Nimekirjad

Kuidas teie nimekirjadesse suhtute? Kas nimekirjad pigem piiravad või pigem aitavad asju tehtud saada? Mul endal on selline love-hate suhe, enamiku ajast naudin nimekirjade tegemist nagu ei miskit muud. Tõepoolest, küsige Villelt - ma olen üks hullunud nimekirjade tegija. Aga siis tuleb jällegi hetk, kus lihtsalt kogu see nimekirjandus viskab täielikult üle ja mõtlen, et saadan kõik kukele ja lähen lihtsalt vooluga kaasa... Kuniks teen taaskord uue nimekirja. Ega ma teagi, mis õige on, ilmselt tasakaal.

Selle Havaiga on ka saadud teha igasugu nimekirju alustades nimekirjaga "Enne reisi" ja lõpetades ühega, mil nimeks "Havail kogeda". Ja muidugi teen reisil nimekirja "Reisil tulnud mõtted elu paremaks muutmiseks." Hull, jah? :D Samuti on meid aidanud Lonely Planeti raamatuke, mis juba valmis nimekirju pakub. Näiteks, vaadates nimekirja "Oahu 10 unustamatut kogemust", märkasime, et meil oli tegemata ainult kaks: mingisugune kajakiga sõitmise tuur ja siis Bishopi muuseum. Otsustasime, et kuigi Havail on kahtlemata parim veeta aega õues, läheme ikkagi kaeme selle Bishopi muuseumi üle. Jälle üks asi nimekirjast maha.

Mõeldud-tehtud. Kell 9 olime muuseumi ukse ees nagu naksti. Ostsime piletid ja niimoodi see tuur algaski. Mul on ikka nii hea meel, et otsustasime minna. Kogu Oahu kogemus oleks hoopis teine olnud ilma selle muuseumita. Tegemist on siis antropoloogilise ja arheoloogilise väljapanekuga Polüneesia saarerahvaste kohta, muuhulgas loomulikult Havai.

Havai osa peasaal:

Muuseumis oli hulgaliselt kujukesi, tarbeesemeid, ajaloolisi tekste, isegi terve Havai parekonna käsitsi tehtud vanaaegne maja, samuti meeletult fotosid Havai ajaloost alustades sellest, millised olid Havai endised kuningad ja kuningannad (tegemist on ikkagi ainukese USA osariigiga, kus kunagi monarhia valitsenud on) lõpetades tüüpiliste turistipiltidega viimase 100 aasta jooksul. Väga meeldis ka "kaasaegse" meedia tuba oma posterite ja postkaartidega:

Lisaks Havaile oli muidugi eraldi tubasid pühendatud teistele Polüneesia saarestiku rahvastele. Hetkel aga eksponeeriti suuremalt Lihavõttesaarelt pärit kraami ja lugusid. See oli samuti vägagi vaatamist väärt, ega ma palju rohkem neist ei teadnud kui see, et seal mingid müstilised kivinäod seisavad.

Näed, need:

See viimane on kusjuures repro originaalist, mis paikneb Londonis ja millest on siin blogis ka juttu olnud, selles postituses nimelt. Aga ega see kivinägu polnudki näituse kõige lahedam asi. Mulle endale meeldis hoopis sein, kus kujutati nööri abil jutuvestmist ja kus mul tuli selline lapsepõlvetunne peale, et hoia ja keela. Kas teate, mis on kassikanga kudumine? (Pidin selle nime lõpuks google abil meelde tuletama). See on see. Ja see on ka täpselt see, mida tegid Lihavõttesaarel jutuvestjad, iga kangamuster tähendas oma lugu. Nad korraldasid selles lausa võistluseid. "Kai kai" on veidi sarnane "kassikangaga", kas te ei leia? No kui lahe...

Jah, Bishopi muuseum oli väga tore paik. Olen tänulik Lonely Planeti nimekirjale! Ise poleks tulnudki selle peale, et maailma parimat Polüneesia eluolu kajastavat muuseumit külastada.

Edasi aga oli vaja täita punkt isiklikust nimekirjast - Ville oli endale broneerinud surfitunni. Ja ega ma rohkem selle kohta midagi ei ütlegi, las ta kommenteerib ise.

