Kummaline Küpros

Jah, Küpros on ilus, aga ta on ikka omajagu kummaline ka. Kõigepealt ilu:

Olime eile nii väsinud, et tulime otse oma majutuskohta ja kusagil poes me ei käinudki. See oli täitsa mõistlik mõte, kõhud olid niiiiii täis selles Dionysuse pidustusest seal mõisas. Küll aga polnud meil hommikusööki. Õnneks, planeerijad nagu me oleme, olime sellega arvestanud ning Maarja oli meile juba eelmisel õhtul hommikusöögirestorani valmis vaadanud. Üldse oli hea ärgata sellel 5. korruse "penthouse" korteris, päike paistis ja päev tõotas tulla kaunis: 

Söögikohaks oli "Mingle Cafe" ja see oli üks vähestest, mis nii vara lahti tehti. Küprosel on praegu ikkagi madalhooaeg ja enamik söögikohti, suveniiripoode ning muid turistiputkasid on "talvepuhkusel". Kõik on väga vaikne ja meile see sobib, nii ongi hea seda vasakpoolset sõitmist harjutada. :D 

Väga ilus kohvik oli: 

Ja suurepärane hommikusöök oli ka, Maarjal continental ja mul üleöökaerapuder, mõlemal puuviljasalat, apelsinimahl, tee ning mõned soolased saiakesed kingituseks meeskonna poolt. See on neil siin vist üsna tavaline, et väike lisapala lauale pannakse. Siiamaani kõigis kolmes restoranis on sama tehtud. 

Meie järgmine peatus oli siinsamas Larnacas, vaatasime üle soolajärve. See aga oli midagi nii mittemidagiütlevat, et ma ei kavatse ühtegi pilti panna. Ülemiste järv on ka ilusam. 

Pärast seda aga tuli tõeline maiuspala - Kamarese akvedukt. Ma olen elus nii palju neid Itaalia akveduktide pilte vaadanud, et mind lausa tõmbas selle ehitise poole. Kamarese akvedukt oli tõesti äge! Selle ehitamist alustati 1747. aastal Ottomanide valitsusajal. Küpros on muide selles osas Eestiga sarnane, et ka sellest piirkonnast on igasugu rahvaid üle käinud - egiptlased, Alexander Suur, Ottomanid, Briti impeerium, kreeklased jne jne. Praegugi on saar tegelikult kaheks jaotatud, pool on ametlik kreekakeelne Kürpose vabariik ja põhjas on midagi Türgi vallutusala sarnast, kuigi ametlik see pole ja etteheiteid saab Türgi selles osas ikka omajagu. 

Aga igatahes - akvedukt siis. No kas pole mitte äge? Ehk olen kummaline, aga mulle tõesti nii nii väga meeldib. 

Oma Küprose-mantra "vasakule, vasakule, vasakule" saatel sõitsime me järgmisesse sihtkohta - skulptuuride ning kaktuste pargi juurde. Ma ei teagi, kust ma sellise vaatamisväärsuse leidsin, aga äge see oli! Tegu oli maa-alaga, kuhu alates 2014. aastast on erinevate riikide "näitusetöid" toodud - suuri, ilusaid skulptuure. Teisel pool skulptuuriparki oli aga kaktusepark, looduslike kunstiteoste väljanäitus. 

Terve mäekülg täis kaktuseid ja skulptuure: 

Arutasime Maarjaga isekeskis, et milliseid kujusid siis oma koju "elama" võtaks, milliseid mitte. Seal täitsa oli selliseid, mida võtta, kui endal suurematsorti palee oleks. Noh, näiteks need merineitsid, Küprose enda kunstnike tehtud: 

Teine lemmik oli ilus "Viikingilaev" ehk siis sillakene: 

Instagrami-Maarja: 

Eks see, jah, veidi kummaline off the beaten track vaatamisväärsus oli, kuid meile meeldis. Päike paistis, tuul puhus (hästi kõvasti) ja kunsti oli omajagu. Kahju ainult, et kaktustel ühtegi nimesilti polnud, oleks selles osas ka targemaks saanud. 

