Teekond Hanasse

Tervitused uuelt saarelt, millel kaunis nimi Maui! Kaunis nimi, kaunis saar:

Eile jah jõudsime Mauile. Maui on meie jaoks täiesti avastamata maa, eelmisel reisil oleksime tahtnud väga tulla, aga 12 päeva on liiga vähe, et kõik saared läbi käia ja selle pärast jäigi Maui ära. Mida saare kohta siis üldiselt öelda? Maui on Havai saartest suuruselt teine Suure Saare järel, aga elanike arvu järgi kolmas Oahu ja samuti Suure Saare järel, siin elab Wikipedia järgi 144 444 inimest. Kohapeal on rahvast muidugi rohkem, sest Mauit külastab igal aastal 2,4 miljonit turisti. Ja meie oleme ka ühed neist.

Väga õnnelikud turistid oma lahtise autoga:

Oi, me ootasime oma Mustangikest. Ma pean tunnistama, et ma tegelikult ei ole suur autohuviline, aga Mustangiga sõita olen tahtnud küll ja näete, saab ka see unistus täidetud. Küll see teine Havai reis on ikka viljakas, nii palju kärbseid ühe hoobiga! :D Üritasime siis täna veelgi enam kärbseid püüda ja Lonely Planeti raamatusoovitusi jälgida, kui Mauit avastama hakkasime.

Üks põhisoovitus oli läbi sõita maaliline teekond Maui kõige idapoolsemasse tippu väiksesse linnakesse nimega Hana. Hana ise pole küll teab mis vaatamisväärsus, aga "Tähtis on teekond, mitte sihtkoht," nagu väidavad pea kõik eneseabiraamatud. Ei saa öelda, et ma nendega ei nõustuks...

Nii et jah, tänase päeva eesmärgiks seadsime selle Hana teekese läbisõitmise ja ühtlasi oma rendiauto Mustangi täiel rinnal nautimise. Saime küll korterist üsna hilja minema, aga teel olime ikkagi juba mitu tundi enne lõunat, seega polnud ka kõige hullem. Esimene peatus: metsikult suured lained Ho'okipa vaateplatvormil!

Ma olen täiesti kindel, et pildi peal ei tundu need lained nii suured kui nad päriselt olid. Vette minemine oli keelatud! Samuti katkestati surfivõistlus, sest ilmastikuolud olid liiga ebaturvalised. Sellise suure loodusjõu nägemine on ikka kogemus omaette. Ma ei kartnud, aga vaatasin täitsa hämmastusega tuule ja vee koosmängu.

Kui Hana maantee järjest läbi sõita, siis võtaks see ainult 2 tundi aega. Enamik inimesi aga läbib seda teed terve päeva, mõned isegi kaks. Peamiseks põhjuseks on hulgaliselt vaatamisväärsusi tee ääres, mis kõik avastamist ootavad. Eriti palju on Hana teel koskesid. Kuna Hanasse viiv tee asub Maui kustunud vulkaani Haleakala jalamil ja mägedest ikka vett alla voolab, siis tegelikult on see ka loogiline. Lonely Planeti järgi on Hana teel lausa 54 jõgesid ületavat silda.

Meie teine peatuspunkt (lisaks lugematutele "oota-oota-Ville-pea-kinni-ilus-koht" poolpeatustele) oli Twin Fallsi juures. See kujutas endast väikest matkarada kaksikkose nägemiseks. Enne igat "matkarada" oli meil küsimus, kas vahetada plätad matkajalanõude vastu või mitte. Seekord pöördusime nõu saamiseks ühe Indiast pärit perekonna poole, kes väitis, et varbavaheplätad on täiesti okei. Me ausalt ei tea, millisel rajal nemad käisid, sest see ei saanud olla sama, mida mööda meie pori sees ukerdasime.

Õnneks preemia oli päris hea:

Vikerkaari näete?

