Pole teile mitu päeva raporteerinud meie unehormoonidest. Asi on nimelt sedasi, et graafik on meil paigas. Kell 6 tõuseme, kui veel pime on. Päeval magama ei taha jääda, aga nii kell 19-ajal hakkab juba uni peale tikkuma küll. Siis 3 tundi uimerdame, mina kirjutan blogi ja kell 22 norskame nagu vanad meremehed. Ma ei tea, mis võrdlus see oli. Pigem peaks ütlema, et norskame nagu vanad adenoidihüpertroofikud kunagi. Pardon my doctorjokes. Aga arstimitest - Imovanet pole enam üldse vaja läinud ja melatoniini võtame milligrammi kaupa õhtuti sisse. Hommikul ärkame puhanutena.
Vaade hommikul meie AirBnB verandalt:
Päev algas vaatamata heale unele tegelikult kurva sündmusega - Oahult tuli lahkuda. Oahu, mu kallis. Võiks neid mägesid vaatama jäädagi. Ma küll arvan, et see ei jää mul mitte viimaseks korraks Oahut näha, aga siiski... Südames ta mul on ja sinna ta ka jääb. Villel küll mitte nii väga, sest Ville lemmiksaar on Big Island ehk Havai Saar ehk Suur Saar ja tema suureks õnneks sinna maandusimegi. Lendasime jälle Hawaiianiga, ühelt saarelt teisele saab umbes poole tunniga.
Tere, väike Kona lennujaamake:
Troopikas reisimine on kummaline ikka. Lennujaamad on pooleldi avatud, pagasitagastusliini äärde saab praktiliselt astuda inimene tänavalt. Aknast vaatad ära järgmise ujumiskoha... Lennukisse lähevad inimesed varbavaheplätades. Meenutan võdinaga oma igakuiseid lennureise Soome tööle, kus maha peab kiskuma kõik vammused ja asju on nii palju, et turvakontrollis läheb inimesed peale 4 karpi vähemalt. Oo, lihtne elu, võta mind enda rüppe.
Pagasitagastusliin tänava ääres:
Muide, kellel saarte geograafia meelest, siis panen siia ühe meeldetuletava kaardi ka. Meie reis näeb välja nii, et nädal Oahul (mis nüüdseks läbi), nädal Big Islandil ja nädal Mauil (esimene kord!).
Nagu mainitud, siis Villele tõepoolest Big Island väga meeldib. Ja kuigi ma igatsen Oahu kaljusid ja matkaradu, siis naudin vaikust, rahulikku tempot ja suurt avarust, mida Suur Saar meile pakub.
Tere tulemast Big Islandile:
Kandsin isegi omatehtud lillepaela:
Kui oma uude AirBnBsse jõudsime, vajus mul lõug selle kaunisti pügatud murulapini - kui ilus! Kui puhas! Kui imeliselt kena korter! Omanikud olid parasjagu matkal ja meile oli uks lahti jäetud. See on väga turvaline piirkond. Meil on kahetoaline korter, mis asub nende maja allkorrusel. Köök on suurepäraselt sisustatud, rätikud ja vaibad sametpehmed ja seinu kaunistab kunst idast. Havai puhul siiski Läänest? Kui kummaline on olla siin keset Vaikset ookeani, kus Jaapan on läänes ja USA hoopis idas. Igatahes on meil siin palju Idamaade kunsti.
Eriline luksus on aga meditatsioonimaja keset aeda ning päris oma mullivann. Tegelikult - las ma sõnastan ümber. Eriline luksus on need imearmsad 2 inimest, kes meile seda korterit rendivad. John ja Chris on ilmselt ligi 60 (või 70???), ülimalt intelligentsed ja ääretult lahked ameeriklased. John on ettevõtete psühholoog ja on aidanud naftafirmased juba aastaid oma meeskonda paremini kokku panna, ta on reisinud väga palju. Chris rääkis mulle liigutava loo sellest, kuidas Havai on aidanud tal aru saada, mis tegelikult tähtis on. Nii et jah, Johni ja Chrisiga võrreldes on see mullivann ja meditatsioonimaja täiesti teisejärgulised.
Meditatsioonimaja:
Päeva "vaatamisväärsuseks" oli Two Steps. See on rand, kus käisime ka eelmisel korral - imeline snorgeldamisparadiis. Tõepoolest, nii selget vett naljalt mujalt ei leia. Panime selga oma ujumisriided, mina oma snorgeldamispapud, selga päästevest, mille Ville mulle netist tellinud oli, et mul lihtsam snorgeldada oleks (kõige hoolivam mees maailmas) ja muidugi meie kogu nägu katvad maskid.
Veidi armastust Havailt:
Aga no apua, need kalad!! Seekord olin üritanud natuke kalanimesid pähe õppida ja siis neid snorgeldades üles leida. Ville juba tegi tuupurinalju... Aga nüüd saan teile öelda, et nägime eile järgmisi elukaid: Wedgetail Triggerfish (havai keeles sellise ilusa nimega nagu humuhumu nukunuku apua'a), Black Durgon, Orangesoine Unicornfish, väga väga palju kollaseid Yellow Tange, ka Achilles Tang, ühte Parrotfishidest, üks Goatfishidest, minu absoluutset lemmikut Spotted Boxfish, muidugi Moorish Idol, hästi nunnu Longnose Butterflyfish, palju Fourspot Butterflyfishe, mõni Ornate Butterflyfish, Convict Tang ja kindlasti veel paljusid, keda ma ära ei tundnud.
Siin üks eriti nunnu Yellow Tang parv, need triibuga on ilmselt White-Spotted Surgeonfishid:
Yellow Tangid ja päike:
Ja veel üks (okei, ma rohkem ei pane :D) :
Ühe panen tehelikult ikka veel. Merikilpa!
Kunagi ma arvasin tõsimeeli, et snorgeldamine pole minu jaoks. Ja eks see ongi keeruline, on väga palju väikeseid asju, mis õigesti peavad minema, et hea kogemuse saaks. Õige varustus ja aeg ja tehnika jne jne... Oleme Villega erinevaid asju katsetanud ja nüüd võib öelda, et põhivõtted on käpas. Huh!
Suur Saar ka premeerib meid oma vikerkaartega:
Koju tullest tegime poes üle 100-dollarise arve ja ostsime koju terve posu sööki. Ville tegi meile õhtuks praetud bataadi, tofu- ja peekonisalatit. Mulle tofu ja talle peekon loomulikult. :D Meie kaunis sööginurk:
Saime veeta aega ka meie võõrustajate verandal, kus jõime mullivett ning rääkisime juttu. Vahel mul tuleb mingitest inimestest täielik vaimustus peale, inspiratsioon on laes! See juhtus eile täie laksuga. 30 aasta pärast tahan olla nagu nemad. Ilusad ja targad. Maja Havail. Garaažis silt "Make America think again".
Aga nüüd on kell juba hommik ja Ville teeb pannukaid. Aeg tõusta!
No comments:
Post a Comment