Õnneks saime targemaks Agia Napa rannikukoopaid vaadates. Nägime taaskord, kui tugev on loodus ning milleni võib viia püsiv töö. Ilus metafoor meie ettevõtjakarjääri alguseks, eksole? :D 

Ka selle vaatamisväärsuse juures oli tuul hästi tugev. Ilma mõttes on praegu ka kummaline aeg, sooja justkui oleks (päeval 18-19 kraadi), kuid ilma tuulejopeta väljas käia ei saa, sest muidu külmub pea otsast. Oleks isegi mütsi tahtnud, kuigi keha higistas. Päike korvab õnneks kõik. Päike ja merekohin.

Meie edasine plaan nägi esialgu ette, et läheme matkama. Sellest plaanist me loobusime, just sellesama tuule tõttu, mis meile üldse ei meeldinud. Hiljem saime aru, et see osutus ikka igati heaks mõtteks, sest ega korralikku rada seal polnudki, ainult üks kivide otsas turnimine. Aga seda saime teha ka nende arvukate pildistamispeatuste ajal. 

No see Sinine Laguun oli ikka imeilus. Oh, kuidas oleks tahtnud seal snorgeldamas käia. See muidugi on madalhooaja miinus, et ilm on ikkagi liiga külm, et meres ujumas käia (kuigi jah, mõned käisid). Ehk peaks kunagi snorgeldamise jaoks tagasi tulema? Samas Vahemeres on ju nii palju saari, kus veel snorgeldada saab. Kui ka ei tule, on okei. Sinine jääb meelde. 

Järgmine peatus - Nissi rand. Oh, kogu see piirkond on ikka nagu välja surnud kohe. Küprosel muidugi palju rahvast üldse ei olegi, nii 1,2 miljonit, aga kuurortlinnad on praegu küll kui kummituslossid. Samas jälle - meile meeldib. Rahulik ja vaikne, saab laineid vaadelda ning rahus jalutada. Me ei jaksakski seal olla, kui väljas üle 25 kraadi oleks. 

Next up - lõuna! Maarja oli taaskord eeltööd teinud ja meile ideaalse koha välja vaadanud. Paraku läks eeltöö luhta, sest see koht oli kinni, "talvepuhkusel", nagu öeldakse. Egas midagi, luusisime siis kummituslinnas ringi ja otsisime järgmist. 

No kas pole mitte veider näha neid jõuluvanasid ja palmikesi niimoodi armsalt üksteise kõrval aega veetmas? 

Söögikoha leidsime. Tundus isegi üsna autentne sisustuse poolest ja menüü osas ka. Meie jäime rahule. Maarja võttis grillitud kana ja lamba-sea vorstid, mina sealiha veinikastmes. Loomulikult ka juustusaiad, salateid, riisi ja kartulit, igasugu köögivilju jne. Me jätsime mõlemad ligi poole toidust alla. Kes neid suuri portse süüa jaksab, pole aimugi... 

Rõõmus inimene alkovaba mojitoga: 

Järgmiseks oli meil probleem - 2 tundi oli pimedaksminekuni, aga ligidal asuvat vaatamisväärsust ei olnud. Otsustasime ikkagi, et seame autonina nende mägede poole ja proovime mõnesse armsasse mägikülla jõuda. Ütlen kohe, et me ei jõudnud. Ma olen ikka veidi liiga aeglane selle autoga. :D Okei, isegi kui oleks ettenähtud kiirusega sõitnud, oleks napikas olnud. 

