Selgus

Eile oli uskumatult selge päev, nii otseses kui kaudses tähenduses. Ärkasin kohe sellise kodu-tundega, et kõik on hea ja ma kuulun siia. Tundega nagu oleks siin aastaid elanud. Kirjutasin blogi, sõime, pakkisin randa minekuks asju. Päike säras nii selgelt.

Otsustasime eile, et võtame ette Suure Saare põhjatipu ja külastame põhjapoolsemaid randu. Meie majutajad John ja Chris olid andnud meile ka näpunäiteid, kuhu minna ja kuidas. Nii sõitsimegi Four Seasonsi hotelli randa, kuhu pääses vaid eriloaga, aga kuna me teadsime, kuidas seda saada, siis polnud ettevõtmine just üleliia raske. Preemiaks siis selline vaatepilt:

Tegu on inimtekkelise rannaga, aga kaunis oli ta sellegi poolest. Läksime Villega snorgeldama. Tegelikult oleksime tahtnud näha suuri vaalhaisid, aga kuna me olime nii hilised, siis kui nad seal ka olid, olid nad ilmselt juba selleks ajaks läinud. Niisama snorgeldada oli ka tore muidugi, saame selles järjest osavamaks.

Ville oma sukeldumistrikki tegemas:

Püüdsin pildile Unicornfishi:

Mustade Surgeonfishide parv:

Meie vees taamal paistvat Mauna Kea tippu vaatamas:

Rannas oli väga mõnus. Mul oligi üks päev ilma veeta veedetud, tundsin kohe puudust. Toredust lisasid juurde Four Seasonsile omased eriti puhtad rannatualetid ja vähe inimesi. Sinna lubatakse ainult teatud arv külastajaid ja kui parkla saab täis, siis sisse ei saa. Vaatamata sellele, et tulime hilja, meid õnneks ilma ei jäetud.

Edasi suundusime veelgi enam põhjapoole. Maastik oli vulkaaniline, ainult mõned taimed kaunistasid neid musti laavavälju - klassikaline põhjateekond.

Et laavavälju veelgi enam kaunistada, lisasin poosetaja:

Lõuna veetsime samas kohas kus eelmine aasta, tahtsin uuesti seeneburksi. Suur oli minu kurbus, kui nägin, et seeneburksi juurde oli kleebitud hiiglaslik SOLD OUT. Mis seal ikka, tuli jälle taroburks, Villele mingi lihaburks. Tarotaime kasutavad nad siin toidutegemisel päris palju, Eestis pole ma seda kohanudki. Kahjuks ei meeldinud meile kummalegi eilne lõuna, kuid ega me nälga ka ei jäänud, kui sellistest portsudest poolgi ära süüa, on kõht piisavalt täis, et õhtuni välja vedada:

Nii tore oli Waimea linnakest vaadata päikesevalguses ja sinise taeva all, eelmisel aastal põhjaosa tuuril oli kõik vihmane ja udune, mäletate? Seekord oli päike, rohelised künkad, selgus. Mauna Kea tipus sirasid imetillukesed läikivad observatooriumid.

Kui eelmisel korral sõitsime Waipio oru vaateplatvormile, siis seekord sõitsime selle teisele poole. Ville ikka tahaks sinna matkama minna ja leppisime kokku, et järgmine kord. ;) Vaade oli tõesti võimas:

Siis aga hakkas päeva kõige lahedam osa - me olime broneerinud endale ratsamatka! Vähe ma ei olnud elevil, tantsisin juba autos. Mingi väike laps minus hakkab alati hüppama ja kargama, kui ratsutama saab ja nii ka sel korral. Järgmine on mu lemmikpilt minust - õnnelik, juuksed sassis, elamas parimat elu, mida ette kujutada oskab. Lucky:

Sõitma läksime kaheteistkümnekesi, 2 juhendajat Dustin ja Jackie ning 10 turisti, kellest 6 olid vist esimest korda hobuse seljas. Need 6 olid kõik kusagilt Aasiast. Meie Villega ja teine valge paar olid veidi kogenenumad, Lisal ja Markil olid lausa endal 5 hobust kodus.

Ville sai endale suksu nimega Ipo ja mina Kukuuio. Kõrvuti me päris ei sõitnud, sest juhtisime Lisaga vahelduva eduga kogu kampa, kuna meil oli kogemust veidi rohkem kogu selle asjaga. Ajasime lõbusalt juttu, rääkisime oma hobuseiklustest ja aeg-ajalt jäime hämmastusega vaatama neid suuri rohelisi välju ning loojuvat päikest. Tõdesime mõlemad, et see matk on täielik hobuinimese unistus.

Vaade tagasi aeglasemale kambale:

Mina ja Jackie:

See sõit oli minu jaoks eriline veel teiselgi põhjusel - see oli esimene kord Western sadula peal. Kes ei tea, siis Ameerikas sõidetakse veidi teistsuguse sadulaga kui Inglismaal ja mujal Euroopas (ka Eestis). Lääne sadul on sügav, hoiab sind rohkem hobuse seljas ja selle ees on suur konks, kuhu omal ajal lassosid riputati, nüüd saab selles niisama kinni hoida. Olen Westerniga sõita tahtnud juba lapsepõlvest peale ja mul on nii hea meel, et me Villega selle matka ette võtsime.

Kogu tee oli naeratus mu suule kleebitud, ma olin juba unustanud, kui õnnelikuks ratsutamine mind teeb. See on puhas rõõm ja ei midagi muud. Kui ikka galopeerid oma suksuga keset neid välju... No süda hüppab rinnust välja. Igal reisil tuleb mul vähemalt korra selline tunne, et elus on ikka õigeid valikuid tehtud ja et kogu see Soomes rügamine on seda väärt. Oi, kuidas see on seda väärt!

Ma tunnen, et olen õigel teel ja see tunne on väga selge.