Lauaga vee peal ma siiani sõitnud polnud, kui välja arvata mõned purjelaua proovimised teismelisena. Ujumisvõimelise ja vett armastava inimesena on aga sellel alati olnud minu jaoks teatav võlu ning siinses soojas vees on proovimine kindlasti väga sobiv. Seetõttu olin juba enne teist reisi otsustanud surfimist proovida ja võtta alustuseks ühe surfitunni. Olin küll ka omal käel juba teooriat õppinud, kuid vaja oli ka praktilist treeningut, mis on tulemuslikum oskaja käe all. Koolituseks broneerisin netis kaks tundi avatud grupiga treeningut Ohana Surf Project nimelise ettevõtte juures. Ettevalmistuseks oli vaja vaid ilmuda ujumisriietes ja päiksekreemisena õigel ajal Waikiki ranna lõunapoolsesse otsa. Koolitusel osales peale minu üks keskealine abielupaar Alaskast, kaks tüdrukut kusagilt mujalt mandriosariikidest ja minu paariliseks määratud noor hiina mees Yani. Peale sissejuhatavat videot ohutusest ja etiketist läksime rannale soojendust ja kuiva trenni tegema. Kuiv trenn seisnes rannal kõhuli lebades käsu peale surfiasendisse tõusmises. See oli kindlasti kasulik, kuid netist leiab ka põhjalikumalt seda tegevust seletavaid videoid. Edasi suundusimegi lainetesse, kus kahe treeneri vahel teineteise järel üritasime laineid püüda ja laual püsti saada.

Grupp liigub lainetesse:

Lained olid meile algajatele sobivalt väikesed, aga siiski sõidetavad. Üks treener aitas meil lainet õige hooga ja ajastusega tabada ning teine andis ranna pool tagasisidet meie läbikukkumiste täpsematest põhjustest. Kuigi surfi õppimiskõver on suht järsk, sain siiski palju laineid sõidetud täiesti mõistlikult. Esimese tunni kohta väga hea. Enamik grupikaaslasi oli reserveerinud koolituse ainult üheks tunniks ja nii saime teise tunni sõita Yaniga kahekesti, kuigi õige pea kadus ka tema randa puhkama. Surfimine on algajale tegelikult päris väsitav tegevus, täpsemini vastu laineid sõudmine on see väsitav osa. Mina tunnen, et sain esimese tunni kohta palju rohkem surfirõõmu, kui olin oodanud ning plaanin nüüd kindlasti sellega jätkata. Peale tundi müüdi mulle ka paar koolitajate poolt tehtud pilti, mida Saara siia kindlasti ka lisab.

Jah, lisangi - nii äge ju!!

Selline oli siis Ville surfitund. Ma olen nii rõõmus, et ta sinna läks. Mina ise olen teadupoolest ju ikkagi selline kartlik jänes ja pean juba ujuma minemiseks tavaliselt julguse kokku võtma. Seega ei, surfamine pole minu jaoks (veel). Mida ma aga tegin selle kahe tunni jooksul? Põhimõtteliselt vaatasin niisama lakke. :D

Tegelikult üritasin sel hetkel lasta oma nimekirjamaaniast lahti ja lubada endale sihipäratut logelemist rannas. Tuli enam-vähem välja ka. Kohvikust tellisin riisi, sest kõht oli maru tühi. Sõin sellest küll vaid kolmandiku ja pärast mõtlesin, et oleksin ikkagi võinud kokteili võtta.

Ville ja kamp olid rannalt hästi näha ka, sain neid jälgida ja mõttes "Tubli!" hüüda, kui keegi jälle püsti sai. Olin nagu see tüdruk, aga ilma peegelkaamerata:

Ville tuli tagasi absoluutses veepuuduses ja kergelt ärapõlenuna, kuigi särk oli seljas olnud. Istusime kohvikusse ja võtsime lõunat. Minu vegan burks:

"Kes on Rumi ja miks ta sind otsib?" - Ville :D

Ja nagu arvata võite, siis tuli ära teha ka päeva põhitegevus - matk. Otsustasime nimekirjast maha tõmmata ühe klassikalise lihtsa matka, mille teevad läbi ka need turistid, kes mujal matkamas üldse ei käigi.

Diamond Head Hike:

Teemantipea matk on tõesti lihtne ja tehtav 1,5 tunniga. Matkatee viib üles vana vulkaanikraatri servale, kust avanevad kaunid vaated nii kraatrile endale kui ka Honolulule. Ja loomulikult suurele-suurele Vaiksele ookeanile. Kas teadsite, et Vaikne ookean on nii suur, et seda hõlmavale piirkonnale võiks paigutada kogu maailma mandrid ja ruumi jääks veel ülegi? Täiesti hoomamatu mõte mu jaoks.

Ookean ja kraatriserv:

Ookean ja kraatriserv ja Honolulu:

Seekord matkasin ilma särgita. Mõtlesin, et tühja kah, sulandun siis juba täiesti kohalikega ühte oma nokatsi ja veepudeliga. Päris lahe on vaadata tegelikult, kuidas inimesed kasutavad matkaradu enda vormis hoidmiseks. Pärast tööd üks kardio-mäkketõus ja ongi jälle asi ants. Imeline elu.

Jah, tore on neid nimekirju teha ja tore on asju maha ka kriipsutada, kuid kui juba tegutsemistuhinas oled (nagu mina viimased... 20 aastat vähemalt), siis sellest lahti lasta on raske. Õnneks igahommikune meditatsioon seda õpetab. Lähengi teen nüüd ühe.