Nii lõbus neljapäev

Eile oli nii teguderohke päev, et täna, reedel, on lausa uimasus peal. Kavatsen võtta aega, et valmis kirjutada postitus ja nautida Ville tehtud pannkooke ja vaadelda rõdult merd. Põhimõtteliselt teha sama, mis eile hommikulgi. :D

Eile möödus meie hommikupoolik rannas. Ville kibeles taaskord surfamist proovima ja mina otsustasin, et võtan julguse kokku ja astun ka lauale. Aga, ei mitte surfilauale! Mitte veel. Püstiseismise laud on mulle täpselt sobiv.

Rentisime mõlemad endale lauad rannas asuvast surfikoolist nimega Maui Wave Riders. Laua laenutamine pole sugugi raske tegevus. Maksad oma paarkümmend dollarit, nemad otsivad sulle sobiva laua ja saadki vette. Tunduvalt odavam tegevus kui surfitunnid näiteks. Me olime Villega väga rahul, et selle seikluse eile ette võtsime, sest meil oli nii lõbus!

Mina oma SUPilauaga. Kes ei tea, siis SUP tähendab stand up paddleboard ehk püstiseisu aerulaud, aga eestlased ütlevad selle kohta samuti enamasti "supilaud". See on laiem kui tavaline surfilaud, et vee peal püstiseismine lihtsam oleks + kaasa antakse ka aer, millega vaikselt oma liikumist suunata saab.

Olin elus vaid kaks korda varem SUPiga sõitnud, korra 6 aastat tagasi Los Angeleses ja teine kord eelmisel aastal Liivi juures Vainupeal, seega ega mul kogemust eriti polnud ja jalad ikka värisesid all, kui laua peale sain. Lained kartsin kohutavalt ja otsisin kohta, et saaks neist eemale minna. Alguses olin üldse põlvili ja kõhuli ja istuli. See laud kannatab õnneks kõike.

Isegi selfisid kannatab:

Ville oli siis esimest korda üksi surfilauaga. Seekordne laud oli kitsam ning seega ka raskem sõita, aga Ville sai sellest hoolimata korduvalt püsti. Ta ise kommenteeris: "Lained olid küll väiksed, aga head tasakaalu ja ajastuse harjutamiseks. Alguses ongi kõige tähtsam õppida, kuidas end iseseisvalt lainele saada, sest instruktorit pole, kes tagant tõukaks. Oluline on tunnetada, millal on õige aeg püsti tõusta ning kuhu täpselt tõusta, sest liiga ette positsioneerides vajub laua nina vette ja liiga taga olles pidurdad hoogu." Mina isiklikult olen väga uhke ta üle.

Samal ajal, kui Ville harjutas, SUPitasin kaugemates vetes, jälitasin ujuvaid kilpkonnasid ja nautisin niisama head ilma. Rannajoon on mere pealt vaadates väga kaunis, erinevates sopikestes mängivad lapsed liivaga, snorgeldajad otsivad kalu ja surfarid surfavad.

Julge Saara:

Hiljem tulin tagasi Ville juurde, et tast ka paar filmi klõpsata ning pilte teha. See oli üsna naljakas, meil on nii palju fail-videosid, et saaks ühe hea naljaklipi kokku küll. Näiteks see, kui kogemata talle ette jään ja me mõlemad sisse kukume. Või siis selline, kus Villet filmides laine must üle käib ja samuti vees lõpetan. Korra proovisin isegi lainet sõita, sest SUPiga on see tegelikult võimalik, peab lihtsalt kiiresti õigesse positsiooni hüppama, mis mul muidugi ei õnnestunud, seega kukkusin selili laualt maha. Väga lõbus! :D

Ville lainet püüdmas:

Eile oli väga tore. Olime veel peal tunde. Õnneks on meil hästi tugev päikesekreem ja riided ka kaitsevad omajagu, seega ära ei kõrbenud. Tühja kõhu ja janu eest ei kaitse kahjuks ka mitte riided ja kreem, seega välja tulimegi alles siis, kui tõesti nälg näpistama hakkas. Söögi võtsime järgmisest kuurortlinnast ühest külma toidu letist, Ville sai toore tuunikala poke ja mina kartulisalatit koos toorsalatiga. Piknik toimus rannas:

Me jäime toiduga väga rahule ja muidugi miljööga ka. Magustoiduks olin võtnud veel 3 jaapani stiilis jäätisepallikest, neil on oma nimi ka - mochi. Pistaatsiamaitseline oli mu lemmik:

Oh, kuidas pärast seda sööki ja veeseiklusi oleks tahtnud niisama lebotada. Aga ei! Meil olid suuremad plaanid. Käisime korraks kodus, Ville tegi meile võikusid ja vinkusid kaasa (taaskord - parim mees) ja istusime taaskord oma Mustangi, et uusi asju avastama minna.

Olime otsustanud vallutada Maui kõrgeima tipu nimega Haleakala, millel kõrgust 3055 meetrit. Tee sinna polnud pikk, ligi poolteist tundi. Meie AirBnB on üsna täpselt saare keskel, seega igale poole saab kerge vaevaga. Olime välja vaadanud, et tipus peaks pilvitu olema, kuigi mäejalamilt oleks võinud muud arvata - mäekülg oli pilvi täis. Pilvedest läbi sõitmine oli samas taaskord kogemus omaette.

Tipus oli taaskord külm. Vahetasime lühkarid ja plätad veidi soojema varustuse vastu, mina panin jalga oma talvejooksupüksid, mis seest fliisiga. Lisaks sallid, mütsid, sokid, jakid... Raske on see elu, kui ühte päeva nii palju erinevaid kliimavöötmeid jääb. :D

Aga tipp sai vallutatud:

Tuul oli metsikult kõva, päike imeilus, teleskoobid müstilised ja tuju hea. Ainuke, kellel tuju hea polnud, oli meie Mustangike - hakkas kogu aeg piiksuma selle tuule peale. Arvas teine, et keegi tuleb sisse murdma. No mis sa teed sellise kartliku loomaga... Me ei lasknud ennast sellest segada tegelikult, pildistasime ikka edasi.

Päikeseloojang oli tõesti kena. Mauna Keal me seda külma tõttu vaatama ei jäänud, aga nüüd oli meil oma auto, kuhu sooja pugeda. Ville sai teoks tehtud timelapsi-unistuse, millest ta juba mitu päeva rääkinud oli. Kes ei tea, mis timelaps tähendab, siis see on see, kui paned kaamera pildistama nt iga sekundi tagant ja hiljem saad filmi, kuidas päike loojub. Tegime seda 2 ja poole minutilist filmi poolteist tundi. :D See oli nii vinge siiski!

Selles suhtes oleme Villega ikka küll vanad head nohikud, et oleme nõus kusagil külmas mäe otsas kubujussideks riietatuna ootama, kuniks päike loojub ja tähed tõusevad, et filmi ja tähepilte teha saaks. Sõime seal võikusid ja vegevinkusid ja polnud meil häda midagi. See tähistaevas oli kirjeldamatu - niiiii palju tähti... Ma armastan selliseid seiklusi! Meil oli eile Villega nii lõbus, nii lainetes kui mägedes. Ja elu peabki lõbus olema, onju?