Aga me ei heitnud meelt, Küprose sisemaal on küll, mida vaadata ja mida pildistada: 

Otsustasime, et pöörame otsa ringi ning sõidame "koju" tagasi. Hakkaski juba pimedaks minema. Ühe tee ääres aga paistis ilus kirik ja mõtlesime, et mis seal ikka, läheme vaatame üle, mis seal toimub. See oli selle päeva kõige veidram hetk. Selle kiriku ümber oli ehtne jõululaat - "Last Christmas" üürgas, tulukesi oli tuhandeid ning iga nurga peal ilutsesid täispuhutud lumememmed, jõuluvanad ja põhjapõdrad. Vaatasime kogu seda asja nagu ilmaimet... Laat ise oli tavaline, ikka tehakse selliseid asju. Kirik oli ka küll uhke, aga noh, ikkagi tavaline vaatepilt Euroopas. Aga need kaks kokku panna? Ja need kaks kokku panna nii, et seal ühtegi inimest ei ole? Kõlab nagu mingi õudusfilmi stsenaarium. 

Jalutasime ringi, kuulasime mussi, vaatasime täispuhutud Jeesuslapse sünnistseeni... Läksime isegi kirikusse sisse. No see oli õnneks tavaline ja sellega ma mõtlen, et imeilus. Tõesti imeliselt uhke ja särav. 

Kogu kiriku ja inimtühja jõululaadaga päeva kummalised hetked ei lõppenud. Kui autosse tagasi istusime, ei läinud meil auto käima. Me olime šokis. Kuidas nii saab juhtuda? Tulesid ma põlema ei jätnud, mingit ohutuld paneelile ei tulnud... Võti keeras, aga mootor lihtsalt ei käivitunud. Maarja pani õudusfilmi stsenaariumit kartes kohe autouksed lukku. :D Egas midagi, hakkasime aga helistama. Helistasin Villele, rendifirmale... Ootasime seal pimeduses rendifirma tagasihelistamist, kui ikka veel proovisin. Lõpuks surusin selle automaatkäigukasti käigukangi jõuga P-märgi lõppu, siis sain auto käima. Väga kummaline, sest juba enne olin kontrollinud, et käigukang ilusasti parkimise peal oleks. Nojah, õnneks mingit Stephen Kingi õhtut sellest ei tulnud. Saime ilusasti kodu poole tagasi sõita. 

Kodutee oli raske, sest tulesid ei olnud, teemärgised puudusid ja selle väikese Kia enda tuled olid suunatud kuhugi hoopis mujale kui eelseisvale teele. Läks ligi tund, aga välja me nendest mägedest saime. Premeerisime end orgaanilise poe ja saiakesepoe külastusega, millest oli mulle kirjutanud Instagramis mu endine kooliõde Kadri, kes just eile Küproselt tagasi tuli. Suur aitäh soovituste eest, poed ja kogu kraam oli väga hea. Ostsime Küprose mandariine, maasikaid, õunu, pirne ja saiapoest kõiksugu magusaid hõrgutisi, mida ära proovida tahtsime. 

Ilus, veider, ilus, eksole?

Paphose vahelduv pilvisus

Pühapäeval ärkasime vihmasajuga. Sadanud oli praktiliselt kogu öö ning kuna Küprosel paistab olevat trend, et aknaid väga tihedateks ei ehitata, siis tundus meile mõlemale, et justkui polekski teisi ees olnud - nii kõva oli see vihma ja autode mürin. Enam-vähem saime siiski välja magatud ja ärkasime ikkagi hea tujuga - päeva seiklused ju ootasid. :) 

Hommikul avanes aknast veidi trööstitu vaade tegelikult - majad räämas, kõik vihmamärg. Ega see Küpros mingi uhke ilus lõunamaa ei ole, pigem on tegu tavalise vaesemapoolse Lõuna-Euroopaga, kus kõik justkui toimiks, kuid ilu sinna pildile enam ei mahugi. 

Hommikusöögi sõime kohas nimega Omikron. Jah. :D Me lihtsalt ei saanud sinna minemata jätta, lisaks pakkusid nad ka toredat hommikusöögimenüüd, seega Omikron - siin me oleme. 

