Päev, mil unistused täituvad

Või siis ka mitte?

Ärkasime täna vara nagu me ikka teeme. Päeva eesmärk oli selge: minna snorgeldama ja näha võimaluse korral delfiine. Ütlen kohe, et see unistus täna küll ei täitunud. Panime end küll võrdlemisi kiirelt valmis ja randa, kus eelmine kord delfiine nägime, on vaid 20 minutit, aga keda pole - delfiinid ise.

Meie musta liivaga rannake:

Õnneks oli niisama snorgeldamine ka igati mõnus ja lisaks oli tore rannal prouadega juttu ajada. Tundsin ühe neist kohe ära - see oli sama daam, kes meid eelmine aasta delfiinideni juhatas. Nüüd ütles ta, et delfiine pole selles rannas juba 3 nädalat näha olnud... Arvas, et kuna vaalad on tulnud, siis delfiinid hängivad rohkem vaaladega, kuna vaalad neile väga meeldivad. Maru nunnu.

Aga meie nägime ka igasugu nunnukesi. Pakun, et need on kalad nimega Pacific Chub... On keegi lugejatest ihtüoloog ja oskab kommenteerida?

See musta liivaga rand pole tegelikult parim snorgeldamiseks, seega läksime edasi eile külastatud Two Stepi. Two Step on tõesti snorgeldajate paradiis. Saime palju ilusaid pildikesi ka. Muide, musta liivaga rannas juhtus meil ju õnnetus - tahtsime GoPro öörežiimilt maha võtta ja otsustasime, et ei viitsi randa tagasi minna. Võtsime selle karbi seest välja otse vees, suhteliselt kaugel rannast. Loomulikult hakkasime rahmeldama ja karbi kaas kukkus vette ning langes sügavale merepõhja. Ja kujutage ette - Ville sukeldus sellele järele. Kaas oli juba põhjas, aga Ville sai selle 4 meetri sügavuselt kätte. Mu Isiklik Kangelane.

Mina siin blondiini kombel napakat selfit tegemas. Muud ma ju ei oska. :D

Kalasid määrata siiski üritasin. Võtsin veekindla määraja lausa vette kaasa (see oligi selleks mõeldud) ja surfasin selles raamatukeses iga kord, kui uut kala nägin. Suva, kui mõni imelikult vaatas, mul oli megatore.

Kas näete siin pildi keskel seda nunnut oranži nokaga kalakest (päris väike teine)? See oli üks mu lemmik, nimeks Bird Wrasse (hinalea 'i'iwi) ja tegemist on emase isendiga:

Mu lemmikpilt tänasest snorgeldamissessioonist on aga emasest Spotted Boxfishist, no vaadake ometi, kui lahe ta on! Hakkas teine ju Villega veel "kaklema" üritades teda sabavibutusega eemale peletada. Ise mingi 5-sentimeetrine... Julge Naine!

Aga jah, delfiine polnud. Homme proovime uuesti. :)

Lõunaks sõime kõike, mis eilsest üle jäi. Lõunasöök toimus verandal vaatega kaunilt hoolitsetud aiale - mida veel tahta? Ville teeb millegipärast imelikku nägu, vaatab vist põlastusega mu ainult taimedest koosnevat lõunat. :D Tegelikult pole tal endalgi taimetoidu vastu midagi, kuigi jah, peekonit armastab ta ka.

Edasi aga täitsime siiski ühe unistuse - käisime Mauna Kea tipul. Ma tunnen, et mul on raske leida õigeid sõnu selle rõõmu kirjeldamiseks.

Tee Havai kõrgeimasse tippu oli päikseline ja avar. Pean tunnistama, et Suur Saar hakkab mu jaoks oma imagot muutma, leian järjest rohkem ägedaid vaatenurki ja kohti, mis mulle vägagi sümpatiseerivad ja nii ma ei tunnegi liiga palju Oahu mägedest puudust.

Kes mäletab eelmise aasta reisi, see teab, et mäe otsas on ikka päris külm. Olime Eestist posu riideid ainult selle pärastlõuna jaoks kaasa võtnud - soe pesu, sallid, mütsid, jakk ja kilekas... Panime need ühel teeserval selga, kui temperatuurid langema hakkasid.

