Rõõmus reede

Nii, head uudised! Nimelt, energia hakkab tagasi tulema - jeee! :) Ärkasin hommikul kõvasti rõõmsamana, oli juba päris hommiku tunne, mitte "öövalve algab" - tunne. Asusime kohe end uueks matkaks ette valmistama, sest mis on päev Oahul ilma matkata, eksole?

Ei saa ju seda maastikku raisku lasta:

Ville oli meile välja vaadanud ühe ilusate vaadetega matkaraja, mis küll päris järsk pidi olema, aga samas mitte üle mõistuse raske (oleme siiski mõõdukas vormis ja päris maratoni ikka ei jookse küll). Panimegi Oahu põhjakalda poole ajama. Teel avastasime, et olime Ville kohvitassi koju jätnud ja tulime veel sellelegi järele. Hiljem selgus, et ilmselt põhjusega, sest selle seiga tõttu õnnestus meil teeraja alguses kokku põrgata kahe botaaniku-looduskaitsjaga, kes kah sama retke läbima olid tulnud, et ühte raporteeritud taime uurida, mis potentsiaalne võõrliik oli. Mäletate, et eile ma soovisin Havail teadlane olla? Üliäge oli nendega taimedest rääkida, täitsa teadlase tunne tuli peale küll!

Rada oli tõesti järsk ja mudane ka. Meil oleks võinud olla nagad saabaste all, aga meil polnud. Ukerdasime ikkagi künka tippu ära ja vaated olid seda ukerdamist väärt.

Õhtupoole rääkis mulle üks kohalik naine, et ega havailased käivadki ise matkamas ainult nüüd ja varakevadel, sest muidu on neil liiga palav. Mõtlesin eile korraks, kui vihma sadas, et äkki kunagi peaks ikka Havai suvel tagasi tulema siia, saaks rohkem lauspäikest nautida. Samas jälle - ilma matkamiseta ma Havaid ette ei kujutaks.

Pärast 1,5-tunnist matka jalutasime koos teadlastega tagasi. Nad andsid soovitusi, mida veel teha ja rääkisid veidi oma elust. Naine oli superüllatunud, et me teame, kus Delaware asub. Geomängudest, mida aeglaste valvete ajal mängin, on vahel ikka kasu ka. :D

Edasi läksime randa, et higist ja porist puhtaks saada - hea looduslik pesemiskoht. Ville otsis suuremate lainetega kohta, aga lõpuks me ei leidnud ja jäime lihtsalt ühte randa pidama.

Kus on lained ja miks nii palju kanu??

Juba eelmine kord kirjutasin, et Havail on tõesti palju kanu. Kauail on lausa nende uputus... Oahul elutsevad õnneks mangustid, kes munade söömisega asja veidikenegi kontrolli all hoiavad, aga sellele vaatamata jalutab kanu ringi absoluutselt igal pool.

Parki ja siis otse randa:

Küll oli ikka hea tunne see, kui palju energiat on. Eile (ma siin vahepeal magasin ja nüüd on päevast saanud eile) tundsin tõesti, et ajavahe hakkab natukenegi korda saama. 12-tunnine ajavahe Eestiga on tõesti Havai kõige suurem miinus, aga mis seal ikka, kokakoola päeval ja unerohud öösel ja paneme edasi. Söök aitab ka palju. Eile läksime lõunaks Honolulusse sööma.

Honolulu on nii imelik kombinatsioon suurlinnast ja troopikast. Majad on roosad või klaasist (meenutades laineid), palmid ja lilled ääristavad kiirteid ning üldine tunne on väga laid back. Kui valgusfoor roheliseks läheb, läheb ikka hea mitu hetke enne, kui keegi liikuma hakkab. Tallinnas ei juhtuks seda kunagi! :D

Lõunat sõime ühes poke-kohas. Jaapanlasi on Havail väga palju ja nii ka aasiapäraseid söögikohti. Me ei kurda, ikka parem kui päevast päeva burgereid nosida.

Tofukauss ja tuunikalakauss:

Honolulusse läksime tegelikult põhjusega - olin broneerinud endale lei tegemise koolituse! Ootasin seda juba Eestis olles. Lei tähendab havai keeles kaunistust ja lei hõlmab endas nii pea-, kui käe-, kui kaelakaunistusi. Lei tehakse lilledest, ilmselt olete filmidest näinud, kuidas havaile tulles inimestel lillevanikud kaelas on. Meie aga tegime eile käevanikuid, sest nende tegemiseks ei ole vaja viite tundi.

Mul vedas - olin eile ainuke õpilane tunnis. Poole tunni pealt tulid meiega juttu rääkima ka õpetaja Syli vanad tuttavad, kuid käepaelu tegime me kahekesi. Ma pean ütlema, et nautisin seda väga. Lillede valimine ja ritta seadmine on nii erinev mu igapäevatööst, et tundub kui teine maailm. Oi, ma ootasin seda kogemust. Sain selle 100%.

Enne, kui koju jõudsime, tegime veel ühe peatuse vaateplatvormil, kus varem polnud käinud. Selleks ajaks oli peaaegu pime ja ka vihma sadas, hence need pildid:

Havai on ikka ilus, onju? Havai on siiski ka väga ameerika ja tarbimiskultuur on oma kombitsad ajanud igale poole. Läksime meiegi eile poodlema, sest olime nokatsid koju unustanud ja kuna meie AirBnB lähedal asub USA suurimaid outletikette Ross, tahtsime juhust kasutada ja soodsalt mütsid saada. Oh jah... Lisaks mütsidele saime ka igasugu muud kraami. On raske jätta võtmata Lee püksid, kui need maksavad 9 dollarit või siis pikkade varrukatega ujumispluus, mis UV eest kaitseb... See on absoluutselt uskumatu, kui odavalt saab riideid, mis "päris poes" maksaks 10 korda rohkem.

Ostlejad uute nokatsitega (omatehtud lei on kah käe küljes):

Pärast poodlemist olime läbi. Päevane energia oli muundunud hiigelsuureks rammestuseks ja kuigi olen endale seadnud, et enne kella kümmet magama ei lähe, siis üheksa paiku juba norskasin. Isegi postitust ei jõudnud kirjutada. Täna olin aga üleval kell 04:22, 7 ja pool tundi und on käes, ei hakanud enam Imovanetki võtma. Eks näis, mis sellest päevasest energiast saab. Coca cola zero on külmkapis igatahes.