Söök oli täitsa mõnus, võtsime jälle kahepeale nii soolase kui magusa, ainult ühte süüa poleks tahtnud ja mõlemad kahte võtta oleks ilmselge liialdus. Nende pannkookide vahel oli veel värskeid maasikaid... Ostsin maasikaid üleeile poest ka, no täiesti imeline, värsked marjad, täpselt õige maasikamaitsega. 

Pühapäevaks oli meil tegelikult 2 suurt soovi - osta paar suveniiri kodustele ning käia ära kohas nimega Tombs of the Kings ehk Kuningate Hauakambrites (kuhu küll kuningaid ei maetud, aga noh, see selleks). Mõtlesime, et oleme siis vahelduseks veidi kultuursemad ka ja samas saan siis oma raamatusse "500 parimat sihtkohta" ära märkida, et see koht on vaadatud. Nimekirjahull nagu ma olen... 

Kuningate Hauakambrid kujutavad endast suurt maa-ala, millelt on avastatud hulgaliselt hästisäilinud matmispaiku, kuhu maeti ülikuid ja rikkaid 400-300 eKr. Vikipeedia ütles, et kaevamistööd käivad ka praegu. Kogu ala on võetud UNESCO kaitse alla ja osade arvustuste põhjal on kogu Küprose kõige tähtsam kultuuriline vaatamisväärsus. 

Arvestates kõike, mida nüüd kirjutanud olen, võiks ju oletada, et vaatamisväärsus on hästi hoitud, korralikult hooldatud ja märgistatud jne jne. Ei... Lohakus, ainult üks suur lohakus ja korralagedus valitseb seal. Korralikku kaarti pole, iseloomustavad sildid on kulunud või katkised. Kividel võis ronida nagu ahv, piiravaid nööre oli ülivähe. Kui sama koht oleks näiteks Saksamaal, siis ei võiks seda ilmselt sõrmeotsagagi puudutada. Kummaline, kummaline maailm. 

Meie nautisime Maarjaga ägedat maastikku ning ägedat valgust, mõned sambad avaldasid ka muljet. Osadesse kambritisse ronisime sisse ja vaatasime ringi, kuid oli ka nurgataguseid, kust me hea meelega eemale hoidsime. Kuna rahvast oli taaskord ülivähe, siis saime üsna privaatselt uudistada. 

Tegelikult oli meil siiani ilmaga ikka väga vedanud. Detsember on ju ametlikult ikkagi vihmahooaeg, meie aga käisime kaks päeva päikesepaistes ringi. Eile siis saime veidi vihma ka. Vihm tuli kusjuures just nende hauakambrite külastuse ajal. Egas midagi, läksime siis hauakambritesse vihmavarju. Milline iroonia. :D 

Tegelikult oli tuul tõesti tugev ning lained suured. Surfaritele oleks meeldinud (välja arvatud see külm vesi ehk...). Maarja nägi isegi kohalikust ajalehest, et anti tormihoiatus. Üsna tormi moodi nägi välja ka: 

Õnneks üks suveniiripood oli ikkagi lahti ja nii saime kodustele postkaardid ning veidi nänni. Nüüd on mul ikkagi pojake, kellele reisilt kingitus tuua. Villele sain Kreeka baklavaad, mis talle nii väga meeldis. Õepojale särgi, nagu ikka. Endale ma midagi ei ostnud, ei näinud mingit vajadust. Vahel ikka mõtlen, et äkki oleks tore midagi koguda, kuid ei. Minu kogumikuks on need jutud ja pildid siin reisiblogis. 

Kuna lennule minekuni oli veel aeda, siis käisime vaatasime kiirelt üle ka Paphose Arheoloogiapargi, milles leidus varemeid nii hellenistlikust, roomlaste, Ottomanide kui varakristlikust perioodist. Kuna meil nii palju aega polnud, et kõik läbi käia, siis läksime otseteed kõige tähtsama vaatamisväärsuse juurde. Kogu pargi kõige tähelepanuväärsemad "vana kivid" olid Dionysuse templi mosaiikpõrandad. Need nägid tõesti väga head välja - hästi säilinud ja hästi hoitud - nende kohale oli lausa varjualune-maja ehitatud. 