Külastuskeskus asus umbes poolel teel Mauna Kea otsa ja seal on soovitatav aega veeta vähemalt pool tundi, et inimene kõrgusega harjuks. Mauna Kea on nimelt 4207 meetrit kõrge ja alt merepinnalt (sõna otseses mõttes) tulles on päevane tõus märkimisväärne. Haigusnähatude ärahoidmiseks veetsimegi natuke aega 2800 meetri peal. Nad olid isegi päikeseteleskoobi püsti pannud:

Mäe otsa saamisega oli meil üks probleem tegelikult - meil polnud neljaveolist autot, mida sinna otsa saamiseks vaja läheks. Paar inimest ütlesid küll, et kaheveolisega saab ka, aga otsustasime ikkagi oma auto külastuskeskuse juurde jätta ja üles hoopiski hääletada. Meid võttis peale üks Mehhiko paar, kellega koos kogu tee suud lahti seda Marsitaolist maastiku vaadatud sai:

Mees filmis palju ja pildistas - ta oli vlogija. Oleme Villega nüüd kusagil mehhiko vlogis. :D Armsad inimesed, mees tegeles filmikunstiga ja naine oli sisekujundaja. Nad rääkisid oma reisidest ja elust ja mul oli kohe hea meel, et maailmas nii palju toredaid inimesi on. Eriti, kui saab koos midagi sellist kogeda:

Mauna Kea tipp oli lummav. Minu kui kosmose- ja ulmefänni jaoks täielik imedemaa. Mauna Kea tipus asub 12 teleskoopi ja see näeb kõik välja nagu kusagilt Star Warsi filmist. Aaaah, adrenaliin!

Kõige ees on Kaksikute Observatooriumi põhjas asuv komponent, tegu on nimelt kaksikteleskoobiga. Selle lõunas olev komponent asub Tšiilis. Kaksikteleskoobi abil on nähtav peaaegu kogu põhja- ja lõunataevas ja praegu peetakse seda kompleksi parimaks optiliseks/infrapunateleskoobiks, mida inimkond on ehitanud:

Jalutasime seal hõredas õhus ringi nägu totakalt naeratamas. Ega kiiresti kõndida ei saanudki, sest võttis 10 sekundiga hinge kinni. Süda oli ka kergelt paha ja peas selline imelik kerge tunne. Ma vist pole nii kõrgel merepinnast kunagi olnudki. Aga oi, ma olin rõõmus. Ja miks mitte olla, kui unitused täituvad?

Kanada-Prantsuse-Havai teleskoobiga:

Subaru teleskoop, Keck I ja Keck II teleskoobid ja NASA infrapuna teleskoobikeskus:

Põhjus, miks selle miljoniaastase vulkaani peale teleskoobid on pandud, on lihtne - seal on õhk kõvasti hõredam ja nähtavus väga hea. Lisaks pole suurte linnade valgus häirimas ja õhuniiskus ei häiri, ekvatoriaalne asukoht on ka plussiks. Olen nende teleskoopide kohta filmigi vaadanud, maru põnev!

Havai ülikooli 2.2-meetrine teleskoop:

No elu, eluke - mis kingitus?? Ma teadsin, et Mauna Kea otsas on vinge, aga et see on nii vinge, seda poleks osanud uneski näha. Nüüd istun siin palmide all ja mõtlen, et kõik see on ainult pooleteise sõidutunni kaugusel. Suur Saar on mitmekülgsuse meistriklass.

Alla hääletasime teise auto peale ja seekord jutustasime kahe kutiga, kes Havail elavad. Üks oli allveelaevade mehhaanik ja veetis palju aega, nagu arvata võite, vee all. Näiteks nii 3 kuud korraga... Ei kujutaks ette, tõepoolest. Nüüd oli tal esimene nädalavahetus vaba 6 kuu jooksul. Inimesed on ikka tublid tööloomad... Teine mees elas Oahul ja tegutses turvafirmas, käib iga nädalavahetus mõne saare peal matkamas. Nii pole ju üldse viga elada! Hästi armsad inimesed jällegi ja saime turvaliselt oma auto juurde tagasi. Turvaliselt, aga siiski külmununa. Otsustasime mitte tähevaatlusele jääda, kuna kuu siras väga tugevalt ja ega hea vaatlusõhtu see polnud nagunii. Läksime hoopis koju, ma võtsin sooja vanni ja kammisin lõpuks selle rasta lahti, mida mitu päeva tekitanud olin. Kordaläinud päev.