koos Liisa ja Iiroga. Liisal ja Iirol olid golden circle-i piletid, mida me veidi kadestasime, aga mille ostmise peale me kumbki õigel ajal ei tulnud :D Veevalad pididki veitsa uimased olema :D

Seekord siis õnneuimas:

Kontsert toimus Zürichi jalgpalliväljakul, mis mahutas ikka tuhandeid... Ma polnudki kunagi nii suurel kontserdil käinud. Coldplayl oli 2 soojendajat, kellest ühte Triin oli varem ka näinud ja soovitas ning mulle avaldas suurbritannia neiu Lianne La Havas samuti muljet: ilus hääl, vahelduv stiil, lood kirjutab ise ja kitarri mängib ka mõnusalt.

Aga siis. Siis tuli Coldplay. Õigemini enne Coldplayd tuli vihm. Vihma tuli lausa nii palju, et seda võis padukaks nimetada. Ja muidugi oli mul reisil vihmakeep kaasas, mille Ville mulle nii armsalt igaks juhuks andis, aga kes on see uimakana, kes keepi kontserdile kaasa ei mõiganud võtta? Võite kolm korda arvata, ühest ilmselt piisab.

Vihmast hoolimata olime Triinuga siiski üliõnnelikud ja ülielevil:

Coldplay ise oli suurepärane. See kogemus ise oli suurepärane. Nad on laivis sama head kui plaatidel, isegi paremad. Eriti meeldisid mulle vanemad lood nagu The Scientist, See You Soon ja Fix You. Pisar tuli silma :)

Kogu šou oli väga energiline, samas sügav. Kõik oli ideaalne ja vaatemäng võimas. Ilutulestik, värvilised helbed õhus, õhupallimeri, valgus, käepaelad, mis helendasid vastavalt nende seatud programmile...

Ööpimeduses helkisid need tuhanded inimesed staadionil nagu tähed taevas ja hüppasid üheskoos Charlie Browni järgi, laulsid Viva La Vidat kaasa või plaksutasid Hymn For The Weekendiga samas rütmis. Aaah... See kõik oli täiuslik. Ma olin Coldplayd tahtnud näha... since forever. Üks suur unistus on täitunud.

Kogu Coldplay kontsert kinnitas veelkord mu arvamust, et mulle inimesed meeldivad. Mulle meeldivad suured massid, mulle meeldib ühtsustunne. Mulle meeldib teadmine, et kõik on koos, ükskõik, mis soost või rahvusest või rassist. Ma tunnen end inimeste seas nii turvaliselt.

Kontserdijärgset eufooriat tähistasime burksi ja naljade ja selfiga:

Kes iganes selle päeva tegi, ma tänan Sind südamest! <3