Vahel ikka leian end mõtetelt, et vanasti elasid inimesed vaimuvaest elu, rügasid muudkui tööd teha ning suurte mõtete mõtlemiseks aega ei olnud. Sellised paigad tuletavad meelde, et oli ka inimesi, kes said suuri mõtteid mõtelda, kahjuks polnud neid palju, aga ikkagi piisavalt, et kultuur säiliks ning ideed püsiks. Piisavalt, et oleks ilu. 

Lõpetasime oma külaskäigu paludes teistelt turistidelt ühispilti. Tegime selle ühe väiksematsorti amfiteatri ees. Tore sümbol - peategelased omaenda loodud elus, nii nagu see olema peabki. Oleme õnnelikud ja tänulikud, et saame elada just sellist elu nagu alati tahtnud oleme. 

Enne lennujaama jõudmist meie õnnis tunne siiski katkes. Olles lennujaamast 5 kilomeetri kaugusel, ei läinud pärast tankimist auto enam käima, just nagu seal kahtlasel kirikuplats-laadal. Lihtsalt ei käivitunud, kuigi kõik tuled hakkasid põlema ja käik oli P peal jne jne. Proovisime uuesti helistada, ootasin kaua kõnejärjekorras. Ka kütusepoiss ei saanud meie autot käima. Lõpuks pärast 10-15 min proovimist ja ootamist saime selle kuidagi uuesti käima. HUH! Sõitsime kiirelt lennujaama ja tagastasime auto koos kõigi kommentaaridega. Sixtis vaadati meid väga kummaliselt, aga kui nad just peatunud autot ka ise käima ei saanud (!), hakkasid meid lõpuks tõsiselt võtma. 5 meest kogunes auto juurde ja nii nad seda uurima hakkasid. Meie läksime lennule. 

Terve lennukitäis eestlaseid sõitis koju tagasi. Seekord otsustasime, et raatsime kulutada need 34 eurot ja istume kõrvuti. Kolmandat inimest meie kõrvale ei tulnudki ja saime lausa 3 istet kahepeale. Kolmas kulus ära, panime sinna sööki ja laadijad ja raamatu ja joogipudelid jne jne. Vaatasime jälle kord 4 tundi filme, mängisime mänge, mina lugesin Maarjalt laenatud raamatut. Vaatasime aknast välja. 

Tallinnasse maandusime kell 19.30 täielikku pimedusse ja lumesajju. Äge! Nii tore on tagasi tulla, kui vahepeal ära käinud oleme. Kõik on kohe ilusam ja mõnusam. 

Nii lõppes meie väikene nädalavahetusereis. Lähipäevil teen kokkuvõtte ka ja panen kirja kõik õppetunnid, mis saime. Seniks - häid viimase minuti jõuluettevalmistusi teile! :) 

Valed valikud, mis viisid õigete asjadeni

Vastuolusid täis päev, veidi nagu eilegi, aga meelde jääb igaveseks. 

Tunnistasime endale eile õhtul, et ettevalmistus selle reisi jaoks oli siiski ebapiisav olnud. Me polnud korralikult läbi mõelnud, et kus linnas võiksime ööbida ja kuidas see soovitud vaatamisväärsuste asupaigaga ikkagi kokku läheb. Nimelt, meie ööbisime linnas nimega Larnaca, kuid suur osa huvitavatest kohtadest olid meist kaugel. Kui eile tegime ringi lähedalasuvate iluduste juurde, siis täna oli plaan vaadata Paphose ümbrust. Lisaks, millega me majutust broneerides ei arvestanud, oli fakt, et pole see Küpros sugugi mitte nii väike kui esmapilgul tundus. 5 korda väiksem kui Eesti, jah, aga autoga siin mägede vahel annab ikka sõita. Mõtlesime umbes kümme korda ümber, kuidas tänast päeva kõige optimaalsem kujundada oleks, aga lõpuks jõudsime ikkagi järeldusele, et võtame endale Paphosele teise ööbimiskoha, et nii palju sõitma ei peaks. 

