Havai 2 - teekond

Tere kõigile! Täna on üks imeline päev, sest meie selleaastane suur reis algab täpselt nüüd. Pealkirjast võite järeldada, kuhu minek on. Jah, just Havaile. "Jälle Havaile." Selle reisiga söön oma sõnu päris korralikult, sest olen ikka arvanud, et külastada võiks justnimelt alati midagi uut. Ega neid reisimisvõimalusi ju lõputult ei ole (veel :D) ja samasse kohta reisimine tundub minu jaoks justkui raiskamine. Aga näed siis... Ostsime Havai piletid ära tegelikult paar kuud pärast eelmise reisi lõppu ja ilmselt mõistate, miks. Eelmine reis meeldis meile lihtsalt nii väga. Loomulikult on võimalus, et see kord on meie ootused liiga suured ja me ei saagi seda, mida loodame, aga ka see oleks okei, sest siis ei peaks iga aasta Havail käima, mis teadupoolest pole just kõige mugavam ettevõtmine. Otsustasime Villega, et tuleb, mis tuleb, kavatseme viimast võtta.

Nii, aga alustame siis. Kuna Havaile minemiseks kulub meil ligi 24 tundi, siis otsustasin, et esimese postituse teen vahelduse mõttes päris päeviku vormis.

Kell on 4.33 - Ville äratus hakkas mängima. "Eiiiiiii," mõtlen ja kaalun, kas oodata oma äratust kell 5.00 või leppida 5,5h katkendliku unega. Valin viimase. Tõuseme, ajame veidi musta teed ja võikusid sisse. Reisiriided. Vaatan peeglisse ja vastu vaatab maru unine Saara. Meiki ei tee sellegi poolest, Kadri tegi mulle eile salongis püsimeigi ja sellest peab jätkuma kolmeks nädalaks.

Tšau kodu ja kass ja tume november:

Kell 5.30 - varem tellitud Tulika takso on maja ees ja kell 5.45 oleme lennujaamas. Pagas, turvaväravad.

Kell 6.15 - mängin lennujaamas Estonia klaveri peal Yann Tierseni, rahvas plaksutab. Räägin Tuuliga juttu, kes Veneetsiasse konverentsile läheb. Mängime Villega pinksi nagu meie esimesel kohtumisel. Vestleme pikalt Ville vana tuttava Janeliga (kes samuti konverentsile teel, tema läheb Münchenisse) ja ta annab meile nii mõnegi reisimõtte, mille kunagi teoks kavatsen teha. Läheme kolmekesi koos 7.15 lennule Stockholmi. Teen klassikalise reisiraamatu pildi ja panen Instagrami üles:

Lend sujub mõnusalt ja kestab ainult 50 minutit.

Kell on 9.18 (kohaliku aja järgi 8.18): nüüd oleme siin Stockholmis. Sain falafelivõiku ja joon kakaod. Veitsa külm on ja väsimus ka. Samas juba koidab ja tegelikult on kõik mõnus. Lennujaam on väga rahulik, pea talveunes. Tund veel ja siis saame lennukile.

Kell on 10.37 (kohalik 9.37): saime lennukile ja oleme super rõõmsad, sest lennuk on niiiii tühi! Kõik saavad vist pikali visata. :) Lisaks on lennuk ka väga ilus ja uus. SAS for the go!

Kell on 14.20. Kohalikust ajast pole aimugi, oleme vist üle pöörijoone ja vist on keskpäev, päikest nägime hästi korraks silmapiiri tagant. Istusin Ville kõrvalt ära kolmekohalisele ja magasin pool tunnikest. Meie oma kodune äriklass:

Lennu tipphetk on kah käes, aknast näeb Gröönimaad - suur tunne! 7 tundi ja 48 minutit veel.

Kell on 16.40. Oleme Kanada põhjaosa peal. Kohalik aeg ilmselt mingi 10 hommikul või midagi sinna kanti. 5 tundi 26 minutit veel. Und ei tule, kuigi magada saaks. Vaatasin ühe totaka romcomi ära ja kolisin tagasi Ville juurde. Kell 16.58 tõuseb päike.

Kell on 18.38. Eestis on juba pime... Meie oleme ikka veel Kanada kohal. See Kanada on ikka üks hiiglaslik riik. Õnneks magasin tunni või poolteist, ise ka enam ei tea. 3 tundi 27 minutit veel.

