Tänulikkuse teekond

Eile oli USAs riigipüha, mille nimeks Thanksgiving. Praegusel ajal on see pühaks, mil olla teadlikult tänulik oma pere, sõprade, toidu, eluaseme, riigi ja kõige muu eest, mis meile antud. Kuigi Thanksgivingu algne versioon on tekitanud vaidlusi oma ajaloolise tausta pärast, ei mõtle inimesed sellele palju. Vahel mul on tunne, et nad ei mõtle ka praeguse versiooni üle piisavalt... Ja kuigi Eestis meil sellist püha pole, siis ma eile ikkagi tegin oma tänulikkuse nimekirja ja tunnetasin, kui hästi kõik on.

Rannageko nõustus:

Esimese asjana võtsime taaskord ette rannad - Two Step ja musta liivaga rand. Delfusid polnud. Mis seal ikka, jalutasime niisama ringi. Isegi vette ei läinud, nautisime ookeni kaugelt. Kui rannas jalutamist muidugi kaugeks saab nimetada...

Muide, kui keegi mõtleb, et miks me küll pikkade varrukatega ujume, siis põhjus on selles, et pikad varrukad ja pluus kaitseb nahka päikese eest - ei pea nii palju päikesekreemi panema. Ville pluus on SPF 50, mul kahjuks ainult 30, aga kreemi ma sinna alla ikkagi ei pane. Säästab ookeane. Hea meelega läheks koju küll sama valgena kui tulin, aga päike on siin tegelikult armutu ja isegi kreemile/riietele vaatamata oleme veidi nahka kärsatanud.

Otsustasime eile, et teeme väikese automatka mööda Suure Saare lõunakülge. Mul oli päeva algusepoole küll kuidagi eriti väsinud tunne ja kahtlustasin isegi kõhuviirust, kuid päeva peale hakkas olukord paranema. Kuulasime siis natuke muusikat ning vaatasime pidevalt vahetuvaid maastikke ja see aitas ka. Suure Saare mitmekesisus on ikka hämmastav... Vaadake näiteks järgmist pilti - ilusad majad keset tühermaad:

Jälle nagu muld, onju? Ei, sõbrad, see kõik on kivikõva laavakivi, mille vahelt vaid mõned taimed välja kasvama on hakanud. Minu jaoks üsna trööstitu vaatepilt, aga ilmselt paarisaja aastaga saab ka sellest piirkonnast roheline paradiis.

Meie leidsime oma paradiisiranna üles Big Islandi lõunatipu juures. Seekord taaskord musta liivaga, mis Villele eriti palju meeldib. Hämmastav mõelda, et aeg on kõva laavakivi liivaks muutnud... Aeg on nii pikk ja meie nii väikesed. Veidi kahjugi hakkab. Õnneks usun reinkarnatsiooni - küll näen kõike "oma silmaga" järgmistes eludes.

Paradiisirand with a twist:

Selles musta liivaga rannas olid lained päris suured ja ma ei tahtnud vette minna. Kardan laineid siiamaani. Jalutasin hoopiski niisama ning tegin tutvust kohaliku floora ja faunaga.

Ta on vanem kui mina:

Mõtisklesin seal igasugu asjade üle. Reisil olles tuleb mul alati häid mõtteid ja tavaliselt lahkun reisilt uue nimekirjaga, mida oma elus ette võtta. Ka see reis pole erandiks. Arutasime eile Villega pikalt, et kas suudame järgmised soojamaareisid kuhugi mujale teha kui Havaile. No peame suutma... Kuigi, kui aus olla, siis ma ei kujuta ette, et kusagil veel toredam oleks. Mis koht maailmas oleks sama roheline ja sinine ja mitmekesine ja puhas ja sõbralik ja rahulik ja mugav? Kui teate, siis andke teada...

Aga Havai ei ole muidugi lihtsalt Havai, see on ka Ameerika nagu varem maininud olen. Eelmisel aastal sai külastatud ehtsat ameerika dinerit, see aasta tahtsime ka ja õnneks olid nad lahti ka pühadel. Pakkusid seal lausa pühadetoitu, mida Ville kohe tellima asus. Ma ei olnud USA pühadetoidust huvitatud, sest peamiselt on tegu kalkunipraega. Tellisin enda meelest hoopiski seeneburgeri:

Olin väga pettunud oma lugemisoskuse üle, kui aru sain, et tegu oli tavalise burgeriga, millel seenekaste peal. Oh mind!! Sõin ära selle saia ja friikartuleid. Patty ei meeldinud isegi Villele, kuid tema nautis oma kalkunipraadi väga. Mõtlesime pikalt, et kas magustoidu ka võtame. Jah, võtsime! Sai veidi liiga suur... :D

Kui juba Hilo poolel olime, siis soovisin näha koskesid. Vikerkaare kosed oli meie järgmine sihtpunkt. Me ei pidanud pettuma, need olid tõesti võimsad:

Kui teile siit pildi pealt peaks aga tunduma, et tegemist on ju väikese ojakesega, siis vaadake järgmist pilti. Mul ikka süda värises sinna turnides, kuid minemata jätta ka ei saanud:

Näete, mis mul jalas on? Matkamise uus tase. Ville oli tegelikult päris häiritud, et ma varbavaheplätades turnisin. Kaljudel ei juhtunud õnneks midagi, olin väga ettevaatlik. Pärast metsarada nägin välja aga umbes sama mudane kui need elukad ja pesin hiljem vetsu kraanikausis nii jalgu kui plätasid:

Selleks ajaks oli kell juba pool viis õhtul ja muud meil teha polnudki, kui tasapisi koju sõita. Gorillaz peale ja läksime!

Suure Saare mäed ja pilved, mille vahelt eile korduvalt läbi sõitsime:

Siis loomulikult - vikerkaared. Hawaii teine nimi on Vikerkaareosariik:

Romantiline autosõit päikeseloojangusse:

Olen tänulik kõige eest, mis mu elus on. Kõige rohkem mu seikluskaasa Ville eest. Maailmas pole kedagi, kes sobiks mulle paremini kui tema. Ta on partner nii rõõmus kui mures, nii kodus kui puhkusel, nii automatkal kui õhtusel mullivannisessioonil. Aitäh, mu kallis Ville. Sinuga läheks kasvõi maailma lõppu.