Head aega, meie ilusa sinise merevaatega Larnaca penthouse: 

Larnacast lahkumist ei saanud tähistamata jätta. Loomulikult alustasime päeva taaskord ilusa hommikusöögiga. Ausalt, see on vist üks mu lemmikumaid osasid kogu päevast. Selgi korral sõitsime autoga vanalinna ning tatsasime esimeste klientidena hommikul kell 8.15 kohviku uksest sisse. Kuigi keegi pesi seal alles põrandaid ja pärast lauda istumist tuli teenindaja veel pindasid desima, oli õhkkond siiski mõnus, makil mängisid Maarja lemmiklaulud ja päike paistis soojalt. 

Hommikusöögi üle ei saanud ka täna kurta. Võtsime kahepeale soolase sõõriksaia ning lahendasime ära selle suure hunniku šokolaadipannkooke. Teadsime, et meie järgmine korralik söömaaeg saab olema alles õhtul, seega kõik kalorid kulusid ära. 

Head aega, Larnaca, sa veidi räpane mereäärne kuurortlinn:

Üks koht, mida ma tõesti näha tahtsin, oli Küprosel asuv amfiteater. Ma ei tea, miks mulle need vanad ehitised sel korral sümpatiseerisid. Kui mul oleks olnud oidu tellida endale Lonely Planeti Küprose raamat, siis oleks ehk midagi muud valinud, kuid nüüd vaatasin lihtsalt pilte ja mõtlesin, et kas tuleb tunne, et minna tahan või ei. Kuigi Lonely Planeti raamatu mittetellimine oli viga, viis see ikkagi õigete kohtadeni, sest kõik, mida valmis vaatasime, oli täpselt see, mida külastada tahtsimegi. 

Küll aga õnnestus meil esimene kord Google Mapsi vale amfiteater sisestada. Leidsime end hoopis Limassoli linna promenaadi äärest. Kuidas sinna see amfiteatri märge sattus, ei tea. :D Tore oli jällegi see, et saime Limassoli linna tunnetada. Kui ma Küprosele elama tuleks, siis seda kohta ma elamiseks isegi kaaluks - moodne, ilus, roosad majad, roheline rohi ja palmipuud. Meenutas veidi Honolulut. :')

Aga okei, jõudsime ikka õige kohani ka, milleks oli siis Kourioni varemed (mh ka amfiteater). Kourion oli iidsel ajal üks tugevamaid kuningriike Küprosel. Näiteks see amfiteater ise ehitati mitusada aastat enne Kristuse sündi. 

Kas me kunagi elame taaskord samamoodi? 

Lisaks amfiteatrile ja imeilusatele loodusvaadetele olid seal ka iidsed linnavaremed ja moodne katus, mis neid kaitses. Väga huvitav kooslus ja äge vaatepilt. Maarja on kah äge: 

Mosaiikpõrandate ilu: 

Edasi me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Jõudma pidi peaaegu, et Küprose teise otsa, läänekaldale, hoolega valitud matkarajale. Õnneks tee sinna oli ka vaatamist väärt - mäed, meri, rohelus ja ilusad külad. Tegime nii mõnigi kord eksprompt viewpoint peatusi, mille peale meile ka tuudutati. Jep, oleme turistid. 

Aga vaated on ju seda väärt või mis? 

Matkarajale jõudsime varem kui plaanisime, aga see oli super, sest ka matkarajal läks meil kauem, kui plaanisime. :D Matk oli kokku 7,5 kilomeetrit ning mitmed matkalised kirjutasid, et nad tegid selle umbes 2 tunniga ära. Noh, meil läks 3, aga nii saigi kauem nautida. Seda ilu, mis sellel Aphrodite matkarajal oli, ei tasu patta panna. 