Twin falls ei jäänud päeva ainukeseks matkaks. Õnneks! Järgmiseks võtsime ette Waikamoi loodusraja - eraldatud metsatee, kus sai nautida vaikust ja rahu, sest enamike turistide jaoks oli tegemist liiga emotsioonidevaese vaatamisväärsusega. Meile aga sobis hästi - mets oli mõnus, puud kõrged, inimesi peale meie vaid ühe käe sõrmedel lugeda. Tüüne olek, puud said tööd teha:

Vaade Hana maanteele koos kalendritüdrukuga:

Matkasime mudasel rajal rõõmuga ligi tunni. Edasi viis tee taas alla ookeani äärde, seega tegime peatuse järgmises lainevaatluspunktis - Kenae poolsaare alguses. Oh, eile oli ikka suurte lainete päev.

Üritasin lainega koos jõupoosi teha, aga ehmatasin enne ära, kui pilt valmis sai:

Tagasi üles ja sõitu:

Kõik meie pausid olidki enam-vähem 5-minutilised, välja arvatud üks söögipaus. Lõuna oli meil ju täiesti olematu, seega kõhud korisesid päris korralikult. Õnneks on Hana maantee ääres hulgaliselt igasugu putkasid, mis värsket puuvilja pakuvad. Ühe putka eest võtsime võileibu ja suure banaanileiva. Otsustasime, et palju ei söö, sest hiljem plaanisime korralikuma toidu teha. Little did we know...

Limpsipurgi kork:

Hana tee teisel poolel oli samuti hulgaliselt koskesid ning peatuspaiku. Matkateid enam ei olnud, seega sõitsime niisama ümbruskonda vaadates ringi ja tõdesime, et päris ilus päev on.

Autojuht on ka väga ilus:

Autojuht vajas siiski oma igapäevast ookeani, seega päris Hana lähedalt leidsime Pa'iloa ranna, mida raamatus nimetati Maui kõige ilusamaks musta liivaga rannaks. Polnud viga:

Villeke sai ujuda ja mina niisama nautida, lained olid taaskord veidi liiga suured mu jaoks. Aga ega ma ei kurvasta üldse, kui mõni päev ujumine vahele jääb, ma ei ole nii suur veefänn, et hommikusest hambapesust ei piisaks. :D

Edasi oli meil Villega 2 valikut: kas tulla tuldud teed pidi tagasi või teha tiir ümber saare idapoole ja minna teist teed pidi koju. Seiklushimuliste turistidena ei suutnud me end uue tee valikust tagasi hoida, kuigi Google Maps väitis, et uus tee võtab 3 tundi ja vana 2. Ei, ikka seikleme!

See uus tee oli ko-hu-tav! Osaliselt asfalteerimata, auke täis, täiesti ebatasane. Meie Mustangist oli kahju, pole see sportauto mõeldud sellisteks maateedeks ja jäik vedrustus andis kõvasti tunda. Lisaks läks pimedaks ning pimeduses hakkasid tee äärde-peale-taha ilmuma justkui eikusagilt lehmad. Nagu Indias oleks... Tulid teised nii äkitselt põõsastest ja küngaste tagant välja, et mitmeid kordi ehmatasin end poolsurnuks. Nagu kummitused! Oi, see tee oli seiklusrohke - just nagu me soovisimegi! :D Veidi liiga seiklusrohke tegelikult, mis seal salata. Ilma neljaveoliseta ei soovita.

Õnneks auto ei lagunenud teel ja koju ikkagi jõudsime. Restoranis peatumisest ei tulnud muidugi midagi välja, sest nendel külavaheteedel lihtsalt ei olnud ühtegi söögikohta, restoranist rääkimata. Peatusime koduteel Wendys, kuhu Ville juba Oahul minna tahtis vanu aegu meenutama (mitte eelmist aastat siis, vaid seda aega, kui ta USAs elas). Wendy's on paraku nii tobe ettevõte, et isegi minu tellitud friikartulid olid lihaga üle kaetud ja nende menüüst ma tõesti midagi proovida ei tahtnudki. Sõin koju jõudes hummusevõiku.

Liiga seiklusrohkest lõpust hoolimata oli taaskord tegu suurepärase päevaga! Tänks, Universum!