Sunday, November 25, 2018

Laisk laupäev

Kuidas te puhkusi veedate? Pigem puhkate-puhkate või teete midagi vaheldusrikast? Ma olen siin mõtlema hakanud, et äkki me peaks Villega rohkem niisama tšillima. Oleme suhteliselt intensiivseid päevi teinud, tegelikult kuluks ära paar päeva lihtsalt "kodus" veeta ja mitte midagi teha. Aga no kahju on kohe! Kuidas saab siis päeva voodis veeta, kui rand ja delfiinid on 20 minuti kaugusel? Või siis mõni uus toidukoht või kontsert... Valikud, valikud.

Tänase päeva esimene valik oli see:

Hehe, esimene valik oli tegelikult hommikul kella kümneni voodis lebotada, lugeda ja kirjutada ja laisalt hommikust süüa ja alles siis randa minna. Villel oli nimelt teine surfitund elus. Mina aga olin edasi laiskuss ja tšillisin kaks tundi niisama rannas. Korra käisin ujumas, aga ainult 10 minutit. Ülejäänud aja lugesin raamatut, mõtlesin mõnda neist miljonist mõttest, mis peale on tulnud ja rääkisin mutikestega juttu, kes Lõuna-Kaliforniast siia puhkama olid tulnud. Neil läks ookean seal juba külmaks... Kallid inimesed, te ei tea, mis külm tähendab.

Villel oli ka mingi külmetushaigus peale tulnud, nohu ja ninakinnisus vaevasid kogu öö. Sellele vaatamat läks ta reipalt surfitundi ning veetis lausa 2 tundi ookeani peal surfivõtteid harjutades. Las ta räägibki ise lähemalt.

Kona surfitund oli sarnane sellele, mis Waikiki rannas sai võetud. Olime grupiga kaks tundi vee peal. Grupp oli küll väike - mina ja kaks teismelist tüdrukut. Üks neist oli küll varem sõitnud ja oskas päris hästi. Tunni peamiseks mureks oli aga see, et lained jäid väikseks ja pidime palju ootama, et sõidetavaid laineid tabada. Siiski läks tund asja ette, kuna sain harjutada püstitõusmist ehk popupi. Vähese lainetuse tõttu ei olnud tund nii väsitav. Mauil proovin kindlasti uuesti, ehk isegi iseseisvalt.

Edasi tuli lahendada lõunasöögi küsimus. Burgereid ma enam ei tahtnud, kuigi juba söödud burgerid olid tegelikult tervislikud ja köögivilju on sisse aetud jõudsasti. Ma lihtsalt tundsin, et mingi muu tekstuur kuluks hamba alla ära. Aeg oli liikuda teise lemmiku juurde, milleks on sushi. Sushit ka saime ja veel nii hea hinnaga, et Eesti sushistki odavam. Mul taaskord vegetaarroog ja Villel shrimp ja tuunikala:

Mäletate, et eelmine kord rääkisin, et hea meelega jääks siia elama? Otsustasime täna veidi seda tunnet tunda minnes vaatama open house korterit. See oli äge kogemus! Open house tähendab siis seda, et sel päeval võivad kõik müügil olevasse korterisse sisse astuda ja seda uudistamas käia. Meie piilusime sisse ühte umbes 100-ruudusesse kahe magamistoaga korterisse, mis meile väga erilist muljet ei jätnud: magamistoas klassikaline USA-stiilis vaipkate, köök külma marmortasapinnaga, veranda korda tegemata... Maksis 340 000 dollarit. Viisakusest võtsime vastu maakleri visiitkaardi ja info korteri kohta.

Ja siis oli meil 2 ja pool tundi vaba aega, otsustasime delfusid vaatama minna ja oma musta liivaga rannast me nad ka leidsime. Jee! Ujusid teised päris kaugel avamerel, aga oleme oma lestade ja maskidega nii osavaks saanud, et jõudsime sinna kiirelt. Paraku polnud delfiinidel täna suuremat seltsituju ja nii nägimegi neid vaid umbes 10 meetri kauguselt paar korda, vesi oli ka pärastlõunaselt sogane ning päike pilve taga - pilte ei tulnud. Õnnelikud olime sellegi poolest.

See-eest saime pildile taaskord sukelduva Ville:

Ville näitab näpuga angerja-taolisele elukale, kes kivi alla peitu läks. Hästi nunnu eel oli, valge ja mustade täppidega. Vaatas teine kivi alt välja ja kui oli veendunud, et kedagi ei tule, liikus edasi järgmise kivi alla. Nii kihvt tegelane! Näete, selline (loodan, et ikka leiate ta pildilt):

Pärast snorgeldamist tegime tiiru kohalike puuviljalettide juures, kust ikka head ja paremat saab:

Kell 5.30 olime aga Konas tagasi, sest aeg oli kuulata laupäevaõhtust kontserti, mille tutvustuse John ja Chris meile välja olid printinud. Kell 5.30 loojus ka päike ja linn oli oranžikirju:

Jep, ka mina olin oranžikirju:

Istusime maha, Ville tõi meile veidi liiga suure vegetaarpitsa ja dieetkoola nagu ikka ning asusimegi kuulama ja vaatama. Tegemist oli kohaliku hulakooli tantsijatega ning paari muusikuga taustaks. Ja mu süda... Midagi pole salata, pisarad olid silmas kui kogu seda ilu vaatasin. Hulatants on nii kaunis, nii puhas ja selge ja südamlik. Tundub nagu oma.

Siin Havail on ka sel aastal suur romantiline tunne peal. Ja tegelikult - isegi mitte romantiline, vaid ka lihtsalt südamlik. See koht lihtsalt on nii hea ja soe, et muud tunda ei saa. Parim paik teiseks mesinädalaringiks.

Kokkuvõttes võtsimegi eile veidi rahulikumalt. Ville magas ka just 10 tundi, loodan, et ta saab sellest viirusest üle. Ka täna ei plaani me väga suuri asju ette võtta, pigem naudime rahulikult oma viimast päeva Suure Saarel.

No comments: