Saime täna kodunt liikuma umbes kell 12.00. Sellist asja pole enne juhtunud... Esimestel päevadel hakkasime liikuma ikka 7-ajal juba. Mis me siis hommikul tegime? Absoluutselt mitte midagi ehk siis laisklesime niisama, surfasime netis, olime koos. Ausalt öeldes kulus see meile täiesti ära, kuigi veidi ikkagi puges hinge see tunne, et äkki me raiskame aega ja laiskleme liigselt? Oh, neid vanu mustreid. Oleks ma vaid teadnud, et pärast näen seda:
Ville oli hommikul tegelikult asjalikum kui mina, lisaks pannkookide tegemisele käis ta ka autoteeninduses alarmi kohta uurimas. Nende ainus küsimus oli, et kas tahame uut autot? No mis seal ikka, võib ju kah. Nagu naksti pidigi Ville hüvasti jätma meie valge Ford Mustangiga.
Ega ta väga kurb ei olnud, sest vastu sai hõbedase Chevy Camaro, kah päris kobe auto:
Kell 12 oma Chevyle hääled sisse ajasimegi. Ville muidugi kimas täiega, kiirendas nagu vana rullnokk kunagi. Tundsin ennast justkui trofeenaine kõrvalistmel - roosa pluus, päiksekad ja mis kõik veel. Ainult botoks oli huultest puudu ning kunstküüsi polnud. Säh seda elukest...
Puud teel meenutasid, mis päriselt tähtis on ja trofeenaise tunde üle ainult naersin.
Sõidusuuna olime seadnud matkaraja poole. Valisime päeva tegevuseks just matkamise, kuna homme ja ülehomme on taaskord "vesised" päevad ning matkamine kulub siia vahele ära. Oli hea mõte, kuigi ka vigu sai tänase raja peal tehtud.
Meie rada nimega Waihe'e Ridge Trail oli kokku 5 miili ehk siis 8 kilomeetrit ja tõusu oli ligi 520 meetrit. Vaatamata sellele, et reisiraamatu põhjal oli tegu lihtsa matkaga, millega saavad hakkama ka lapsed ja üksinda matkajad, ei olnud see meie jaoks sugugi mitte lihtne matk ja kindlasti kõige raskem matk üldse, mis sel reisil tehtud on.
Mis selle matka siis nii raskeks tegi? No esiteks see, et alustasime teekonda, kui päike enam-vähem lagipähe paistis ja kuumust jagus küllaga. Selles 30-kraadises õhus 2 tundi järjest mäkke tõusta ei ole üldse mitte naljaasi. Teiseks olime kaasa võtnud liiga vähe vett, kokku liitri. Ma oleks juba üksi kaks liitrit sisse kaaninud selle kuumuse ja südametreeninguga. Pulss oli kogu aeg laes. Mõtlesime korduvalt, et äkki ikka ei lähe lõpuni... Eriti tulid need mõtted, kui nägime järgmist mäge, kuhu teekond viis:
Pärast saime teada, et see ei ole sugugi meie lõppsihtpunkt. Mul on tunne, et osa matkast sai teoks ainult tänu sellele, et üks daam mulle poole matka peal ütles: "Ära muretse, vaid 10 minutit veel." 10 minutit my ass. Neid minuteid oli vähemalt 40. :D Aga hea oli, et ta nii ütles, sest muidu poleks ma lõpuni minna jaksanudki.
Särgita, loomulikult, sest kuumarabandus ohustas igast küljest:
Ville higistas nagu... Loom. Tõesõna, vaadake, kuidas nokamüts oli läbimärg, eriti see nokaosa. Kuidas saab inimene noka nii märjaks higistada??
Jep, vett oleks pidanud mitu korda rohkem olema. Aga me tegime selle siiski ära - jõudsime tippu. Olime täiesti läbi ja tänasime jumalat, et Ville ühe banaani kotti oli pistnud, sest selle banaani toel elasime üle järgmise poole matkast, mis, nagu arvata võite, oli allamäge. Aga enne mõned tipupildid:
Vaated olid tõesti ägedad, need mäed on müstilised ja võimsad ja inspireerivad. Viimane pole öeldud pelgalt suusoojaks - mul tõesti tuli erinevaid (häid) mõtteid sellel rajal. Kusagilt filmist kuulsin, et iga kord, kui mäge ületame, sünnime justkui uuesti - saame targemaks. Loodan, et selles mingi tõetera on ja me ei saanud ainult lihasvalu.
3 tundi rajal ei läinud kiiresti, kohe üldse mitte, kuid ilusad olid sellegi poolest. Ilusad ja väga väsitavad. Pärast koju sõites hüppasime bensukast läbi - võtsin seekord suhkruga pepsi ning väikese krõpsupaki, mille hetkega sisse kallutasin, nii suur oli soola- ja magusapuudus. Ville ütles, et tema spordijook oli nagu "vesi kuumale kerisele". Pudel sai tühjaks kahe minutiga.
Edasi otsustasime koduranda jahtuma minna.
Kodurand on siis see rand, kus asub ka meie AirBnB korterelamu. Sõitsime sinna muidugi autoga, sest jalgsi kõndimiseks oli meil täpselt null energiat. Tegin rannas üle pika aja yin joogat - venitasin väsinud lihased korralikult lahti. Pärast läksin ujuma ja ookean oli nii hea.
See ei jäänud päeva viimaseks ujumiseks. Ka meie kortermajal on bassein, mida me enne vaadanud ei olnudki. Sulpsasin ka sinna korra sisse, sest vesi tundus soe ja mõnus. Ville mängis samal ajal verandal peesitava kassiga, nii temalik. :)
Mina, vesi, palmid ja lennuk:
Krõpsupakist õhtusöögiks ei piisanud ja edasi seadsime sammud Lonely Planeti poolt soovitatud restorani, millel nimeks Beach Bum BBQ - lahe nimi, onju? Väiksed pomšikesed said seal vegeburgeri, ribid ja elavat muusikat kuulata. No teeb ju tuju heaks:
Söögipilti kah!
Laisast reedest tegime seekord siis kohe päris tugeva mitte-laisa reede. Eks näis, mis homme toob. Esimest korda on meil siin saarel äratuskell!
No comments:
Post a Comment