Kell on 20.43. Kohalik aeg 10.43. Kuulan uue Blade Runneri heliriba ja no.... Ei saaks suurem tunne olla. Oleme praegu USA keskosa kohal. Kui ilus on maailm ja kui väiksed oleme meie. See on isegi suurem kui Gröönimaa-tunne. Ma ei tea, mis ahvivaimustus mul selle Ameerikaga on, aga USA on küll riik, mille tahan risti ja põiki läbi reisida. Kunagi oli mul plaanis teha automatk idast läände. Olen päris kindel, et ükspäev selle ka teen. Üleväsimus või mis, aga pisarad tulevad silma.

Nonii, nüüd jäi paus. Praegu on kell Eestis 02:56, pea 24h on sellest hetkest, kui Villel äratuskell helises. Siin Los Angeleses on kell 16:57, taevas on roosa ja päike vist loojunud juba. Väsimus on nüüdseks päris suur juba, selline pigem öövalve tunne on peal. Aga sama suur on ka õnnelikkus. Meie lennuk maandus 5 tundi tagasi Los Angelese päikese ja palmide juurde. Pagasi ja passikontrolliga läks kõik kenasti ja kuna uuele lennule minekuni oli aega, siis otsustasime korra lennujaamast väljas käia. See oli nii hea mõte!

Läksime Uberiga lähedalasuvasse randa ja oh, milline õnnetunne seal peale tuli. Ookean, päike, liiv, pelikanid ja... Vaalapoiss! Üks nooruke vaal oli randa mängima tulnud. Ville vaatas välja, et võis olla hallvaal. Olime ta pärast veidi mures (et äkki on lõksu jäänud), aga rannavalvur lükkas meie kahtlused ümber ja ütles, et ta niisama hullab lainetes.

Rand:

Sukulendid:

Vaalapoiss:

Õnnelikkus:

Tunni pärast tulime tulema. Jälle Uber, lennujaam, söömine ja boarding. Nüüd just sel hetkel hakaks lennuk liikuma. Kell on 03.11, siin LAs siis 17.11. Hawaiil on alles 15.11. Proovime siiski magada, kuigi on alles "päev". See viimane lend Vaikse ookeani keskele kestab 6 tundi - Havai on siiski kõige eraldatum asustus tervel planeedil.

Kell on 5.35, meil on sõita veel 3 ja pool tundi. Kallasin endale just teetassi hargivahele, iste märg, sokid märjad, alukad märjad. Varrukad märjad. Sakib. Viimase 25 tunni jooksul olen maganud max 3,5 tundi, aga võib olla ka, et 2. Lend on pilgeni täis, meie taga istuvad kaks väga korpulentset inimest ja istmetuge alla lasta pole võimalik. Havai nimel.

Kell on 8.03. Havai aeg on 20.03, täpselt 12 tundi varasem. Seega jah - järgmised 3 nädalat elame minevikus. Meil on veel veel 51 minutit sõita, aga tuju on kõvasti parem. Saime siin vahelduva eduga päris normaalselt magada. Ei teagi, kuidas see õnnestus (okei, tean küll - minu jalad Ville süles, kapuuts peas ja varu T-särk selga toestamas. Hehe...

Paar sõna ka lennufirmadest. Seekord lendame viimase otsa Hawaiian Airlinesiga, mida ma tõesti kiidan. Nad on väga sõbralikud ja viisakad ja ilusad, naistel on lausa juustes Havai lill. Snäkke pakuti selle 6-tunnise reisi jooksul 3-4 korda. Lennuk ise näeb välja puhas ja ilus. Kui peaksite kunagi valima, siis Hawaiian on hea mõte! Meie suure lennu võõrustaja SAS oli ka okei, aga pea 11-tunnise lennu jooksul pakuti vaid 1 kord süüa ja 1 snäkk. Hea, et meil pähkleid ja kuivatatud mangosid kaasas olid + Ville isa aia õunad. Okei, nüüd tuli üks Hawaiiani miinus ka meelde - filmide vaatamine on tasuline. (!)

Kell on 09.52 Eestis ja 21.52 Havail. Lennuk maandus, õhk on mõnus, paneks kohe lühkarid jalga, kui viitsiks. Aga vaat ei viitsi. Istun parasjagu rendiautoputka ukse taga ja ootan Villet, kes asju ajab. 100% samasugune kui eelmisel aastal. Tuju on hea ja elu on ilus.

Ja nüüd on kell 23.25, Eestis siis 12 tundi tulevikus. Saime superägeda auto, homme näitan. Käisime poes avokaadosid ja hummust ostmas. Tutvusime AirBnB omaniku kolme üliarmsa koeraga, vaatasime tähti ja naudime sooja õhku. Mul pole muud öelda - elu on täiuslik.

30 tundi hiljem: