Friday, November 16, 2018

Elu korallide ja džungli keskel

Eilne öö oli üsna sarnane eelmisele - 2 mg melatoniini ja 3,75 mg tsopiklooni per face. Ainult, et viimast pidime võtma kell 2 öösel, kui uni kadus. Kell 6 olime juba täiesti ärkvel ja mõtlesimegi, et mis me siis kodus ikka passime - läheme parem kohe snorgeldama. Mõeldud-tehtud ja kell 7.40 Hanauma rannas olimegi:

Hanaumas käisime ka eelmisel aastal ja see meeldis meile väga. Ka teistele turistidele meeldib Hanauma - hea oli, et parkimiskoha saime, kuigi oli alles nii hommik. Kui hiljem ära tulime, siis nägime päris pikka autorivi, inimesed ootasid järjekorras ilmselt ka tunni. On muidugi, mida oodata. Kuigi sel korral oli vesi lainete tõttu veidi sogasem kui eelmisel aastal, siis imelisi allveemaailma pilte leidus ikka.

Zanclus cornutus, taustal ilmselt keegi Tangi perekonnast:

Pean tunnistama, et selleks, et snorgeldamist tõeliselt nautida, peab lihtsalt mõningaid nippe teadma. Näiteks nagu seda, kuidas ja kunas lestad jalga panna, kuidas ja millise maskiga snorgeldada, kuidas jalgu ja käsi liigutada. Tunnen, et saan iga korraga paremaks, kuid õppimisruumi veel jagub. Vahel imestan, kuidas Ville selle jonniva lapsega üldse reisil viitsib käia. :D Vähemalt nägi ta kaheksajalga, jagas Instas videot ka, minge kaege perra!

Ta ise on palju parem neis snorgeldamisasjades tõepoolest:

Kalad olid siiski i-me-li-sed! Ma väga-väga naudin nende askeldamise jälgimist ja piltide tegemist. Oh, mis seal Suurel Saarel veel juhtuma hakkab, kus vesi palju selgem on.

Siin üks ilus Chaetodon ornatissimus:

Siin aga suur Naso lituratus ja taga kollane Chaetodon quadrimaculatus:

Snorgeldamine annab ka enesearengule palju juurde. Lõpuks ei tundugi lained enam hirmsad, liugled nendega kaasa nagu kaladki. Vesi ei tundugi külm, kui meelel tegevust jagub... Ookean ei tundu nii sügav, kui kõigest läbi näed. Lihtsalt keskkonnavahetus, ei midagi muud.

Snorgeldasime kokku 2,5 tundi. Pärast seda tundus küll, et päevatöö on tehtud. Pean ikka neid reie nelipealihaseid tugevdama. :D Kõhud olid selleks ajaks kah üsna tühjad ja läksime Honolulusse sööma. Valisin odava, aga kiidetud tudengite söögikoha Da Spot. Mulle meeldis toit, vaba õhkkond ja nooruslik seltskond. Ville jälestas ühekordseid loodust saastavaid nõusid, räpast üldmuljet ja liiga valju muusikat - nii saimegi väga erineva kogemuse. Kõhud said õnneks ühtemoodi täis, Ville sõi kanapraadi ja mina indiapärast vegetaarrooga karriga.

Meie aktiivne puhkus aga snorgeldamisega ei lõppenud, vaja oli minna ka matkale. Valisime lühikese matka, mida Lonely Planet reklaamis kui "kõige elamusterohkem lühike matk Oahul".

Matkatee viis läbi džungli Manoa kose juurde ja oli üsna mudane ja libe. Sisemised tugilihased paistavad meil korras olevat, sest me ei komistanud ega kukkunud kordagi. Tegime hoopis igasugu pildikesi:

Küll see roheline on ikka mõnus värv. Kuigi mu lemmikmatkad sisaldavad ilusaid vaateid, siis džungli- ja metsamatkad on jälle omamoodi erilised, sest annavad puhkust silmadele ja rahutunnet südamesse. Polegi vaja millelegi väga mõtelda, kui ümberringi on vaikus, linnulaul ja tuules sahisevad rohelised taimed. Okei, inimesi on siiski ka, kes veidi seda rahu häirivad, aga samas on nemadki vahel päris nunnud. No vaadake näiteks teda:

Nagu mainitud, lõppes matk umbes 50-meetrise Manoa kosega. Osa rahvas sulpsas kohe ujuma, aga meie mitte. Põhiliseks põhjuseks oli see, et ma ei tahtnud leptospiroosi nakatuda. :D See paganama leptospira-bakter elutseb siin metsades ikka veel ja kuigi haigestumisjuhte on vähemaks jäänud, siis no milleks riskida? Ka ametlikud juhised soovitavad ujumist vältida. Juba mõte leptospirast oma vereringes tekitab mul külmavärinaid.

Julged hullajad:

Meie aga jalutasime vaikselt tagasi ning nautisime läbi puude tungivaid päikesekiiri. Olime higised, kuid eluga rahul.

Matka lõpp langes kahjuks siiski meile ebasobivale ajale - kella kolmesele väsimusele. Meie kehad arvavad siiani, et kell 3 on see viimane aeg, kui magama peaks minema ja et üldse on tegemist ju ööga ja mis kõik veel... Muutusime järjest tusasemateks ja ei teadnud üldse, mida järgmiseks ette võtta. Lõpuks istusime niisama ühte randa puhkama ning lohutasime teineteist headele asjadele mõtlemisega. Ville on kõige hoolivam inimene, keda tean. Isegi koerad armastavad teda!

Blue, Maka ja Theo:

Pärast kokakoola-laksu (sest kohvi ma ei joo) ja popkorni oli nii tuju kui energiatase tõusnud. Sõitsime Villega mäe otsa Honolulu vaateid nautima. Taaskord suurepärane idee, mille autoriks herr abikaasa isiklikult. Ilusad vaated teevad Alati tuju heaks!

Honolulu on kah üks armas linn. Otsustasin, et järgmises elus tahan sündida Havaile ning olla siin teadlane, näiteks ornitoloog või astronoom või botaanik. Ja et Ville oleks mu lähedal. Oleks see vast elu... Kuigi, olgem ausad, ka praegune on ideaalilähedane.

Õhtu on olnud vaikne ja melatoniingi juba sisse võetud. Eks näis, mis homne toob - võiks olla sama ilus, kuid rohkem kellaajale vastavat energiat ei teeks paha.

3 comments:

Saskia said...

Oh Saarake, ka siinpool maakera tuleb pärastlõunal rammestus peale ja tundub, et kell 3 on viimane aeg magama minna :P
PS. Suured tänud imeliste roheliste vaadete eest!
Nautige <3

Anonymous said...

Tahaks märkida, et need julged suplejad pole ilmselt mitte niivõrd julged, kuivõrd hoopis teadmatud :D Muidu tore, nautige!

Saara said...

Jah, Saskia, kui nüüd mõtlema hakata, siis tõesti oli mul ka kodus see mure. :D Pidage vastu seal! Loodan, et pildid annavad ka veidi energiat juurde... <3

Anonymous, aitäh, see võib tõesti nii olla, kuigi see tähendaks, et nad on ka uskumatult ignorantsed, ma olen leptospira hoiatust näinud vähemalt 10 eri kohas. Aga no äkki nad vaatasidki mujale? :D