Hea on tagasi olla. Eelmise aastaga võrreldes oleme kogenenumad, targemad ja lahkemad ka. Teame, mida oodata ja mida otsida. Teame ka, kuidas käituda. Näiteks, et vältida olukorda, kus öösel saab magada ainult 3h48min nagu eelmise reisi alguses, siis seekord võtsin kodust kaasa melatoniini ja Imovanet. Melatoniini võtsime sisse umbes tund enne magama minemist mõlemad 2 mg ja 3,75 mg Imovanet krõbistasime siis, kui kell 4.41 luugid lahti läksid ja tegutsemistuhin peale tuli. Magasime rahulikult kella kaheksani. Arstiks olemisel on omad eelised...
Järgmiseks õpime ära selle?
Meie AirBnB on väga mõnus - lai voodi, ilus tualettruum, väike kööginurk. Koerad on nunnud ja koht asub umbes saare keskel põhjarannikul, kus on piisavalt vaikne, samas pole midagi väga kaugel.
Eile käisime ju veel supermarketist läbi enne, kui kohale jõudsime. Nii oligi meil hea hommikul hummuse/avokaado ja singi-juustu/avokaado võikusid süüa ja apelsinimahla juua. Ostsime ka päikesekreemi. Kas teadsite, sõbrad, et enamik päikesekreeme tapab koralle, kui see merre satub? Otsisime Tallinnast õiget kreemi nagu tikutulega taga, lõpuks saime Mahemarketist selle. Hind oli muidugi äärmiselt krõbe - 16 eurot 50ml eest. Võtsime selle ainult igaks juhuks, kui kohe kiirelt õiget ei leia. Õnneks on koralliturvalised päikesekreemid Havai supermarketites tavakaup ja 236-milliliitrine pudel maksis ainult kümme taala. Kreem peal, suundusime sinna:
Otsustasime seekord olla targemad kui viimati ja võtta esimene päev rahulikult. Suundusime otse randa, põhilisse puhkusesihtkohta. Waimanalo rand on mitu kilomeetrit pikk seega ilmselt Oahu üks tüünemaid. Sobib ka introvertidele.
Mina seda küll tavaliselt pole...
Käisime mõlemad kordamööda ujumas, jalutamas, tegin meditatsiooni. Kodus olid viimased ajad nii kiired ja stressirohked, väga hea on seda pinget tasapisi alla kerida... Jään siiski arvamusele, et nahk-naha-kontakt on parim pingeravim, sellele järgneb loodus ja siis tuleb valgus.
Kõik kolm korraga:
Oahu loodus on lihtsalt imeline, vaatamata sellele, et siia tavaliselt ikka melu ja Honolulu pärast tullakse. Isegi Havai rahva keeles on Oahu teine nimi "Kogunemiste saar". Ka praegu elab siin kõikidest saartest kõige rohkem inimesi - umbes 1 miljon. Minule aga sümpatiseerivad nii väga need otse taevasse kõrguvad kaljud.
Oih, autot pidin näitama! Seekordseks sõiduriistaks siis Jeep Wrangler, mis meeldib meile mõlemale. Ville küll on praegu ainsaks juhiks pandud, aga ehk ma ikka proovin ka mingi päev selle jeebikese ära.
Numps, kas pole?
Edasi vaatasime mõned eelmisest reisist tuttavad paigad üle nagu Makapu'u ja Lana'i vaateplatsid. Tulime lemmikute juurde tagasi. :) Siin on ikka äraütlemata kodune tunne. Ja see lõhn! Ma olin täiesti ära unustanud selle lille-, džungli- ja ookeanilõhna segu.
Õnnelik Saara ja Ville käsi:
Õnnelik Saara ja Ville käsi koos Villega:
Pole ilusamat vaadet kui see:
Edasi läksime korra kodust läbi (keegi võttis randa ju kahest bikiinikomplektist ainult alumised osad kaasa :D) ja sealt edasi sööma. Söögiga pole siin just parimad lood. Õigemini - suuremale osale rahvast ilmselt meeldiks, aga ma olen väga pirtsakas. Liha pole peaaegu kunagi nõus sööma, kalaliha vahel harva, aga ka siis, kui muud pole (nt lennukis...) ja kui võimalik, väldin üldse loomset. Päris veganiks ennast ei pea, aga eelistan alati vegantoitu, kui sellist on. Kodus söön haruharva midagi loomset näiteks. Siin aga... Ohjah. Isegi vegetaartoitu pole nendest traditsioonilistes putkades, vegantoidust rääkimata. Tellisin siis lõpuks kanaroa ja salati, millest ära sõin salati ja kanaroa juures oleva riisi. Ville sõi siga ja ütles, et meeldis.
Kuna juba hommikul sai selgeks, et matkale täna ei lähe (üritame ikka eelmise reisi vigu vältida), siis oli lausa kohustuslik tegeleda Havai teise suure meelelahutusega, milleks on snorgeldamine. Pupukea rannas käisime ka eelmisel aastal, kuid seekord läksime sinna konkreetse sooviga snorgeldada. Ilm polnud küll päikseline, aga tühja sest, onju? Toas ikka ei istu.
Üks mure selle asja juures siiski oli - lained olid päris suured. Aga nagu te pildilt näete, siis snorgeldamiseks sobivalt on Pupukea randa tekkinud looduslik bassein kivikaljudega. Paraku ei kaitsnud ka need kivikaljud lainete eest, aeg-ajalt pääses basseini suur laviin värsket vett, mis vee sogaseks ajas ja inimesi vastu teravaid kive väntsutas. Panin kogu asjale nimeks "lainesnorgeldamine".
Kalakesi siiski jagus:
Oma kodust kaasa võetud GoPro7 Blacki ja kogu nägu katvate snorgeldamismaskidega oli äraütlemata toredam snorgeldada kui eelmisel korral. Jalas olid mul ka spetsiaalsed snorgeldamisjalanõud, mille emalt sain. Tingimused olid tuule ja lainete osas rasked, kuid meie varustatus päästis päeva. Sooritusega oleme rahul.
Lained olid tõesti suured, kaugelt hindasime, et nii 4 meetrit võis olla küll. Oahu põhjakallas on ju ka kuulus oma surfivõistluste poolest ja november on see kuu, mil siin on kõige suurem lainelauasõitjate mõõduvõtt. Harjutasid teised täna päris korralikult igatahes.
Niimoodi lõppeski meie väljas veedetud päev. Kella kolme ajal tuli korraks tuumauni, kuid snorgeldamine ajas selle minema. Nüüd ei jõua ma ära oodata, millal magama saab. Tund aega veel... Me ei taha nimelt liiga vara minna, muidu ärkame jälle mingi kell 4 või 5. Parem kannatame nüüd.
Oli hea rahulik algus. Villega Havai saartel ringi sõita on täpselt nii imeline kui see tundub.
No comments:
Post a Comment