Matk ise oli omajagu võhmale võttev, kuigi mu vorm on tugevasti paranenud pärast pilateses käima hakkamist (tervitusi imeheale treenerile Marjule!). Pluus sai siiski higiseks ning jalad kõvasti trenni. Tõusime kokku 300 meetrit. 

Kui me kohe alguses oleks teadnud, et meie sihtpunktiks on päris mäetipp, oleksime küll ära kohkunud. Vaatamata miljonile peatusele ja hingetõmbele just sinna me jõudsimegi. No küll oli ilus! 

Kaamera tegi pilti ja polnud kedagi, kes poose ning juukseid juhendanud oleks. All natural:

Alla tulime juba kergema sammuga ning ka maastik oli muutunud. Saime tennised korralikult punase mudaga kokku, aga see meid suuremat ei häirinud. Kuulasime linnulaulu ja vaikust ja teineteise mõtteid taaskord igasugu meditsiiniga seotud teemade kohta. Hehe, see viimane oli liialdus, enamasti rääkisime hoopis mingeid muid jutte ning tegime palju-palju nalja. :D Mina nautisin looduse lõhnasid, Maarja kahjuks mitte, sest lõhnataju on tal paraku koroonajärgselt nõrguke. 

See 3 tundi matka on siiani Küprosel kogetust parim olnud ja ilmselt parimaks see jääbki. Mind ei huvita need poed, sel korral isegi mitte muuseumid, ei huvita kivihunnikud, ei huvita parimad restoranid. Mind huvitab see, et saan olla looduses, sooja päikese käes ümbritsetuna rohelistest taimedest ning lillelõhnast. Inimesi ka polnud, mis mulle meeldis. Ainult umbes 5 seltskonda nägime, neist 2 olid eestlased - üks eesti pere ja teine paarike. Seega oli hea ja vaikne. Hakkan vist vanemaks saama. 

Koju sõites hakkas hämarduma ja selle saare ilu tuli taaskord uue nurga alt esile. Eksprompt peatuspaigad jätkusid. 

Üks mu lemmikhetki oli see, kui vaatasime, et taaskord maru ilusaks läheb, võtsime tee äärde seisma ning hakkasime pilte tegema. Meie kõrval pingil istusid noored ning neil mängis makist nii kohutavalt hea muusika, et midagi mu sees liikus. Maailm on kõikjal sama, noorus on sama. Linnatuled on samad. Kõik on üks. 

Uus AirBnB on mõnus, üsna sarnane eelmisega. Sisenedes oli taaskord külm, kuid õhksoojuspump küttis toad kiiresti soojaks. Suurtest akendest paistavad need samad linnatulukesed. Voodid on suured ja mugavad.

Selleks ajaks polnud me muidugi juba pea 10 tundi söönud, sest neid kummikomme ja paari puuvilja ei saa normaalselt söögiks lugeda. Otsisin seekord meile ise koha, kuhu minna, ainult 450 meetrit meie majutuskohast. Oli palju suurem urgas, kui Maarja valitud kohad, kuigi mõnusalt autentne. Mulle need urkad ikka meeldivad, kuidagi ehtsam tunne. Maarjale meeldis ka enam-vähem, kuigi "loomad elutoas" absoluutselt mitte. :D 

Toit oli hea ja toitu oli palju. Võtsime traditsioonilise meze ning neid käike ja sööke toodi meile nii palju, et tõesti ei jõudnud äragi süüa. Viimased 3 rooga jäid minust küll täiesti puutumata. Aga kiidan ennast selle eest, et enamik toitudest sai proovitud, isegi need jubedad oliivid, mis Maarja sõnul päris head olid. Ega ennast väga punni tegelikult süüa ei saanud, olime nii kitsastesse oludesse surutud, et muidu poleks laua tagant püstigi tõusta saanud. Toidu jaoks pani kelner lausa ühe minipingi laua kõrvale, et kõik ära mahuks. Lisaks toidule oli ka muidu kultuuriline kogemus. 

Igasugu kahtlase väärtusega valikuid on ikka tehtud, kuid lõpptulemus on hea.