Ma olen armunud

Mul on nii hea tuju. On võimatu kirjeldada, kui hea tunne on see, kui kell 18.40 ei ole sellist tunnet, et kukuks jalapealt magama. Või kell 15.20. Või hommikul kell 6. Eestis-Soomes on mul tavaliselt päevasel ajal väga palju energiat, ma kunagi ei maga lõunaund näiteks. Selle pärast tundubki mulle selline päevane unisus lausa surmatõvena. Terve olla on niiiiiiii hea. Lausa tantsisin 10 minutit tagasi Villega heast tujust. Ajavahe on olnud taaskord intensiivne, aga nüüd on see suuremas osas ületatud.

Teaser tänasest päevast:

Hommikut alustasime jälle matkaga. Mida muud siin matkaparadiisis teha on? :D Tegelikult ka, oleks lausa patt jätta matkamata. Otsustasime seekord minna Oahu lääneküljele väikesele jalutuskäigule. See on ka koht, kus meil eelmine kord AirBnB oli. Matka nimeks oli kõnekeelselt "Pink Pillbox Hike", havailased kutsuvad seda "Pu'u o Hulu". Ja tõepoolest, matk oli Suuuuurepärane.

Nii näeb välja klassikaline havai kiirtee, seekord viib matkani:

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:

Pikkust palju ei olnudki, meie matkaraamatu järgi 2 miili, aga tõusu ikka omajagu, lausa 800 jalga. Eurooplaste jaoks siis umbes 3 kilomeetrit pikk ja 250 meetrit kõrge? Midagi sinnakanti. Päike paistis, uued nokatsid olid vahelduva eduga peas ja muudkui sammusime:

Matkatee viis üles künka peale. See tähendab - havailaste jaoks on see küngas, minu silmis on tegemist 100% mäega. Higistasime ja tõstsime pulssi, aga polnud tegelikult üldse raske üles saada. Ja üleval ootas meid muidugi preemia - vaated.

Ma tõesti olen armunud. Kuidas saab mitte olla?

Need roosad ja muud majakesed olid muide sõja ajal vaateputkad sõjaväelastele, kust nad jaapani lennukeid jälgisid. Nüüd on putkad ära värvitud ja teismelised teevad nende katustel tantsuvideosid. Mulle meeldib näha, kuidas inimkond kohaneb.

Täna muide sai mul täis 90 päeva meditatsiooni, olen teinud seda iga päev. 91. meditatsioonis keskendusin kõrgusekartuse minnalaskmisel:

Alla tulles olid jalad nagu makaronid ja meie väsinud ning higised. Läksime randa, et end veidike värskendada. Lained olid küll suured ja kive rannas hulgaliselt, seega ujuma me ei läinud, aga Ville kastis pea vette ja mina pesin jalad.

On midagi ilusamat?

Järgmine punkt päevakorras - lõuna. Otsustasin teha veganvaba päeva ja minna Ville soovil Oahu põhjaküljele neid samu või-küüslaugukastmes krevette sööma, mida eelmiselgi aastal tegime. Krevetid olid sama head. :) Koht oli ka jätkuvalt samasugune. Ning Ville.

Teadsin, et sel korral pean ära proovima ka havailaste kuulsa magustoidu shaved ice. Eestikeelne versioon oleks siis raseeritud jää, jah? :D Praktikas ongi tegemist jääkamakaga, kuhu on siirupit ja kondentspiima peale kallatud. Minu jaoks liialt magus magustoit ja need tehisvärvid ei imponeeri samuti. Mul on siiski hea meel, et ära proovisin.

Oahu põhjakülg ei ole aga laiale maailmale tuntud kui krevetiparadiis, vaid hoopiski koht, kus surfivõistlusi peetakse. Võistlused toimuvad igal aastal novembri lõpus ja detsembri alguses, aga juba praegu on lained päris suured. Läksimegi Villega pärast sööki randa profisurfajaid vaatama. Taaskord viis, kuidas enesearenguga tegeleda - ma nimelt kardan väga suuri laineid, aga nähes teisi inimesi nii mänglevalt nendega hakkama saamas lõdvestun isegi. Rohkem mängu ja vähem hirmu, see on tee, mida mööda tahan kõndida.

Üks ilus 90-ndate stiilis pilt surfajatest:

Tagasiteel koju olin Villele parasjagu järjekordset lauluküsimust ette valmistamas (mäng nimega "Arva ära film" - soundtrack minu poolt :D) kui nägin metsikult hobutreilereid põllu peal ja teadsin kohe, et see tähendab vaid üht - võistlused! Olin nooremana väga suur hobufänn (noh, olgem ausad, siiani olen) ja võistlemine ning võistluste vaatamine oli üks mu lemmiktegevusi. Täna ei toimunud aga ei koolisõidu- ega ka takistussõiduvõistlused. Tegemist oli rodeoga! Western sadulad and all. Läksime siis ka Villega natukeseks pealtvaatajate hulka.

Kogu asja osas on mul siiani siiski kahetised tunded. Võisteldi nimelt selles, kes suudab hobuse seljas kiiremini paanikas põgeneva mullika kinni püüda ja talle nööri kaela ning jalgade külge siduda. Lehmadest on kahju, lihtsalt on ja ma ei tea, kas see on ratsionaalne või mitte. Jah, mul on siiani kahetised tunded selle koha pealt.

Pärast kodust värskenduskuuri käisime nüüd Vietnami restoranis söömas. Vegan punane karri mulle ja kanarinnaga karri Villele. Ville ütles, et ta loodab, et lahendab Havai kanaprobleemi. :D Ütleme nii, et mul on selle osas omad kahtlused.

Matk tegi siiski päeva. Havai loodus on imeline.