Suure südamega Suur Saar

Mu süda on tervenisti õnne täis. Täna juhtus see, mida terve aasta oodanud olin - nägime uuesti delfiine.

See ei juhtunud muidugi hommikul kell 6, kui tõusime. Kõigepealt kirjutasin ikkagi blogi ja Ville tegi meile süüa - meie igapäev siin Havai saarestikus. Jumal tänatud abikaasa eest, kes süüa teha armastab... Ja veel sellist:

See roosa on draakonivili, mis mulle meeldib täi-e-ga, sööks iga päev seda (ja siin olles sööngi, sest on kohalik). Tähekujuline on starfruit, mille eestikeelne vaste oli vist karamboola, kui õigesti mäletan. Ostsime selle ühest talust puuviljaletilt. Kui eelmine aasta karamboolat proovisime, oli see kuidagi vesine ja maitsetu, kuigi hea struktuuriga. Nüüd saime ühe küpsema isendi ja no tõesti on suurepärane maitse, midagi ei ole öelda. Ainult mandariinid on kuidagi kehvakesed. Pannkoogid ja vahtrasiirup korvab. Ville on hommikusöögikunstnik!

Edasi otsustasime, et kuna eile musta liivaga rannas delfusid ei olnud, siis proovime täna õnne Two Stepis, kus neid varasemalt nähti. Omast arust ka nägin sinna minnes ühte delfiinikarja, aga nad olid ilmselt vaid mööda ujumas, sest veest me neid enam ei leidnud. Snorgeldasime siis niisama.

Ville sukeldub:

Nägime täna ka mõnda uut kalaliiki. Meie majutajad Chris ja John andsid meile isegi kalaraamatu laenuks, kus täpsemalt liike saame uurida. Tänane hiigelsuur avastus - Pufferfish. Suur kala (30 cm vähemalt) ja nii äge näeb välja:

Siis üks ilus pilt kambast Surgeonfishidest:

Ja siis tavaline eluolu pilt, mida raske fotokale saada, sest see fotokäsi neid ikka häirib. Jälle hulganisti pruune Surgeonfishe, kollaseid Yellow Tange, paar triibulist Moorish Idolit, üks suurem sinine kala, keda raske tuvastada on:

Ega see snorgeldamine pole muidugi mingi "pargis jalutamine" nagu inglased ütlevad, see on ikka hea kordinatsioonitöö käte, jalgade ja hingamisega ning lisaks muidugi kardiotreening. Pärast tunnikest vees olime väsinud ja tulime kaldale ära. Ville pani ette, et läheks vaataks ikka musta liivaga ranna ka üle. Olin esialgu ebakindel, sest füüsiliselt olime läbi ja kell oli ka juba 10, aga ega meil muid plaane ka polnud. Suundusimegi sinna. Ja kes seal olid? Seal olid delfiinid ise.

Rannast nägime neid kohe - hüppasid keerutades vette nagu koon-eeldelfiinid ikka teevad (inglise keeles on nende nimi spinner dolphins). Fortuuna oli meile naeratanud. Haarasime märjad ujumispluusid, lestad, minu vesti ja suundusime otsejoones vette. Ujusime natuke liigagi kiiresti avamerele delfiinikohtumist ootama.

Me ei pidanud kaua ootama. Delfiinid tulid meile vastu, neile meeldivad inimesed. Oh, mu süda. Juba meenutamine tekitab tõsise emotsiooni. See on ikka võimas tunne, kui 25-pealine delfiinikari su alt ja kõrvalt mööda ujub. Ja need hääled... Vot selle hetke võtaks küll linti ja saadaks sellele 16-aastasele (ja ka veidi vanemale) Saarale, kes leiab, et elu pole elamist väärt. Kui ikka delfiin sust 2 meetri kauguselt mööda ujub ja sulle naeratades silma vaatab, siis - mõtle uuesti!

Ja kui ilus saab üks loom olla? Nad on nii graatsilised, nii sujuvad, nii rahulolevad. Samas ikkagi mängulusti täis - hüppasid ja keerutasid õhus nagu tsirkuseartistid... Mitte, et ma arvaks, et nad tsirkusesse vangistusse kuuluvad - mitte iialgi. Nende kodu on ookean, suur ja lai.

Seksivad delfiinid ja palju armastust:

Ega sõnadega saagi väga seda tunnet kirjeldada. Delfiinid on mind võlunud lapsest peale ja armastus kestab. Laulsin neile vees oma lemmikut veelaulu "Viire Takka".

Lõunat sõime täna väljas. Sain imehea vegan burgeri. Mõtlesin seal seda taropihvi süües, et tõepoolest, niimoodi inimestel polekski vaja midagi loomset taldrikule, maitse oli imeline ja tekstuur õige. Ville võttis siiski fish and chipsi ja päeva kalaks sai ta marliini. Ütles, et maitseb veidi nagu hai. Võehh... Kogemus omaette siiski.

Õhtu oleme veetnud rahulikult. Tegin oma vabatahtlikku tööd Eesti Nooremarstide Ühendusele, sorteerisime pilte ja istusime pikalt verandal jäätist süües. Vaatasime kalaraamatut ja rääkisime Johni ja Chrisiga juttu. Nad ikka meeldivad mulle väga...

Arutasime täna Villega, et meie lemmikpuhkuseliik on seiklus - uue avastamine, uue nägemine, vaheldus. Me ei suudaks basseinipuhkust teha, mitte veel. Vaheldusrikas seiklus on midagi, mis annab nii kehale kui meelele uue kogemuse ja mis jääb meelde veel kauaks-kauaks. Eriti, kui hiljem blogi loen. Ja seda ma teen, see on kindel. Aitäh kaasakulgejatele.